«Kui mind narriti ja minul oli raske, siis sain ma tuge muusikast ja ma loodan, et ma saan oma lauluga seda tagasi anda.» Helen loodab, et tal on võimalik muusika kaudu kedagi aidata, süstida enesekindlust ja jõudu.Foto: STANISLAV MOSHKOV
Inimesed
7. august 2014, 07:00

Helen Adamson koolikiusamisest: kui ma koolist koju tulin, siis nutsin peaaegu alati (49)

"Mu ema mäletab, et pea alati, kui ma koolist koju tulin, ma nutsin," meenutab tänane särav lauljatar Helen Adamson oma kooliaega. Tema on üks paljudest, kes on pidanud taluma koolikiusamist. Kiusatava rollis oli ta seitsmenda klassini.

"Mäletan, et kui seitsmenda klassi alguses läksime esimesel koolipäeval kooli, ütlesid klassikaaslased mulle halvasti. Sõbranna käis kaks aastat vanemas klassis, läksin tema klassi ja nutsin. Tema klassiõed siis lohutasid, et ära pane tähele," meenutab lauljatar Helen Adamson üht juhtumit. Mingil ajal istus Helen üksinda, sest keegi ei tahtnud teda pinginaabriks.

"Mind kutsuti põhikoolis seaninaks, sest mul on nöbinina. Teine põhjus, miks mind narriti, oli see, et olin pärit vaesemast perest. Ühtlasi oli mu isaga juhtunud õnnetus ja ta oli juba siis, kui esimesse klassi läksin, invaliid. Suuremad õpilased narrisid mind ka selle pärast," meenutab Helen.

"Esimese klassi alguses seda ei olnud, aga siis see hakkas tekkima ja tekkima ja tekkima. Ja mina polnud ainuke, keda kiusati," meenutab Helen klassivenda ja klassiõde, kes olid samuti vaesemast perest ning keda seetõttu ei kutsutud sünnipäevadele.

Heleni tollal kiusatud klassiõde ja klassivend on praeguseni parimad sõbrad ning mõlemad nüüdseks väga tublid ja edukad inimesed.

"Nii tore on näha, et nad pole lasknud sellel midagi enda elus ära rikkuda!" rõõmustab lauljatar nüüd.

Heleni emal polnud tütre jaoks samuti niipalju aega, kui ema oleks soovinud. Peale tütre vajasid hoolitsust Heleni invaliidist isa ja insuldi saanud vanaisa. Seetõttu otsiski Helen lähedust loomadelt, eelkõige kassidelt.

"Mu kass oli mu tugiisik," meenutab ta nüüd.

Loomulikult käis ema tütre probleemidest koolis rääkimas, kuid päris kõike Helen siiski emale ei rääkinud.

"Mingid asjad elasin ma siiski oma südames läbi ja mul tekkisid väga suured enesehinnangu probleemid. Olin 14aastasena piitspeenike, kaalusin 45 kilo, mul polnud puusa ollagi ja ma arvasin, et ma olin paks," meenutab laulja, kuidas käis seetõttu igal hommikul jooksmas ning igal õhtul jooksis mööda treppe.

"Jooksin sada korda sajaastmelistest treppidest üles-alla ja see polnud piisav – mõtlesin kogu aeg selle peale, et näeksin väga hea välja," räägib Helen lapsepõlvest.

Kiusatakse teadmatusest

Täisealiseks saades läks Helenil mõttemaailm korda. Suureks abiks ja toeks olid lauljatarile ka sõbrannad, kes panid talle aru pähe: "Kuule, Helen, vaata ennast peeglist! Näe ennast sellisena, missugune sa tegelikult oled. Ära näe võltskujutelmasid," andsid sõbrannad talle nõu.

Nii nagu inimesed ikka, on ka Helen üritanud halbu mälestusi välja lülitada või sissepoole suruda. "Aga mingid asjad on mul hästi tugevalt meeles."

Kiusamise põhjustele mõeldes leiab ta praegu, et need olid täiesti absurdsed.

"Sa ei saa valida oma vanemaid, sa ei saa valida, millisesse perre sa sünnid või millised võimalused sul on ja sellepärast kedagi narrida. Lapsed ei pruugi ise arugi saada, et nad teisele nii tugevalt haiget teevad," räägib Helen ning meenutab hiljutist uudist Brasiilia jalgpallimeeskonda toetanud India tüdrukust.

Tüdruku sõbrad narrisid teda sellepärast, et ta lemmikmeeskond kaotas ning tütarlaps sooritas seejärel enesetapu.

"Sa ei tea mitte kunagi, mis inimese sees toimub, missugune on see viimane piisk ja viimane sõna, mis võib ta üle ääre lükata," räägib Helen, kui tähtis on teadvustada lastele mõtet, et sõnad teevad haiget. Kiusaja ei pruugigi tingimata olla pahatahtlik, pigem mängib rolli teadmatus.

Lahendus: julgustada last rääkima

Helenil vedas: teda narrinud kaaslastel läks mõtlematuse staadium üle ning põhikooli lõpus said klassikaaslased juba jälle normaalselt läbi.

