LÕPPMÄNG: Üle tee saab tänu klõpsuvatele fooridele minna üsna vabalt. Iseasi, kuidas foorideni läbi sürreaalse, pidevalt muutuva liikluslabürindi pääseda.Foto: Mattias Tammet
Eesti uudised
7. august 2014, 07:00

Vaegnägijail on Tallinna liikluskaoses sada korda hullem käia (9)

Ummikud ummikuks – hea, kui üldse bussi peale pääseb! Sassi löödud, üles kaevatud ja blokeeritud teed on vaat et kõige valusamalt tabanud vaegnägijaid, kes pahatihti peatusi enam üleski ei leia. Kuid ei saa ju ka nemad kuude kaupa koduseinte vahel passida.

Lahtiseisev uks plõksub. Ei krigise ega käuksu, vaid plõksub. Iga paari sekundi tagant. See on majakas – juhuks kui keegi õue peal tähelepanu kaotab, saab plõksumise poole kõndida.

Seal, kus Tondi tänav Pärnu maanteesse suubub, asub Põhja-Eesti pimedate ühingu keskus. Kohe tankla taga. Ühingul on 540 liiget.

Poole sajandi vanuses tootmishoones töötab 25 nägemispuudega inimest. Aga ka nägijaid. Korraldatakse põhiliselt nägemispuudega inimeste nõustamist, aga tehakse ka trenni. Näiteks pimedate lauatennist ehk showdown’i. Selle pall on täis kuulikesi, et seda kuulda oleks.

Aga see on lõbu. Siin käiakse eelkõige tööl. Edgar on Eesti pimemassööride ühingu massöör. Tema silmad ei näe üldse.

"Meditsiini mõttes null protsenti," ütleb ta. Vasak silm saab küll aru, kas on valge või pime, aga erilist kasu sellest ei ole. "Teinekord pigem isegi segab," tõdeb ta. Iroonilisel kombel võib ere päike teda lausa pimestada. Päikeseprillid aga segavad orienteerumist. Miks, ei oska Edgar ka ise öelda.

Põhja-Eesti pimedate ühingu esimehel Janne Jerval on veidi rohkem vedanud. Ta ei näe vaid detaile – inimese siluetti märkab, aga silma ei saa vaadata, sest neid ta näos lihtsalt ei erista. Buss? Eriti heal päeval võib suurest helendavast numbrist lähedalt isegi aru saada.

Edgaril ei jää bussipeatuses aga muud üle, kui tuleb iga bussi saabumise korral teistelt küsida, mis liini buss parasjagu ette vuras.

"Pime oled või," olevat kunagi üks vanem mees valget keppi kandvale ja bussi numbrit küsivale Edgarile näkku tatti pritsinud. Vastus "nojah" teda seejuures ei rahuldanud ning mees märatses väsimatult edasi. Selline suhtumine on tegelikult nii Edgari kui ka Janne hinnangul aastatega pigem harulduseks muutumas.

Suurim mure on praegu siiski bussipeatusesse jõudmine.

"Kas teeme nii, nagu õige on, või nii, nagu teen mina?" küsib Edgar naljaga pooleks enne, kui näitab, kuidas tema tavaline retk peatusesse välja näeb. Julge noore inimesena lõikab ta teekonda nii, et ei saa kogu aeg käsipuust kinni hoida või äärekive kompida.

Paar meetrit siia-sinna põigeldes – nii võib aeglaselt liigeldes ikkagi palju aega kokku hoida. See on siiski ohtlik, sest peale ümbruskonna mitte nägemisele on pimedatel enamasti suuremal või vähemal määral ka tasakaaluhäired.

Aeg-ajalt teeb Edgar suuga klõpsuvat häält – see on kajalokatsiooni jaoks, nagu teevad delfiinid või nahkhiired. See on pigem levinud nende seas, kes nägemise nooremana kaotanud on, selgitab Janne. Siis oskab aju muid meeli täpsemalt kasutama õppida. Mõni kannab samal eesmärgil sahisevaid riideid, kuid Edgari sõnul tekitavad need liiga palju üleliigset müra.

"Igaüks võtab kasutusele need võtted, mis tal käises satuvad olema ja mida ta suudab praktikas realiseerida," märgib ta.

Et just kollane värv jääb nägemise halvenedes inimesele kõige kauem ikkagi näha, on näiteks ühingu maja treppide otsad ja käsipuud kollaseks võõbatud. Janne kasutab seda võimet ära ka tänaval – oranžid Omniva pakiautomaadid on head maamärgid.

Nad liiguvadki maamärgist maamärgini. Siin on kiosk, siin on tuttav liiklusmärk. Siis on teada, mis suunast järgmist maamärki otsida.

Pimedatel supervõimeid ei ole

Jõuame bussipeatusesse. Liikumiskiiruseks jääb umbes kolmkümmend meetrit minutis. Ja meie teele ei jäänud ühtegi üleskaevatud teed. Ent mis siis saab, kui õige bussipeatus on valel pool teed, teisel pool pidevalt muutuvaid piirdeid, liikuvaid ekskavaatoreid?

"Siis ei olegi muud, kui eksled, toksid ja otsid seda läbipääsu. Palju muud võimalust ei ole," tõdeb Edgar.

"Võib viie minutiga leida. Aga võib keerutada kuni pool tundi, kuni otsid ja üritad aru saada, kus sa ikkagi oled. Sest nad nihutavad ülekäigukohti ja radu. Ja siis peab jälle mõttes selle teekonna ringi tegema. Info seedimiseks läheb aega. Ja kui tundub, et – nüüd on juba korras, saan liikuda, siis tuleb järgmine üllatus."

Edgari sõnul on tal paar korda nii juhtunud, et otsib-otsib, aga kohta ei leiagi.

"Siis keegi ülekäija vaatab ja ütleb, et las ma aitan sind – muidu võib sul päris pikalt minna. Sellest on teinekord väga palju abi, kui keegi lihtsalt tuleb appi. Ja neid inimesi on aastatega rohkem tekkinud," räägib Edgar.

Metallpiirded on kõige hullem takistus

Jannele on eriti ebameeldivaks osutunud ehituse metallvõrest piirded.

"Ma näen tugiposte, aga seda, mis seal keskel on, seda ma ei näe," selgitab ta. "Leida iseseisvalt see ülekäigukoht on väga raske."

"Huvitavamad seiklused hakkavad pihta talvel. Kui hunnikute viisi lund kühveldatakse. Kui mõnest lumevallist oled üle saanud, siis alati ei tea, kas see oli ikka lumevall või sa kõndisid just üle auto," naerab Edgar.

Kuid nad ei kurda. Remondist ju ei pääse. Peab ära kannatama, ütlevad nii Janne kui ka Edgar. Ka teiste suhtumine paraneb. Tallinnalt küsiti ja saadi abi, tänu sellele saab ühing maksta töötasu inimesele, kes aitab inimestel liikluses hakkama saada.

Läheb helistamise peale bussile vastu ning aitab ka bussipeatusesse tagasi jalutada. Tõsi, alles augustist. Seni peavad vaegnägijad enda, üksteise ja heade inimeste peale lootma.