VIIMANE LIHV: Lavastuse kostüümikunstnik Britt Urbla Keller (vasakul) annab viimast lihvi Lisa Marie Silbaumi kostüümile – kõik nööbid tuleb kinni saada ja lehvid puhevile sättida.Foto: STANISLAV MOSHKOV
Inimesed
6. august 2014, 07:00

Britt Urbla Keller: "Kui on 30 kraadi sooja, siis näitlejad tviidjakke selga ei aja. Pükste kandmist siiski eelistan."

Kui kunstnik Britt Urbla Keller lavastuse "Kapten Granti lapsed" tegelaste nimekirja üle vaatas, luges ta neid kokku 99. "Näitlejaid, kes erinevaid rolle mängivad, on 35," lausub Britt. "Trupi suurus on minu jaoks keerukas, sest mõningates rollides on päris mitu tegelast. Näiteks monsieur Ipharaguerre, kes on suutnud valmis toota 12 poega. Või Duncani 9 madrust. Või 10 maoorit."

Britt räägib, et kunagi polnud plaanis kogu trupp sajaprotsendiliselt 19. sajandi moe järgi riidesse panna.

"Kohe alguses oli idee stiliseeritud suund võtta ja tuuritada 19. sajandist möödunud sajandi 20ndateni välja," jutustab ta.

"On natuke nüüdisaegsema joonega dändilikkust, suts steampunk’i, 1920ndate sportlikkust. Kuna teater pole film, siis on minu jaoks hästi lahe, kui saab vaadata konkreetsest ajastust kaugemale. Veidi nihkes kostüüm, kus on kasutatud ajastu elemente ja nats huumorit pole kunagi paha. Peaasi et asi käest ära ei läheks. Et maitsetuks ei keeraks."

Kunstniku sõnul on "Kapten Granti lapsed" talle siiani suurima mahuga töö:

"Seda just kostüümide poolest. Seltskond teeb laias laastus tervele maakerale tiiru peale – pärismaalaste soenguid, tätoveeringuid, rõivaid, jalanõusid uurida oli äärmiselt lustlik."

Ilmselt pole sama lustlik kui pärismaalaste kultuuri kaevumine mööda kauplusi tormamine, et vajalik nööp või pitsiriba kätte saada. Või siis pead vaevata, kust leida tervele seltskonnale korralikud frentšid.

"Kuna kostüüm koosneb mitmest elemendist, alates peast ja lõpetades varvastega, siis on poode mööda kimamist päris palju," kõneleb Britt, et kunstniku kaupluseringid on päris võimsad.

"Aga see käib töö juurde. Peaasi et selle möllamise peale ka enam-vähem viisakas tulemus tuleb! Lõuna-Ameerikas kohtub meie suurepärane reisiseltskond Manuel Ipharaguerre’i ja tema 12 pojaga – meie tükis on 13 poja asemel 12.

Need kostüümid ei jooksuta mööda kauplusi, sest sealt pole võimalik kaheteistkümnele ratsaväe vormile peale sattuda. Jääb üle panustada teiste teatrite kostüümiladudele. Eks see selline miksimise värk ole. Vaatame, mis välja kaevata õnnestub."

"Peaprooviks on nööbid ees."

NUKU teatri suvelavastuse tohutu hulk kostüüme õmmeldakse suuremalt jaolt oma majas.

"Meil on ainult üks õmbleja, kelle käte alt tuleb puhast kulda!" kiidab Britt, et õmblejanna Leena on tohutult professionaalne ja kiire.

"Aga kuna töö maht on meeletu ja Leenat on ainult üks, siis tellime kostüüme ka väljast. Lisaks on meil abiks Tartu kõrgema kunstikooli praktikant Mari, kes olude sunnil spetsialiseerus pärismaalaste teemale. Tegelikult on nii, et kõik NUKU teatri töökojas toimetavad inimesed teevad tavaliselt kostüümi juures midagi. Meil on superinimesed!"

Britt tänab õnne, et erinevalt filmikunstnikest, kes peavad tõsiselt rassima, on teatrikunstnikel seljataga terve osakond.

"Ma ei kujuta ette, kuidas mina kui paras udupea ilma nendeta hakkama saaksin," naerab ta.

"Meie osakonna eesotsas on lavastusala juhataja Anni ja töökodade juhataja Evelin. Tänu neile kogu logistika toimibki."

Teisalt teevad kunstnikku ärevaks liigkuumad suveilmad, kui hingamiseks õhkugi ei jagu. Kostüümid pole aga teab mis õhukesest kangast.

"Suutsin märtsis kangapoes pea kõikidele jakkidele ja pükstele materjaliks tviidi valida," muigab Britt.

"Ja siis veel need pika säärega saapad, mis osale jalga plaanitud. Aga tuleb võtta asja nii, nagu on: kui on 30 kraadi sooja, siis näitlejad tviidjakke selga ei aja. Pükste kandmist siiski eelistan." Millal õmmeldakse kõige viimasele kostüümile viimane nööp?

Britt naerab: "Peaprooviks on kõik nööbid ees."

"Kapten Granti lapsed"

Laupäeval esietendub Meremuuseumi Lennusadamas NUKU teatri vabaõhulavastus "Kapten Granti lapsed".

Kui 19. sajandi Šotimaal leitakse hai kõhust katkendlik pudelikiri, algab seikluslugu, mis viib ümbermaailmareisile kadunud kapteni jälgedes. Aga millised silbid ja sõnad ikkagi sobituvad tegelikult selle salapärase kirja lünkadesse?

Lennusadamas kehastub jäälõhkuja Suur Tõll oma juubeli puhul aurujaht Duncaniks ning asub uljalt koos laevatäie šotlaste ja ühe veidravõitu prantslasega üle ookeani teele.

Mängus on üllad tunded, romantilised ideaalid, ennastohverdav kangelaslikkus, põnevus, salakavalus ja reetlikkus, aga et tegu on šotlastega, siis loomulikult ka tants, torupill, ruudulised seelikud ja mahe huumor.

Autor Jules Verne, dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller, lavakunstnik Jaanus Laagriküll, kostüümikunstnik Britt Urbla Keller, muusikaline kujundaja Liina Kullerkupp. Mängivad NUKU teatri trupp, NUKU noortestuudio ja külalisosatäitjad.