"Üks tüdruk, kes seitsmenda klassi alguses ütles mulle väga halvasti, palus minult aasta lõpus vabandust. Asjad olid juba nii palju muutunud, et ta sai ise ka aru, et ta tegi valesti," meenutab Helen.

Klassiõde palus Helenilt vabandust pärast seda, kui tüdruk talle rääkis, kui palju sõnad talle haiget tegid.

"Ma tean juhuseid, kus inimesed on pidanud kooli vahetama. Minagi loomulikult mõtlesin selle peale, aga maakohas ja rasketes tingimustes kasvades polnud mul võimalik linnakooli minna. Aga ma tean ka juhuseid, kus inimene on keskkooli pooleli jätnud, sest teda lihtsalt nii rängalt kiusati esimesest klassist alates. Raske on kuulata selliseid asju, aga kahjuks juhtub seda meie ümber niivõrd palju," kurvastab laulja.

Heleni arvates on kiusamist ühtmoodi palju nii suurtes linnakoolides kui väikestes maakohtades.

"Minu klassis käis 12 õpilast ja tegu oli väga väikse kohaga, aga kiusamist oli ikkagi – mitte ainult minu suhtes, vaid ka teiste klassikaaslaste suhtes," rõhutab Helen.

Heleni arvates on kõige mõjusamaks lahenduseks see, kui kaaslased narrimist või kiusamist märgates vahele astuvad. Seda aga ei juleta tihtipeale teha. Samamoodi võivad ka õpetajad valida lihtsama tee – mitte märgata. Kiusamine käis üldiselt küll vahetundide ajal, kuid mingit abi õpetajatelt Helen ei saanud.

"Võib-olla nad isegi näevad, et kellelegi midagi öeldakse, aga nad ei pea seda niivõrd oluliseks, niivõrd tähtsaks ja nad mõtlevad, et ah, ei olnud midagi nii hullu," mõtiskleb Helen põhjuste üle. Pealegi on lapsi ju palju, õpetaja ei pruugi kõike nähagi.Kiusatavatele paneb Helen südamele, et tähtis on rääkida, ükskõik siis, kas vanemale, mõnele sõbrale, nõustajale või kas või veebikonstaablile, kes oskaks sellistes asjades nõu anda.

"On vaja tugiisikuid, kellelt nõu saada, kuidas mõnes olukorras paremini enda eest seista," räägib Helen.

"Ega mina ka kõike ei rääkinud. Teinekord tegid need asjad niivõrd haiget, ja oli lihtsalt piinlik, sest ma arvasin ikka endast ju halvasti. Ma arvasin, et ma olengi seanina," meenutab Helen, et rääkiminegi pole lapsele lihtne.

Seetõttu usub Helen, et lähedased peaksid üksteisel silma peal hoidma ning muutusi märgates reageerima.

Videoga koolikiusamise vastu

"Teinekord, kui laps ei julge rääkida, kuid on märgata, et midagi on valesti, siis tuleks teda julgustada – et leida üles probleemi põhjus," soovitab Helen.

"Ma ei usu, et kedagi kiusatakse koolis ja mitte keegi ei näe seda. Lihtsalt mõnikord ei taheta seda näha," arvab ta.

Hetkel kogub Helen Hooandjas raha koolikiusamisest kõneleva muusikavideo tegemiseks. Loo kirjutas lauljanna endast, oma kogemuse põhjal.

"See lugu räägib sellest, et kunagi ei tohi alla anda sellpärast, et keegi arvab, et sa pole millekski suuteline. Sa oled tegelikult kõigeks võimeline! Kui sa midagi soovid, siis alati on võimalus seda saavutada, kui sa endasse usud. Ei tohiks lasta kellelgi oma eneseusku kõigutada," avab Helen loo sõnumit.

Esialgu oli Helenil plaanis sellest loost lihtsalt koolikiusamise vastane muusikavideo teha.

"Aga kui ma midagi elus teen, siis ma tahan teha seda maksimaalselt, ja kui ma selle videoga tegelema hakkasin, siis nägin, et kiusamise vastaste kampaaniatega tegeldakse liialt vähe. Tundsin, et ei saa teha ainult videot, sest see poleks piisav," räägib laulja, kuidas kampaania muusikavideost välja kasvas.

"Minu jaoks oli selge, et see asi peab olema natuke suurem kui muusika, et jõuda kiusajateni, kes mõistaksid vale käitumist ning et kiusatavad leiaksid selle jõu ja julguse enda sees," räägib Helen. Kampaania pole otseselt muusikavideoga seotud.

"See kõik juhtus kuidagi iseenesest ja asjaolude kokkulangemise tõttu," räägib Helen ja rõhutab, et muusikavideo on lihtsalt temapoolne panus, et muusika kaudu sõnumit levitada.

"Kui mind narriti ja minul oli raske, siis sain ma tuge muusikast ja ma loodan, et ma saan oma lauluga seda tagasi anda," loodab Helen, et tal on võimalik lisaks algavale kampaaniale muusika kaudu kedagi aidata, süstida enesekindlust ja jõudu.