Viive Ernesaks: "Minu ainus tugev külg on improvisatsioon." (7)

"Ütle ausalt, miks sa siia tulid," alustab Viive oma lõõpi juba ilmselt Läänemaa ühe ilusama õue väraval, kus silt teatab, et seda maalappi valvab kuri koer. Kuri koer on taks, kelle nägu väljendab, et meeletu kurjuse asemel hakkab ta varsti hoopis nutma. Aga kaudselt on ta vähemalt korra mõjunud kurja vaimuna. Siis, kui aia taha tulnud kaks kesvamärga rüübanud mehepoega ja pärinud kutsat nägemata, kas see tõesti murdev verekoer on. On jah, vastanud Viive. Eriti paiskub ta nende kallale, kel õllelõhnad juures. Siis sai Viivegi näha, milliseid kiirusi joodikud arendavad. Rohkem pole neid vendi Peraküla vahel nähtud.

Küsimus, millele olete elus pidanud vastama ilmselt sadu, kui mitte tuhandeid kordi: kas laulutaat Gustav Ernesaks on teie sugulane?

Sugulasliin kindlasti mitte. Ernesaks on mulle külge poogitud nimi, mille sain praeguseks juba lahkunud abikaasalt Antsult 1961. aastal. Juba siis hakkasin sosistatud juttudest aru saama, et olengi ääriveeri päris Ernesaksaks saanud ning selgus, et Antsu ja Gustavi vanaisad olid vennad. Või midagi sarnast. Mõni aeg tagasi oli Harjumaal Anija mail Ernesaksade suguvõsa kokkutulek. Olin samuti seal. Ernesaksu kogunes sinna kaugelt üle 200.

Ja Ernesaksaga midagi muud ei seogi?

Kui rohkem aega oli, käisin Ernesaksa erialatundides Konservatooriumis talle klaverisaatjaks. Ernesaks oli väga ontlik mees. Ta oli klassitoas alati varem kui mina. Ja nii me teineteist tervitasimegi. Tema: Tere, Ernesaks. Mina vastu: Tere, Ernesaks. Tavaliselt tekitas see iga tunni alguseks mõnusa tuju.

Ei taha suurt uskudagi, et 83aastane inimene ikka veel raadios tootmisvõimlemist jätkab.

Ega isegi taha uskuda. Aga nii ta ometi on. Ja veel eriti moodsas kuues! Nüüd on "Virgutusvõimlemine" tehtud-koostatud peamiselt arvutikasutajatele, kes kühmus-köökas oma ekraanide ees istuvad. Aeg on soodne, kella 11 paiku – kui esimene väsimuslaine on just üle käinud ja ihu ihkab väikest lõõgastust. Vastukaja ütleb, et soosing on ülisuur. Igal juhul mitu korda üle oodatu.

Kust võtab Viive Ernesaks selle tarkuse, et võimlemise juhendaja saab ette mingi 1-2-3 rütmifiguuri ja just see varvaste tööks hea on?

Alustan sellest, et mul paistab olevat väga hea rütmitunne. Teisalt olen lapsest saadik mänginud nii tantsu kui lihtsa liikumise saateks. Sama ettevalmistuse hulka kuulub ka aastatepikkune mäng Estonia balletis ja operetis. Siis tuli muusikalide ring, mis arvatavasti samuti tootmisvõimlemisele kahjuks ei tulnud. Siis lavakunstikateeder ja koostöö Endel Pärnaga, vahest Eesti lavade kõige rütmikama mehega…

Ma tajun liikumist. Sellest sain eriti hästi aru koostöös Helmi Tohvelmanniga lavakunstikateedris, kus töö seisneski lõputus improviseerimises. Aga mulle see meeldib. Et mängi nüüd hapukapsast ja söö seepi ning mine lõhki. Ning pane see kõik muusikasse. Ülihuvitav!

Olete elus näinud nelja täiesti erinevat järku: Eesti, Saksa, Vene ja uuesti Eesti aega. Olete sündinud 1931. aastal – kas on see parim aeg, et läbida vikerkaaremäng kogu heas ja halvas kirevuses?

Mina olen küll rahul, et olen sattunud just praegusesse aega. Minu mälu ulatub tagasi kolmandasse eluaastasse. Minu isa oli Tartu ülikooli lõpetanud agronoom ja mina olen Helme mõisas 10. eluaastani mõisapreili elu elanud. Viieselt hakkasin mängima klaverit. Alguses Artur Rinne laule, mida ma raadiost kuulsin (meil oli juba 1938. aastal raadio). Siis pandi meid teise mõisas olnud tüdrukuga Tõrvasse ühe klaveriõpetaja juurde eratundi. Meie kahe vahe oli see, et tema sai alati neljad-viied ja mina kunagi mitte rohkem kui kolme, sest mina ei viitsinud absoluutselt harjutada. Selle asemel panin suurema osa omast peast.

