Valeri Leontjev: ajakirjanikel ja austajatel tuleb leppida, et ma olen ikka veel naisemees ja selles abielus üsna õnnelik (14)

Mis mälestused on teil seoses Tallinnaga?

Kunagi olin seal armunud ja õnnelik. Kuid see on sügavalt isiklik mälestus ja ma ei ole valmis sellest veel avalikult rääkima.

Kas teil on Eestis sõpru?

Nooruspõlves olime väga heades sõprussuhetes Anne Veskiga, kuid jällegi, ma ei räägi detailselt suhetest naisterahvastega.

Tõnis Mägi ja Jaak Joalat muidugi mäletan, kuid ma ei ole neid väga ammu näinud. Mul ei ole Eestis lähedasi sõpru, kuid seda lihtsalt sellepärast, et mul on üldse vähe sõpru, eraelus olen ma üsna kinnine ja vaoshoitud.

Kas meediajutud, et lahutasite hiljuti oma üle 40 aasta kestnud abielu ja kolisite Miamist Moskva, vastavad tõele?

Jutud, et mina ja minu abikaasa Ljusja Isakovitš lahutasime, on kahjuks vale. Kahjuks mitte sellepärast, et ma seda sooviks, vaid seepärast, et ma ei tahaks kuidagi kurvastada ajakirjanikke, kes jahivad sensatsioone, ja osa minu austajatest, kes eelistaks, et ma oleks vaba mees. Kuid neil tuleb leppida tõsiasjaga, et ma olen ikkagi naisemees ja selles abielus üsna õnnelik. Aga Moskvas ma elan, see on tõsi. Tegelikult olen ma alati Moskvas elanud ning Miamis käinud vaid puhkamas.

Mõned aastad tagasi kirjutati, et soovite saada isaks ja otsite sobivat surrogaatema. Venemaal on surrogaatema kasutamine täiesti seaduslik ja isegi laululegend Alla Pugatšova ei tee saladust, et sai kaksikute emaks tänu surrogaatemale…

Ma ei ole kunagi surrogaatema otsinud. Ma väga austan surrogaatemadust, kuid ainult nende naiste puhul, kes ei saa tervislikel põhjustel ise sünnitada, ehkki väga tahaksid. Selliste naiste jaoks on surrogaatema abi viimane lootus.

Lapsel peab olema pärisema, kes teda kõhus kannaks, sünnitaks ja kasvataks, kuid see on juba hoopis teine teema.

Te viibite suurema osa ajast kas Venemaal või USAs. Kus on teie arvates parem elu?

Nii ei saa öelda, et kus mulle rohkem meeldib, kas Ameerikas või Venemaal, kuna ei saa võrrelda puhke- ja tööaega. Venemaal olen ma rakkes: ma olen – täht. Staariks olemine on aga raske ja mingil määral tänamatu töö, mida tuleb erilise hoolega täita. Iga apsakas ja hoolimatus võivad kurjasti kätte maksta.

Aga Miamis ma olen suvitaja, kes naudib staarielu boonuseid: seal ma saan ometi lõõgastuda ja seal on mul lõppude lõpuks aega ja jaksu raisata teenitud raha, käia ostlemas, restoranis, juua värskes õhus kohvi. Moskvas pole see võimalik, seal ma ei saa endale lubada argiseid elunaudinguid. Seal on ainult töö.

Mis on puhkuse juures veel esmatähtis?

Et oleks soe ilm, kõik mugavused ja hotellituba pime.

Seda, et soovite, et hotellitoas oleksid akendel ees paksud kardinad, on varemgi kirjutatud. Räägitakse ju, et teie silmad on muutunud ilulõikuste tagajärjel valguse suhtes ülitundlikuks. Mida niisugustest juttudest arvata?

Läänes on tänapäeval iluoperatsioonid sama tavalised protseduurid nagu visiit hambaarsti juurde. Iluoperatsioone teevad kõik: staarid ja mittestaarid, Vene omad ja mitte Vene omad.

See, et minust sai ilukirurgia sümbol Venemaal, juhtus seetõttu, et tegin iluoperatsiooni väga ammu, siis, kui keegi sellistest asjadest veel midagi ei teadnud. Nii jäi mulle märk külge.

Vahepeal loen internetist, et olen läbi ja lõhki lõigutud nagu saiapäts, teate küll – selline, millel on sisselõiked peal. See on täielik vale! Ma tõesti kohendasin paar korda oma nägu, kuid see oli väga ammu. Viimasel ajal pole ma mingeid ilulõikusi teinud, kuna mind huvitab nüüd keha voolimine. Aga selles asjas ei aita ükski nuga, üksnes trenn.

Kuidas te end vormis hoiate?

