Koomikute ühised deemonid: masendus, alkohol, kriitika ja unistus tõsistest rollidest (59)

63aastasena kodus enesetapu sooritanud Robin Williamsile valmistas lisaks sõltuvustele ja rahamurele tuska seegi, et ta igatses pigem tõsiseid rolle, kuid ülikooliajast saadik oli teda hinnatud just koomikuna ja nii tuligi tal enamasti rahvast naerutada. Draamanäitlejana tundis ta end ebakindlalt.

Ka meie oma säravaimad komöödianäitlejad on kannatanud selle all, et teatriringkond pole neid piisavalt tõsiselt võtnud. Neid on varjuna saatnud mingi veiderdav tegelaskuju, mis pole lasknud neil astuda uutesse rollidesse: Sulev Nõmmikut Kärna Ärni Uduverest, Ervin Abelit Kiir ning Dan Põldroosi Haista Gäng ja rullnokk Aiku.

Dan Põldroos ihales tõsiseid rolle, ent teda saatis rullnoka imago

“Mul sai kõigest kõrini – tööst ja inimestest. Tundus, et tahaks igale poole miini alla panna,” pihtis näitleja Dan Põldroos 2004. aasta juunis Õhtulehele antud intervjuus.Napsilembuse poolest tuntud mees kinnitas, et on Wismari haigla psühhiaatrite toel alkoholismist vabanenud. Ometi langes ta samasse võrku tagasi ja suri vaid kolm aastat hiljem, 37aastasena unepealt.

“Dan ütles mulle ükskord, et ta oli joonud 7. klassist peale, regulaarsemalt,” räägib Jaanus Rohumaa Pille-Riin Purje kirjutatud raamatus “Aitab naljast. Legend Dan Põldroosist”.

Ema poolt vene juurtega Põldroos oli tundeline inimene. Murdeeas armus ta nii kirglikult, et kavatses enesetappu, kui pruut oli ta maha jätnud. Ühel suveööl seisis ta raudtee ääres ja ootas kaubarongi. Hüvastijätukirigi oli valmis. Ta kujutles seda, kuidas ta matuseid tema südame murdnud neius häbi ja piinlikkust tekitavad. Kujutluspiltide kütkes ei märganudki ta, kui rong temast mürinal möödus.

“Nii mõnus mees nagu mina surma saama ei pidanud,” meenutas ta seda oma näidendis “Tükk ühele näitlejale”.

Juba lavakunstikooli ajal hoiatas õppejõud Reet Neimar, et Danil võib alkoholiga probleeme tulla.

“Lavaka ajal või natuke hiljem oli meil ju termin “Põldroosi pisar”. 100 grammi,” avaldab Mait Malmsten Põldroosi elulooraamatus. Tarvo Krall jutustab, kuidas nad Põldroosiga kord kahe peale üheksa liitrit lahtist õlut ära kaanisid.

“Seda ta vajas lihtsalt. See oli üks osa tema päevast ja tema elust. Ega mina ei teagi teda teistsugusena, et missugune inimene ta ilma selleta on,” nendib Jan Uuspõld.

“Ta ju elas nii, et seda võis oodata,” lausus Uuspõld sõbra ja kolleegi surma kohta ETV saates “Tähelaev”.

Põldroos püüdis korduvalt alkoholile selga keerata. Kaks korda lasi ta omale ampulli sisse panna, kuid Peep Pedmanson usub, et sellega tegi ta enda organismile suurima karuteene:

“Ma mäletan, et kord pani aastaks ja väga tublilt selle aasta elas üle. Teinekord pani kaheaastase ampulli ja kaks aastat oligi kaine, vähemalt minu teada. Aga nii kui kell kukkus, nii hakkas kohe, justnagu minuti pealt jooma – täpselt sama kvantumiga, sama rajuga, nagu ta eelmise tuuri pealt maha tuli. Sedasi ei saa oma organismi tümitada, et ei mingit üleminekut, kohe maksimaalselt.”

Ka enne seda, kui talle ja tema moekunstnikust kaasale Ketlin Bachmannile sündis 2006. aasta novembris tütar Aleksandra, ei võtnud Põldroos aasta otsa tilkagi. Kahjuks jäi tüdrukuke järgmise aasta mais vaid pooleaastasena ilma isata.