Mäletan, et meil oli külas kindral Laidoner, kellele ma mõisapõllult pundi lilli korjasin ja selle eest kindralilt pika pai sain.

Aga siis tulid hoopis teised ajad?

Kui käes oli 1941. aasta, pages isa igaks juhuks Kuremaale matemaatikaõpetajaks. Mina olin aga Tartus haiglas, sest rinnus oli raske kopsupõletik. Oli sügav suveaeg, mina juba terve, ootasin haiglaaknal ema. Siis need veoautod mööda vurasidki – inimestel suured ja karvased kraed üleval ning talvekarvikud peas. Veelgi imelikum oli see, et igas veokis oli virnade viisi Singeri õmblusmasinaid. Ema oli samuti seda mõneti veidrat kolonni näinud ja mitmeid Tartu inimesi tundnud, kellest paljusid ei näinud ta enam iial. Mina aga mäletan sama pilti elu lõpuni.

Samuti mäletan seda lõhna, mida levitasid enda ümber Vene sõdurid. See oli segu nahast, traanist, tökatist, tavotist ja teab millest veel. Lapse jaoks oli see pisut erutavgi. Ja lõpuks öökimaajav.

Edasi tuli sakslaste ajajärk?

Kui sakslased viimaseid päevi Eestis olid ja uus kooliaasta oli algamas, öeldi Helmes, et pole pikka juttu ja plika tuleb viia Tartu muusikakooli. Mulle endalegi meeldis see mõte, aga sellele ei olnud antud täituda. Tartusse jõudes tundsin end juba mõne päeva pärast äärmiselt sandisti ja kui klaveriõpetaja mind arsti juurde saatis, ütles just tema saatuslikud sõnad: olin nakatunud raskekujulisse lastehalvatusse. See viis mind rohkem kui pooleks aastaks haiglasse. Et ma pisut lonkan, pole vist keegi tähelegi pannud.

Siis tuli Tallinna muusikakool, konservatooriumisse pole ma aga jõudnud. Seepärast, et olin laisk, kohutavalt laisk. Ja mul on vähe tahtejõudu, olen laiskuse kõrval ka räpakas. Aga selle eest on mul absoluutne kuulmine. Ja hea rütmitunne. Kolmandaks olen ka lõpmatu noodiõgija, ma võin suvalise teose noodist hoobilt maha mängida.

Ometi olete just teie olnud meie ühe lavade primadonna Helgi Sallo talendi sünni juures…

(Viive jääb pikalt mõttesse.) Ma ei teagi, kust otsast alustada. Eri Klas tõi ta "West Side Storysse". Mina olin selles pundis ainus inimene, kes lavakunstikateedrit soosis, et seda üldse kampa võtta – Klas muidugi sisistas läbi hammaste, et ma olen hull, sest lavakad ei pea viisi ega midagi. Panso ajas mõistagi oma jora, et vähemalt Maria peab olema lavakast. Klaski ei andnud järele: temal on oma Maria juba välja vaadatud, jube andekas kokakooli tüdruk Sallo, kelle võimete eest võib ta käe tulle panna. Riid keris metsikult pöördeid. Pealtnäha poolnaljaga alanud plõksimisest oli kasvamas skandaal, mis ähvardas paisuda väga tõsiseks vastuseisuks. Panso ja Klas olid Sallo pärast nii leilis, et mats vastu lõugu ei olnud kaugel. Mina olin selle kahe tule vahel.

Aga tasapisi kogus Helgi julgust ja üha enam hakkas ta enda eest seisma…

Mina jäingi tema juurde. Meie mõttemaailm oli väga ühesugune. Samal ajal hakkas lavastaja Paul Mägi "Viini verd" tegema ja sattus vist kohvikunurgas kaebama, et küll on häda, mitte pole enam õiget naissolisti võtta. Mul paras moment torgata, et võtku Helgi Sallo. Mägi vastu, et ei kannata, see plika ju nii uimane. Soovitasin ikkagi proovida. Paul prooviski ja kahe prooviga tegi Helgi laval nii puhta töö, et mitte keegi lavale tema kõrvale enam ei mahtunud. Siis käisin ise kaadrites palumas, et kas nad ei saaks Helgit palgale võtta. Knihvitati ja võetigi. Helgi esimeseks Estonia põhitöökohaks sai ühe lapseootele jäänud kooripiiga asendaja.