Esiteks, ma ei õgi, see tähendab: ei söö ennast lõhki. Teiseks – sport! Iga päev teen tund aega trenni, arvestamata veel lavaproove ja kontserte. Nii et ma näen oma väljanägemise nimel palju vaeva, see on töö, mida ma teen erilise õhina ja õnnetundeta, kuid ei anna endale armu ja teen seda regulaarselt – ainsagi puhkepäevata.

Mis trenni te teete?

Puhkuse ajal pumpan muskleid jõusaalis, tööd tehes püüan olla leidlik ja kasutada ära igasuguseid muid võimalusi. Mulle meeldib ka ujumine ja see kukub mul üsna hästi välja. Võin ka jalgrattaga sõita ehkki ei kaifi seda.

Kas te järgite ka mingeid kindlaid dieete?

Ma ei pea dieeti klassikalises mõistes. Ma lihtsalt ei söö paljusid toiduaineid. Ei söö neid kunagi. Ei päeval, öösel, puhkuse ajal, pulmades, sünnipäevadel – kunagi! See on väga pikk nimekiri, sinna kuuluvad näiteks leib, kartul, makaronid, hapukoor, või ja paljud puuviljad, näiteks pirn. Lihtsam on üles lugeda seda, mida ma söön: mõned juurviljad, liha, kala, mereannid, jogurt, kohv ja tee. Kõik!

Õhtuti ma tavaliselt ei söö, kuid vahel juhtub nii, et ma pole terve päeva jooksul midagi hamba alla pistnud – no pole olnud vastavat toitu või lihtsalt aega söögipausiks –, siis ma võin küll pärast kontserti midagi näksida, aga sel juhul ma lähen ka väga hilja magama.

Missugused nõrkused teil on? Kuidas te lõõgastute?

Tahaks vastata nagu ühes anekdoodis: "Kuidas te end vabaks lasete? – Aga ma ei pingutagi!"

Kuid see ei oleks tõsi. Ma elan ja töötan suure pinge all, lõõgastun vaid head raamatut lugedes või väärt filmi vaadates. Vahepeal võin juua pokaali valget veini, kuid kõige parem viis taastumiseks on mediteerimine.

Kuna on teid oodata Tallinna?

Järgmise aasta mais. Mulle väga meeldib Tallinna publik ja ma esinen neile hea meelega. Olin hiljuti Baltikumis, kuid mitte Eestis, vaid Leedus: ma olin mais aukülaline Birute Petrikyte loomingu õhtutel. Kui ma lavale saabusin, tõusid inimesed saalis püsti ja aplodeerisid, sama kordus siis, kui ma lavalt lahkusin. Ma ei varja, see oli väga liigutav.

Mida ütlete oma austajatele Eestis?

Ma soovin neile õnne ja eesmärkide täitumist. Las inimesed teavad täpselt, mida nad tahavad ja et nende eesmärk ei jääks vaid unelmaks!

Bilan peaks tööd tegema ja edasi arenema

Erinevalt helilooja Raimonds Paulsist ei pea Valeri Leontjev aastaid tagasi "Uuel lainel" võistelnud ja 2008. aastal Eurovisionil võidutsenud Dima Bilani andetuks, kuid leiab, et noor laulja on loorberitele puhkama jäänud. "Tal õnnestus kuulsuse esimesed astmed kindlalt vallutada, kuid minu meelest, on ta sinna liiga kauaks pidama jäänud ja kaotab hinnalist aega," leiab Leontjev.

"Dima peab liikuma edasi: looma uusi lugusid, andma kontserte, käima kontserdituuridel, ühesõnaga, rabama tööd. Kas ta hakkab seda tegema või käib alla – see on tema valik."

Pauls avas mulle ukse Moskvasse

"Raimonds Pauls, kes oli Nõukogude Liidus suur autoriteet, on minu jaoks inimese ja heliloojana palju teinud," kiidab laulustaar Valeri Leonjev maestro Raimonds Paulsi igakülgse abi eest.

"Tema avas mulle ukse Moskvasse. Tema ultimaatumita: "Kas Valeri Leontjev osaleb minu loominguõhtul Rossija kontserdisaalis või õhtut ei toimu", poleks ma saanud veel aastaid pealinnas esineda. Ma olin keelu all oma ebatavalise välimuse ja lavalise vabameelsuse pärast. Lisaks sarnanesin ma lääne staaridega ja jäin seetõttu silma välisajakirjanikele. Ühesõnaga, põhjusi mind mitte lavale lubada oli palju.

Pauls aitas mul keelu alt välja tulla. Kuid see pole peamine. Ta lõi minu jaoks hitid, mis said minu tunnuslugudeks ja on seda ka siiamaani, näiteks "Roheline valgus".

Ma armastan Raimondit ka lihtsalt kui inimest. Ta on elutark ja tähelepanelik, suutes ühtemoodi rahulikult üle elada võimsaid tõuse ja langusi oma elus. Ta on ellujääja, kellelt on mida õppida. Ja mulle väga meeldib tal külas käia."