Olustvere poiste oma põld: "Kui oli aeg see segamini pöörata, ilmus nii mõnegi mehepoja silmanurka veetilk." (3)

"Eks see selline nooruse uljus oli, millest kõik alguse sai ja mis tundus olevat hiljem hukule määratud. Aga võta näpust – kõik läks vastupidi!" muheleb mullu aasta parima põllumehe kandidaadiks esitatud mees.

"Poiste põllumeheau tõusis lausa tundidega ja eriti pärast vanemate autodega oma põllulappidest mööda kihutades on nende rind uhkusest kummis. Ehkki toodangutsentreid nad mõjutada ei saa, tunnevad nad odra edenemise vastu seda suuremat huvi ja käivad iga mõne päeva tagant pärimas, kuidas saak tundub," muheleb direktor.

Ühele põllule Olustveres on nüüd lisandunud teinegi. "Kooli õppetalus Lääne-Virumaal Voorel, mille juhataja ma samuti juhtumisi olen, on veidi tänapäevasem tehnika, mis poistesse omaette särina lööb. Kevadel läks koolist teele kümnepoisiline külvidessant, kes nüüd Virumaalgi sama triki ette võttis – külvas ka seal odrapõllu täis ja pani külvipoiste nimed sildiga põllu äärde. Mõte ja eesmärk jäid samaks kui Olustveres – propageerida põllumajandust kohalike noorte seas. Eesmärk sai kuhjaga täidetud - mida muud öeldagi, kui sügisel Olustveres alustavast 38 noorest on viis just Virumaa poisid! Ja suisa paar tükki on öelnud otsesõnu, et neid on sellele teele juhtinud needsamad põlluäärsed sildid."

Riho Kala on veendunud, et oma odrapõldudele kaasa elamine on pannud päris paljusid poisse mõtlema põllumehe ametist hoopis uue nurga alt ja aru saama, et praegune põldur ei ole sünonüüm koltunud vatijopes tegelasega, kes rähmaste silmadega rohkem "Belarussi" all kui peal aega veedab. Ja et kogu see põllupidamine on esteetiliselt väga ilus töö.

Kui kodusel maalapil Olustveres harivad põldu 40 tulevast maaharijat, siis Voorel on lepitud kümnekonna noore tegijaga. Järgmisel aastal minnakse aga Virumaale hoopis tugevamate jõududega ja soovitakse ära teha hoopis suurem tükk tööd.