FÄNNIDE RÕÕMUKS: USAs elav lauljatar Kerli Kõiv jagab oma fännide ehk kuulastega üsna tihti iseendast tehtud pilte. Foto: Kerli Kõivu ametlik Instagrami konto
Inimesed
9. august 2014, 10:00

Kust läheb selfisõltuvuse piir? (27)

Miks lasta kaamera taha kedagi teist, kui saab ohjad enda kätte haarata? Uurimused näitavad, et iseendast portreepiltide ehk selfide klõpsimine võib tõsta enesehinnangut ja sotsiaalmeedias saadud positiivne tagasiside vallandab ajus mõnupurskeid. "Väga lihtsustatult võib öelda, et inimesed teevad palju selfisid, sest see tekitab mõnusa tunde," arutleb enesepildistamise populaarsuse üle sotsioloog Katrin Tiidenberg .

Ka kümmekond aastat tagasi postitasid inimesed suhtlusportaalidesse välja sirutatud käega või peegli abil iseendast tehtud pilte, aga soolofotosessioonid jäid koduseinte vahele – avalikus kohas tundunuks see totter. Nüüd ei tarvitse turistidel enam reisikaaslasi või tänaval möödujaid tülitada, et mõne vaatamisväärsuse taustal pildile jääda. Söögikohtades ja kultuuriüritustel näeb alatasa sõpru päid kokku surumas ja endast lõbusat pilti klõpsutamas. Nagu alles hiljuti nägime, ei häbenenud ka president Toomas Hendrik Ilves pärast laulupeo avakõnet 162 000 laulupeolise ja 166 000 televaataja ees endast mobiilifotot teha.

Pole ime, et Oxfordi inglise keele sõnaraamatu toimetajad kuulutasid mulluseks aasta sõnaks selfie, mille eesti vasteteks on pakutud selfit ja selvefotot. Sotsiaalvõrgustikud, nagu Facebook, Twitter, fotojagamiskommuunid Instagram ja Flickr ning blogimissait Tumblr, kubisevad selfidest.

Selfihullusega on kaasa läinud ka kuulsused: fänne kostitavad pidevalt selfidega näiteks Rihanna, Justin Bieber, Miley Cyrus, Kim Kardashian ja Madonna, kes on sel moel pikki kaenlaalusekarvu demonstreerides ja büstiga edvistades ohtralt tähelepanu pälvinud. Ka USA president Barack Obama ja Briti peaminister David Cameron postitavad alatasa selfisid. Poliitikud ei suutnud end tagasi hoida isegi kuulsa inimõiguslase Nelson Mandela matustel, kus nad end koos Taani peaministri Helle Thorning-Schmidtiga jäädvustasid.

Ise tehtud, hästi tehtud

Osalt peitub enesepildistamise võidukäigu taga see, et need sageli pisut fookusest väljas naerusuised pildid võivad kergitada meie enesehinnangut, selgub Indiana ülikooli uurimusest. Enese esitlemine sotsiaalmeedias paneb inimesi ennast paremini tundma, sest ohjad on nende enda käes – nad kontrollivad oma imagot, sestap oma sotsiaalvõrgustiku profiili vaatamine tekitab suuremat rahulolu kui oma peegelpildiga vastamisi seismine, vahendab portaal Youbeauty.com uurimuse tulemusi.

Kui inimene on ühtlasi nii pildistaja kui ka pildistatav, võib ta vabalt teha järjest kas või mitukümmend pilti, kuni saab kätte täiusliku klõpsu. Pole kedagi, kes pööritaks silmi, kui ta rohkem pilte soovib. Kõik ebaõnnestunud fotod saab kustutada, ilma et keegi neid iial näeks. Sõpradel aga pole õrna aimugi, kui palju vaeva internetti postitatud võluva pildi tegemiseks kulus.

"Selliste praktikate taga, mis saavad laialdaselt populaarseks, on tavaliselt terve hulk põhjuseid. Iseenda keha pildistamine annab sulle muu hulgas kontrolli – erinevalt sellest, kui keegi teine sinust pilte teeb. Ja kui sa saad positiivset tagasisidet, siis see tõstab su enesekindlust," kinnitab ka sotsioloog Katrin Tiidenberg, kes vaatleb oma doktoritöös muu hulgas enesepildistajate näitel seda, kuidas internetikogemus meie minapilti mõjutab.

"Tehnoloogia­ettevõtete ja sotsiaalvõrgustike huvides on alati koolitada inimesed tootma ja jagama sellist sisu, mis teisi inimesi kaasa haarab. Fotod, eriti fotod teiste inimeste nägudest, on inimestele ikka rohkem meeldinud kui tekstiline info – pildid on emotsionaalselt kaasahaaravamad. Rolli mängivad ka sotsiaalsed ja psühholoogilised põhjused: heaolutunne, kuuluvustunne, eneseväljendus, enese avastamine jne," loetleb ta ja toob näite: "Kui inimesel on raske aeg (lähedane on surnud või tal on kohutav stress), ta ei suuda ennast sõpradega suhtlemiseks kokku võtta, aga ta ei taha, et teised muretseks, siis on tal lihtsaim teha pilt ja panna see üles, et lähedased näeksid: ta on elus ega nüsi vannis oma veene."