Miks andekas inimene end hävitas? Alkoholilembuse võis ta pärida oma pagarist isalt Raimondilt, kes oli samuti napsumees. Teisalt räsis teda pettumus iseendas ja teistes.

Rahva möllu on ta sööbinud huumorisaadetest “Wigla Show” ja “Wremja”, kus tema rollideks olid muuhulgas sinise maikaga vunts Haista Gäng, prügikastide vahet tuuseldav Nisu Unn, karvamütsiga Eints ja üleskleebitud ninaga rullnokk Aiku.

“Mulle tundub, et mingis mõttes ta häbenes seda teleperioodi,” ütleb Ingomar Vihmar. Põldroos peljanud seda, et näitlejad mõtlevad temast halvasti.

Kriitika suhtes oli ta väga tundlik.

“Tema ajal oli ju veel nii, et tele oli nagu allpool teatrit,” võrdleb kirjanik ja lavastaja Toomas Saarepera.

“Ma arvan, et tema suur soov oli mängida tõsiseid, sügavaid, hingelisi rolle. Ja tal oleks potentsiaali olnud selleks,” usub Põldroosi tuttav Kadri Linnas.

“Viimastel aegadel natuke see traagika ikkagi oli, et tõsisemaid teatrirolle ei olnud,” arvab Linnas, kelle meelest olid koomilised telerollid ja reklaamide tegemine libedale jääle minek: “Kui juba teed, siis paratamatult on imago küljes ja eriti ei pakutagi sulle enam tõsiseid rolle.”

2004. aastal ütles Põldroos Õhtulehele, et kui keegi kutsub teda mängima Haistat ja kopsaka rahapaki lauale laob, siis ta risti ette ei löö:

“Minu erialas häbi maksab.” Samas tunnistas ta, et tal on rahvaliku meelelahutuse pakkumine üle visanud. “Nii kui ütlen v**t või p***e, rahvas möirgab. Kahju,” kurtis Kivirähki “Rehepapis” ropendavat Muna Endlit kehastanud näitleja. “Mina nutaks või oleks vähemalt vait. Ma ei saa aru, mis kuradi asja rahvale sisse on süstitud, et ta nõuab halba meelelahutust?” pahandas ta.

Haiget tegev kriitikatulv ajas Sulev Nõmmiku napsitama

“Eesti mõistes ta oli ikka väga populaarne. Väljastpoolt tundub, et mis ometi inimesel viga võiks olla, edu on ju küll, aga tal ei olnud hingerahu, ta ei olnud rahul endaga, ei olnud rahul oma eluga, ja mida lõpupoole, seda depressiivsemaks ta muutus,” meenutab näitleja ja lavastaja Sulev Nõmmiku tütar Tiia-Mai Gerda Kordemetsa ja Anne Tuulingu kirja pandud elulooraamatus “Sulev Nõmmik: “Kui näeme, siis teretame”.”

“Eks tal olid elus mustad ajad ja hiilgeajad. Materdati teda ikka rohkem, kui kiita sai – kõik need filmid, mis on klassikaks saanud, igaühe eest sai ta nahutada,” nendib raamatus ka Nõmmiku lesk Aili.

Ehkki Nõmmiku kui lavastaja suurim tugevus oli inim- ja elulähedus, millega ta kirjutas end eesti teatri- ja filmilukku, jäi ta just seetõttu ilma kriitikute väärilisest tunnustusest.

“Nagu ta ise ühes intervjuus ütles, on ta kogu aeg tegelenud  kahtlaste asjadega – estraad, operett ja eesti film. Need olid juba iseenesest asjad, mis tõsisest kunstist välja lülitati,“ selgitab Tiia-Mai.

Estonia teatri kunstinõukogu tegi Nõmmiku muusikalavastusi esietenduste eel tümaks, ehkki lubas tükid lavale. Ajakirjanduses ilmus harva positiivse vastukaja kõrval peamiselt laitvaid kirjatükke, mis heitsid talle ette primitiivsust ja hea maitse piiri ületamist.