"West Side Storyst" sai minu jaoks samuti pöördepunkt – järsku ei meeldinud enam muusikalide muusika. Muusika üldse ei meeldinud enam. Seda enam vedas enda poole draama, kirjandus ja tekst. Panso kaudu saingi Noorsooteatrisse muusikaala juhatajaks. Üks etapp oli läbi saanud, aga ka kõik hilisemad suvetuurid on meil tehtud koos Helgiga. Viimane 90ndate algul Kanadasse.

Kõrge diplomi puudumisest hoolimata on teil alati olnud töökohad, mis paistavad vähemalt kõrvaltvaatajale lihtsalt priimad…

Ei saa salata, et kellegi hea käsi või lihtsalt õnnelik juhus on mind saatnud läbi elu. 1958. aastal – noorsoofestivali aegu – trehvasin olema just Pärnus mingil seminaril, kuhu tellitud klaverimängija tulemata jättis. Korjati mind Pärnu vahelt üles ja saadeti mingile tantsujuhtide seminarile. Seal tuli kohe uus kutse Tallinna koreograafiakooli asendajaks. Sealgi juhtus keegi ukse taga kuulama ja edasine tee viis juba Estoniasse, kus lavastati "Windsori lõbusaid naisi". See partituur oli mulle juhtumisi esimesest noodist viimaseni tuttav ja nii minu plussid ainult kasvasid. Sellised head hetked on mind saatnud läbi kogu elu.

Kas maailmas on mõni klaveripala, mis käib kõrges kaares Viive Ernesaksastki üle?

Absoluutselt kõik palad käivad minust üle, sest olen tehniliselt liiga nõrk ja minu ainus tugev külg on improvisatsioon. Minu põhiline soov on kuulata paremat muusikat, kui ma ise suudan teha.

Ometi olete oma kuulsa perekonnanime seljas ratsutanud ilma igasuguse südametunnistuse piinata vähemalt korra elus?

Tuleb õigeks tunnistada. 1971. aastal helistati mulle Moskvast üleliidulisest teatriliidust, ja küsiti, kas ma ei tahaks sõita Šveitsi. Igaks juhuks karjusin telefonitorusse, et loomulikult tahan. Teatrijuht saatis eestlaste sadakond avaldust Moskva ja juba paari päeva pärast tuli vastus, et Eestist osutusid valituteks Ernesaks (venelased olid mõelnud muidugi Gustavit, kes oli nende seas pooljumal) ja Ird (Kaarel Irdi kaasa Epp Kaidu kandis passis seda nime). Juba oli Moskvas käes kõige otsustavam hetk – valuutavahetus, kui Goskontserdi boss küsis: a gde Ernesaks? Vastasin üsna söakalt, et kohal. Oleks me suure bossiga kahekesi toas olnud, oleks ta mind arvatavasti maha löönud!

Šveitsi siiski pääsesite?

Jah, kusjuures Lausanne’i kogunesid sel hetkel kogu rahamaailma vägevad. Tol aastal tähistas Lausanne’s oma juubelit ka von Karajan, kes juhatas heategevuskontserti, kus koguti raha viletsuses viibivatele maailma koolidele. Nõukogude teatritegelased arvasid, et nemadki kuuluvad selle maailma vägevate hulka ja küll nad end kontserdile sisse nihverdavad. Tegelikult ei pääsenud nad kutsekaartideta sellele tänavalegi, kus kontserdimaja asus. Siis hakkasid maja ette tulema limusiinid, kus sees daamid kolmemeetriste jaanalinnusulgedest kleidisleppidega. Nõukogude esindusdelegatsioon nägi nende kõrval välja kui pätid. Tegime, et väga vaikselt hotelli tagasi saime.

Klaverit õnnestus teil sealgi mängida?

Hotellis oli hiiglasuur rõdu, kuhu mahtus isegi tiibklaver. Et meie giid küsis, kas meie hulgas pole klaverimängijat, ei suutnud ma enam vaikseks jääda. Giid viipaski käega muusikariista suunas. Läksin. Esitasin üht prantsuse šansooni. Kõrval palkonil kuulas mind üksik vanadaam. Järsku tuli kuskilt kimp punaseid roose – loomulikult olidki need äärmiselt elegantselt vanaproualt – koos kirjakesega, kas ma neid teatud lugusid oskan. Põhiliselt olid kõik muusikalidest, neid olin ma kõiki mänginud söögi alla ja peale. Siis võttis proua ja jootis kõigile palkonil­olijatele kella viieni hommikul Lausanne’i parimaid veine, kuni kogu Nõukogude esindusdelegatsioon oli kaotanud viimasegi kontakti reaalsusega. Hiljem kutsus proua saatjaskond mind nendega ühes Jaapanisse, aga mul polnud nii palju raha. Ja kardan, et see olekski jäänud väga pikaks ajaks viimaseks välisreisiks. Kahekuulist töölepingut pakuti ka. Numbritega, mis panid minestama. Aga seegi jäi mõistetavatel põhjustel sõlmimata.