Tiidenberg on intervjueerinud umbes 30 Tumblri keskkonnas blogi pidavat inimest, kes teevad endast paljastavaid pilte, ja vaadelnud umbes 400 Instagramis raseduspilte postitava naise kontot. "Sageli on tulnud välja, et oma keha pildistamine on teraapiline, eneselohutuslik tegevus," nendib Tallinna ülikooli õppejõud ja teadusassistent.

"Psühholoogide uurimused on näidanud, et igasugune sotsiaalvõrgustikes saadav tagasiside – olgu siis kommentaar, Facebooki like või Instagrami süda – vallandab meie ajus pisikese mõnupurske," märgib Tiidenberg. "Seejuures ei ole selle mõnutunde ulatus ühe ja kümne like’i puhul kuigivõrd erinev. Seetõttu on justkui mõistlikum vaadata oma sotsiaalvõrgustikusaiti päevas ühe korra asemel kümme korda, sest siis on meil ka kümme mõnupurset. Seega soosib sotsiaalvõrgustike loogika ja meie aju iseärasus seda, et me oleks sagedased kasutajad," arutleb ta ning lisab: "Selle mind-pandi-tähele-mõnupurske kõrval on tähtis ka see, et hinnatakse meie välimust. Välimust peetakse praegusel ajajärgul siinmail teatavasti väga oluliseks."

Selfisõltuvus läheb ise üle

Kuid miks klõpsib mõni inimene kümneid selfisid päevas? "Sõltuvusse ei satuta ilmselt mitte tegevusest, vaid mingist tundest, mida see tegevus tekitab, või vajadusest, mis on muidu rahuldamata ja mida see siis rahuldab," arvab Tiidenberg. "Olen oma uurimistöös näinud, et on aegu, kui inimene teeb ja postitab endast palju pilte, kuid mõne aja pärast läheb see üle. Enamasti on see seotud kas spetsiifilise eluperioodiga, millega on raske kohaneda, nii et inimene otsib võimalusi selle mõtestamiseks ning leiab selleks sobivat enesepildistamise, või on see tingitud esialgsest üllatus- ja vaimustustundest."

Sotsioloog pole oma sõnul kohanud kedagi, kelle igapäevaelu selfide tegemine märkimisväärselt mõjutanud oleks: "Olen kokku puutunud sellega, et inimene tajub, et ta kontrollib oma enesepildistamist vähem, kui ta tahaks, ning paneb tähele, et sellel on võime mõjutada tema meeleolu. Õnneks on see mööduv nähtus ja mingil hetkel on enesepildistamine taandunud või muutunud lihtsalt veel üheks viisiks teistega suhelda ja ennast väljendada."

Ohuna toob Tiidenberg välja selfide internetis jagamise. "Alati on mõistlik järele mõelda, kellega neid jagatakse, kellel on neile juurdepääs ning mida neil kujutatud on. Eetiline küsimus on see, kas need, kes meiega koos piltidele jäävad, on sellise jagamisega nõus ja sellest teadlikud, kas me kaitseme enda ja teiste privaatsust ja turvalisust," rõhutab ta.

Tiidenberg ei nõustu kritiseerijatega, kelle meelest peegeldab massiline selfide tegemine tänapäevainimeste üha süvenevat enesekesksust ja eneseimetlust – tema sõnul mõjub enesepildistamine igale inimestele väga erineval moel. "Ma ei arva, et enesepildistamine oleks ära teeninud selle ümber üles keerutatud moraalse paanika ja käteväänamise," nendib ta ja toob välja enesepildistamise positiivseid tahke.

"Et see sulatab kokku pildistaja ja pildistatava, siis osaliselt ka vaataja ja vaadatava, ning annab teatud ühiskonnagruppidele, kelle nähtavus on varemalt olnud piiratud, võimaluse muutuda nähtavaks. Naised – eriti noored naised, kes on ühiskonnas alati olnud vaadatavad – on läbi ajaloo saanud suhteliselt vähe mõjutada seda, kuidas neid nähakse. Enesepildistamise puhul on neil see võimalus," seletab Tiidenberg. "On gruppe, kes kasutavad enesepildistamist selgelt enda identiteetide või elukogemuste varjust välja toomiseks, olgu tegu siis näiteks mingi kroonilise haiguse põdejatega või seksuaalvähemustega. Nähtav olemisel on ühiskondlikult suur roll."

Enesepildistaja – kas kiitleja ja tähelepanukütt?