Kuigi rahvas armastas lõbusat meelelahutust, elas looja kriitikat raskelt üle. Estonia arhiivist leiab väljalõike Vello Kõllu arvustusest 1963. aasta lavastusele “Jumalik komöödia”, kus lavastaja on teatud kohad alla jooninud ja kritseldanud servale küsivaid kommentaare.

Kõige armutumalt tehti maatasa nüüdne kultusfilm “Siin me oleme”, mis on naerutanud mitut põlvkonda eestlasi.

“Ekraanil on kokkuvõttes suur labasus,” põrutas Tõnis Kask 1978. aasta detsembris linateose ametlikul läbivaatusel toimetuskolleegiumis.

“Film on niivõrd tühi, et mingit kahju ta peale maitsevääratuste publikule teha ei saa. On kindlaks tehtud, et Eestis ja Lätis on suhteliselt kõige rohkem algharidusega ja psüühiliste häiretega inimesi. Koht ETV ja KTV ekraanil võib sel filmil olla, arvestades üldist taset,“ arvas Endel Haasmaa.

Seepeale lausus löödud režissöör: “Mina kui autor palun seda filmi mitte lasta ei vabariiklikule ega üleliidulisele ekraanile.”

Talle vastati, et lavastajal sõnaõigust pole ja filmi saatuse otsustab komitee juhtkond. Tuleb tänada õnne, et see televaatajate ette jõudis.

Puhata ei osanud

“Kõiki neid kolme filmi – „Siin me oleme”, „Mehed ei nuta” ja „Noor pensionär” – materdas kriitika pärast esilinastust ikka väga kõvasti. Heideti ette pealiskaudsust, labast huumorit ja neid filme laideti igast kandist,” tõdeb komöödiate kaastsenarist Enn Vetemaa.

“Kogu see kriitikatulv tähendas seda, et Nõmmikul oli tundliku inimesena suisa vesi silmas.”

Kuri kriitika ja ületöötamine hävitasid armastatud humoristi tervise, sest panid nõrkade neerudega mehe üha rohkem pudelisse vaatama. Tiia-Mai möönab, et puhata ei osanud isa absoluutselt, ja arutleb:

“Ta tahtis võtta väga palju asju korraga, aga selge, et selline elu on väga raske seesmiselt, sest tundeid on ka kolm korda rohkem, millega sa pead tegelema. Ja kui see käib üle jõu, ongi alkohol üks lihtsamaid abimehi.“

Üleelamisi raskendas see, et Nõmmik oli kinnine inimene: pealtnäha seltskondlik, aga ligi lasi omale väga väheseid. Siiski oli tal hingemurede küüsis vaeveldes tavaks helistada varahommikuti Aarne Valmisele, kes 80ndate keskpaigast tema estraadiesinemisi korraldas:

„Mingitel hetkedel oli ta üksinda ja lihtsalt kurb. Siis ta helistas sellepärast.“

Nõmmiku masendus süvenes 80ndate lõpus ja 90ndate algul, sest isamaalistes tuultes polnud justkui millegi üle villast visata - teemasid oli raskem leida.

Tasapisi kadusid kolhoosid, mille pidudele teda oli pidevalt esinema kutsutud. Ka tundis ta, et inimesed ajavad rahvalikku Kärna Ärni tegelaskuju tegeliku temaga sassi.

Rängalt elas ta üle estraadipartneri Vello Viisimaa surma 1991. aastal. Kadus töötahe ja eluisugi. Depressioon meelitas teda baari pitsi tõstma. Tema elu lahutamatuks osaks olid ka kange kohv ja sigaretid.

Ervin Abel siples võlgades ja keeras tervise äädikaga tuksi

“Hakkasin koristama, tõmbasin voodi seina äärest välja ja mis ma nägin: äädikapudelid rivis, 30protsendilised. See oli kohutav! Ja seda ta jõi. Viina asemel jõi tema äädikat!” räägib teatrikooli ajal Moskvas Ervin Abeliga ühikatuba jaganud Erich Jaansoo Kirsti Vainküla raamatus “Ervin Abel. Siin ma olen”. “Sinna nahka ta lõpus läkski, see ju põletas ta seest ära,” ohkab Jaansoo.

Abel jumaldas elu läbi äädikat.