Kuidas ja millal Nõvale jõudsite?

90ndate algul. Kui Antsuga Toa talus kotid lõplikult maha panime, haaras meid mingi sõnul seletamatu tegutsemisjanu. Jahimehest Ants haaras muidugi püssi järele. Mida vähem ta ise rääkis, seda arusaadavamas keeles hakkas rääkima tema tuleraud. Muuseas – need kõik trofeed, mis mul siin on, on lastud siitsamast metsatukast, Ants ei ole neid jahtides pidanud ülemäära suurt vaeva nägema. Mina… Ma ei osanud end kuidagi leida. Seni ikka muusika-, teatri- ja muud sorti kunstirahva keskel ja nüüd käivad hundid-karud sees!

Esimene märk, et käed sügelevad, oli kiigeplatsi ehitamine. See polnud tavaline külakiik. Ehitasime sinna ka lava ja haavapalkidest istmed. Loomulikult ka ilusa kiige. Kahjuks jäi ta ilma kätte ja paarikümne aastaga on ta elu jõudnud ühele poole. Nüüd tahab valla erksam osa ehitada uue ja veelgi vägevama. Oma jõudude (loe: rahaga) me enam hakkama ei saa. Nüüd peab Brüssel appi tulema ja tuleb ka.

Perakülas on praegu ainult neli talu. Ja neis on kõigest kaks nime.

Ometi oleme hakkama saanud ja iga paari aasta tagant, teinekord lausa igal aastal, ka uue teatritükiga välja tulnud. Kõik kodukandi ajaloost ja inimestest maha kirjutatud. Ja kui ise iga kord ei jõua, kutsume mõne professionaalse teatri. Tänavu käis Haapsalu teater, mullu Tiina Tauraite oma traktoriga.

Esimene aasta oli Lennart Meri, kes pidas Hellega naljapulma. Kogu suve elas kogu Läänemaa vihmahirmus, teatripäeva hommikul oli tulnud peaaegu padukat. Seepärast polnud ka rahvast super palju. Ehk vaid 700 inimest.

Teisel etendusel oli – usu või ära usu – vaatamas 2500 inimest. See on ka rekord.

Nüüd olen ma aga köieotsa käest andnud. Nüüd on nooremate kord. Pole kahtlustki, et nad välja ei vea!

Tool, millel on istunud kõik presidendid

"Istu siia," lükkab Viive Ernesaks külalisele istumise alla tooli ja pilgutab silma. "Selle tooli peal on muuseas istunud kõik praegused presidendid – Ilves, Rüütel. Aga kõige rohkem muidugi Lennart Meri, kes oli siin praktiliselt iga päev ja mõnel päeval ei pidanud paljuks koguni silma looja lasta. Tema enda suvemaja Paslepas on siit umbes 30 km kaugusel. Aga Lennartile ja Hellele – tema ju minu õpilane ja tema esimene abikaasa Regina minu klassiõde – ei meeldinud seal eriti. Ujumas käisid nad alati siin – Paslepa mererand olla kuidagi mudane ja eriti sodine."

Rüütel ja Ilves sattusid Ernesaksade suvekoju nagu mööda riigi ilusamaid kodusid käivad riigi esimesed mehed ikka, jagades kauni kodu märke.

Alati, kui mingi säärane aktsioon käima läheb, helistatakse ühena esimestest ka Viivele.

Viive Ernesaksa kirju elutee

• sündinud 27. märtsil 1931 Tartus
• õppinud Tartu muusikakoolis, Tallinna 7. keskkoolis, Tallinna muusikakoolis
• töötanud Tallinna koreograafiakoolis (1957–1959), Estonias (1959–1965), Noorsooteatris (1965–1977), Draamateatris (1977–1990), Konservatooriumi lavakunstikoolis
• juba aastakümneid klaverisaatja Eesti Raadiosalates
• 1990. aastast vabakutseline
• oli abielus Ants Ernesaksaga, lapsi ei ole.