Ka Bostoni meediapsühholoogia uurimiskeskuse juhataja Pamela Rutledge ei näe aina rohkemate inimeste enesepildistamise tuhinas tonti. "Me lihtsalt ei tea oma praegustele mõttemallidele tuginedes, mida selfidest arvata. Me teame, kuidas suhtuda fotodesse, mis kujutavad trofeed hoidvat inimest, ja fotodesse jalgpalli kaenlas hoidvatest teismelistest, kes meile kaminasimsilt nii uhkelt vastu naeratavad. Selfisid ei ole meil aga õieti millegagi seostada," kirjutab ta ajakirjas Psychology Today.

"Nii langeme me tagasi sotsiaalsete moraalinormide tasemele: kui inimene pole just kuulsus, monarh ega riigipea, ei tohiks ta ennast justkui propageerida ega kiidelda. Eriti kui ta on naine. Selfid rikuvad sotsiaalseid enese presenteerimise reegleid ja seega oleks miski justkui valesti," analüüsib Rutledge, kelle arust tembeldatakse selfilembeseid inimesi kiitlejaiks, tähelepanuküttideks, enesekeskseteks ja nartsissistlikeks alusetult.

"Miks võib Chelsea Clinton või Rihanna endast selfisid postitada ja ülejäänud meist ei või? Mis siis, kui enesepildistamine on täiesti normaalne? See, et vaja läheb üksnes kaameraga telefoni ja Facebooki või Instagrami kontot, muudab selfide tegemise kättesaadavaks vahendiks iseenda avastamisel ja oma identiteediga eksperimenteerimisel, iseäranis vanuses, kus meie isiksus välja kujuneb ja me iseseisvume," räägib Rutledge.

Siiski ei maksa noorukeil enam imestada, kui nad leiavad koju minnes oma ema peegli ees kekutamas ja endast äsja ostetud rõivastes pilti tegemas, et seda sõbrannadega jagada. Rutledge’i väitel on see parem stsenaarium kui selfide ärakeelamine. "Ettevaatust, lapsevanemad: mida rohkem te selfisid vihkate, seda rohkem tahavad teie lapsed neid teha," hoiatab ta. "Nagu iga trend, taandub ka see käitumine, kui seda ümbritsev põnevus ja uudsus kaovad," on psühholoog kindel.

Kas oled selfisõltlane? Küsi endalt, miks sa end parasjagu pildistad

Enne iseenese pildistamist küsi endalt, miks sa seda pilti teed, soovitab kliiniline psühholoog Ellen Kenner. "Kui sulle meeldib see, kuidas sa mingil päeval välja näed, või sa oled mängulises tujus ja tahad ennast mälestuseks jäädvustada või jagada seda hetke sõprade ja perega, on enesepildistamine lõbus ja iseennast väärtustav tegevus," ütleb Kenner portaalile Youbeauty.com.

Probleem tekib Kenneri sõnul siis, kui inimene januneb meeleheitlikult teiste tagasiside järele ning veedab foto postitamisele järgnevad 20 minutit iga mõnekümne sekundi tagant suhtlusportaali lehte värskendades, et näha, kas keegi on juba reageerinud, või loodab kommentaare teatud kindlatest inimestelt. See võib olla märk sellest, et inimene seostab oma sisemist õnnetunnet liialt välise tagasisidega ja on seesmiselt ebakindel. "Ka kõik maailma selfid ei suuda asendada endast lugupidamist," paneb Kenner enesepildistajatele südamele.

Seksikaid selfisid postitav naine pole tööalaselt tõsiseltvõetav

Psühholoog Elizabeth Daniels soovitab naistele: lõpetage endast pruntis huultega meelaste piltide postitamine, sest need muudavad teid vähemalt sookaaslaste silmis hoopis vähem kompetentseks. Daniels viis Oregoni ülikooli juures läbi uurimuse, mille käigus ta esitas 58 tüdrukule vanuses 13–18 ja 60 kuni 25aastasele noorele naisele küsimusi ühe 20aastase naise Facebooki profiili kohta. Pooled osalejaist nägid kontot koos väljakutsuva profiilipildiga, teine pool osalejaist nägi sama kontot koos tagasihoidlikuma pildiga.

Ajakirjas Psychology of Popular Media Culture avaldatud uurimistulemused olid ühesed: kui foto rõhus seksikusele, sai profiil madalamaid hindeid nii füüsilise kui ka sotsiaalse atraktiivsuse ning potentsiaalse tööalase kompetentsuse eest. Pilt, mille me endast internetti kasutades loome, mängib aga olulist rolli ihaldatud töö leidmisel – teadupärast teevad tööandjad sageli sotsiaalmeedias taustauuringu.

Seda, kuidas mõjutavad väljakutsuvad fotod noore mehe tõsiseltvõetavust, pole veel uuritud.