“Mingi vajadus tal oli. Äkki hapuvajadus? Ju see valmistas talle mingit naudingut. Aga ta naeris ise selle üle,” meenutab koolivend Jaansoo. Ka Abeli teine abikaasa Tamara meenutab, et mees pidi marineeritud räimedele ja pelmeenidele ilmtingimata kanget äädikat maitseks juurde panema.

53aastaselt suri ta maovähki. Valud saatsid koomikut aastaid, ent jonnakalt keeldus ta arstile minemast. Ütles, et tal pole aega ja ta teab niigi täpselt, mis viga on: ta aimas, et diagnoos on sama, mis tema kadunud isal.  Valu tõrjumiseks sai alatasa pitsike võetud. Enne sööki alla kulistatud viin aitas ka siis, kui toit ei tahtnud enam sees püsida.

Nii juhtus, et Abel, kes ei sallinud laval viinaaure, saatis napsitamisega liiale läinud kolleege ravile ega võtnud esinemispäeval kunagi üle 50 grammi kangemat, oli 1983. aastal Rakvere kultuurimajas enne komöödiaetendust ise liiga purjus, et lavale astuda. Pärast kiirabi tehtud kainestavat süsti andis ta etenduse küll ära, kuid Varbolas jäi ringreis pooleli. Lõpuks jõudis näitleja arsti juurde, aga enam polnud midagi teha.

Pärast mitmekuist voodislebamist ajas Abel end ühel päikselisel päeval püsti ja kõndis kahe kepi najal Sõpruse puiesteele Ekstra poodi vägijoogi järele.

Enesetunne muutus äkki nii heaks, et lava igatsev mees võttis vastu pakkumise teha kaasa uuel kontserdil. Kontserdipäeva hommikul ei kuulanud tema jalad aga sõna. Valu oli tagasi ja kadus alles siis, kui ta tukastades viimase hingetõmbe tegi.

Andekale näitlejale sai saatuslikuks imehästi kehastatud Kiire roll, mis temast kuidagi lahti ei lasknud. Kümne aasta vältel mängis ta Draamateatri lavastustes “Kevade”, “Suvi” ja “Tootsi pulm” 1500 korda Kiirt. Abel tundis, et see on tema ainus tööalane õnnestumine, ja hakkas endas kahtlema: on ta üldse enamaks suuteline? Unistas ta ju salamisi Pearu, vürst Karenini või Hlestakovi rollist.

“Kiir oli tal omamoodi traagika, see jättis talle stambid sisse. Sealt ta läks ju estraadi, ja kolhoosides esinemised lõppesid ikka laia peoga. Tagajärg oli… ma ei saa öelda, et ta oli alkohoolik, aga fakt on, et see võttis tal tervise ära,” arvab vend Hillar Abel.

“Pidusid oli kogu aeg, inimesed tahtsid ju temaga suhelda,” meenutab bussijuht Vello Räpp, kes estraadiesinejaid mööda Eestit sõidutas. Sageli kestsid peod hommikuni. “Eks seda napsu ikka võeti palju, midagi pole salata.”

Abeli paheks oli see, et ta ei osanud rahaga ringi käia: ta siples pidevalt võlgades, kuid armastas priiskavat elustiili. Pereliikmetelt ja kolleegidelt laenatud raha ta tagasi maksta ei suutnud. Esimese abikaasa Asta isalt Kaarlilt laenas ta 5000 rubla.

Ütles, et unistab kaatri ostmisest. Paadiostuks laenas talle raha vend Hillargi, kuid mingit kaatrit Abel kunagi ei soetanud. Kord palus ta tänavapesumasina juhilt küüti ja loovutas selle eest kogu oma rahakoti sisu.

“Ervin rahamärke ei tundnud. Hakatuseks sai Gloria uksehoidja kümneka, samal ajal tuli minul Astale leivaraha anda. Ervin elas endale, peremured temani ei jõudnud,” sedastab Asta vend Jüri Lott.

Astast lahutades jättis ta võlad eksnaise kaela: samuti näitlejana töötanud Asta pidi Draamateatri vastastikuse abistamise kassast võlgu võtma, sest Abelile raha laenanud kolleegid nõudsid raha nüüd temalt.