Inimesed

Kauksi Ülle: olen enim eri žanre valdav kirjanik Eestis (55)

Anete Kruusimägi, 9. august 2014 15:00
"Mul on huvitav võimalus olla kõige rohkem eri žanre valdav kirjanik Eestis. Suudan improviseerida rahvaluulet, kirjutada kõigis ajakirjandus- ja ilukirjandusžanrites, olen kirjutanud kooliõpikuid," räägib põhiliselt võru keeles kirjutav Kauksi Ülle, kes peale kirjutamise teeb käsitööd ja on mõelnud, et sobiks hästi õpetama loovkirjutamist.

Ajakirjandust õppinud kirjanik on peale kõigi kirjanduse põhiliikide viljelemise kirjutanud ka kriitikat. Tema sulest on ilmunud kaks romaani ja hulgaliselt luulekogusid. Näidenditest on tuntuim "Taarka". Esimene luulekogu ilmus aastal 1987, see langeb kokku Võru ärkamisaja algusega.

Kus ja millal te kirjutate?

Kirjutan oma kodus, oma laua taga, sellel ajal, kui lapsed on koolis.

Mis on teie kirjutuslaual?

Tavaliselt on nii kirjutuslaud kui ka söögilaud täis erinevaid ajaloolisi raamatuid.

Kas teil on ka mingeid harjumusi või rituaale, mida teete enne kirjutama hakkamist?

Vanasti kraamisin alati toa hästi ära.

Kuidas talitate siis, kui tähtaeg läheneb?

Vahel püstitan endale ise tähtaja. Kirjutamise juures ongi justkui mitu perioodi. Mõne romaani väljamõtlemine võtab juba kümme aastat. Kirjutamine läheb siis juba kiiresti.

Kui palju te kirjutatut hiljem parandate?

Peaaegu mitte üldse, sest teen palju tööd juba enne peas ära.

Kes on teie esimesed lugejad?

Enamasti need, kes viitsivad. Enamasti keegi sõpradest. Mõnikord tellija või lapsed.

Mis töö teil praegu pooleli on?

Sel suvel ja sügisel ajalooline näitemäng, mis puudutab Obinitsa küla.

Kas olete millegi uue ja põnevani jõudnud ajaloolise näitemängu jaoks ajalugu uurides?

Kogu aeg jõuan! Siin on palju saladusi.

Mis on kirjutamise juures kõige põnevam hetk, kas loo väljamõtlemine, uurimistöö tegemine või kirjutamine?

Kõige põnevam on siis, kui tegelased hakkavad ise rääkima või hakkavad unes rääkima. Tegelased hakkavad ise rääkima ning minul tuleb see vaid kirja panna. Näidendis saan tegelastesse sisse elades omaks võtta kellegi teise seisukoha ja nii on mul lõpuks kaks seisukohta. See on väga empaatiline töö. Romaani kirjutamise puhul on see samamoodi.

Paistu rahvamajas mängitakse näidendit "Liisu", mis räägib mulgi rahvalaulikust ja tema saatusest. Obinitsas meil sel aastal suvelavastust pole – suvelavastus toimub üle aasta, kuid meil tehakse naisseltsi eestvedamisel iga kevad näidend. Pikkuselt on see veidi lühem kui tavaline näidend – üks tund. See toimub lihavõttepühade ajal ning seetõttu kutsume seda lihavõttenäidendiks. Sel aastal meil oli näidendiks Andrus Ehini tõlgitud tšuktši muinasjutt. See meeldis kõigile väga, isegi kõige ulakamad poisid istusid ja vaatasid huviga.

Kas on juhtunud ka, et mõni kirjutatud asi, mis endale ei meeldi, meeldib lugejatele väga või vastupidi?

Ikka on juhtunud. Mõni asi äratab lugejate tähelepanu näiteks alles kümme aastat hiljem või siis äratab tähelepanu hoopis mingi hooga bussis kirjutatud asi. Kannan alati valget ilma joonteta vihikut kaasas. Bussis kirjutan põhiliselt luuletusi. Näidendi kirjutamine nõuab ikka laua taha istumist.

Kuidas erineb võru ja eesti keeles kirjutamine?

Enamiku ma olen ikkagi võru keeles kirjutanud. Eesti keeles on mul raskem, sest tuleb leida palju omasõnu, et ei oleks võõrsõnu. Ma ei taha võõrsõnadega kirjutada ja siis ma kogu aeg mõtlen, kuidas saaks midagi kirjutada nii, et võõrsõna ei ole.

Kas kirjutamise jaoks on tarvis inspiratsiooni?

Ikka on! Aga selleks kõlbab nii loodus kui ka kunst. Osale sobib muusika.

Mis paneb teid kirjutama?

Meditatsioon kindlasti.

Mida teete siis, kui kirjutamine üldse ei suju?

Siis ma mediteeringi. Kirjutamise kohta on Betti Alver kunagi öelnud, et kirjanik peab olema vaba, õnnelik ja laisk. Päris kinni pidada sellest ei saa, tuleb ka teisi asju teha.

Millist nõu annaksite algajale kirjanikule?

Oleks vaja arendada ennast. Pole vaja kirjutada nii nagu peab, vaid nii nagu endale tundub. Kedagi pole mõtet jäljendada. Kasuks tuleb ka, kui proovida teha vormikindlaid asju. Näiteks kirjutada harjutamise mõttes sonette. Aga oma mõtted on ikkagi parimad. Siirus on ainuke, mis on oluline.

Mis on kirjutamise juures oluline ja miks te kirjutate?

See on käsk, mis tuleb kuskilt ülalt. Rida või teema, mis tuleb kosmosest. Mingi hääl, mis ütleb. Tellimustega on nii, et kui tellimus tuleb, siis mõtlen, kas see puudutab mind või mitte ja kui puudutab, siis võtan vastu. Kaks viimast tellimust on mind puudutanud küll – üks on näidend Rõuge ajaloost ja teine Paistu valla ajalooline näidend. Mõlemad puudutavad. Selle üle on mul hea meel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee