SPONTAANNE KOOSTÖÖ: Merle Palmiste ja Georg Merilo valisid alles kohapeal välja, milliseid luuletusi ja mis järjekorras ette lugeda. «Kui keegi ütleks praegu, et tehke seda järele, siis ei suudaks me seda täpselt samamoodi teha,» on Georg kindel. «See on ka teatri võlu – nähtu sünnib siin ja praegu,» leiab Merle.Foto: Teet Malsroos
Inimesed
4. august 2014, 07:00

"Kooli ajal pandi mind kogu aeg etlema, sest mul oli kõva hääl." (8)

Merle Palmiste luges "Augustibluusil" muusikasse armastusluulet.

"Mu ema rääkis, et juba siis, kui ma sündisin, oli mul hästi kõva hääl. Lapsed nutavad ikka, aga mina nutsin üle haigla. Ja see hääl mul säilis. Kui ma läksin kooli, pandi mind kogu aeg luuletusi lugema. Aga ma ei ütleks, et see oli siis eriline mõnu," meenutab Merle Palmiste, kes esines laupäeval Haapsalus koosseisuga Bluule esimest korda elus luuleõhtul.

Üleeile õhtupoolikul olid näitlejanna Merle Palmiste ja luulelembene koolitaja Georg Merilo kohvik-raamatupoe Haapsalu Raamat rõdul end pukkidele istuma seadnud, kummalgi käeulatuses oma raamatulauake, millel kuhi luuleteoseid, erksavärvilised järjehoidjad vahel. Saateks musitseerimas suupillimängija Alar Kriisa ja kitarrist Vilho Meier bluusibändist The Cathouse Radio, lugesid nad kordamööda ette armastusluuletusi ? enamjaolt teravmeelset, humoorikat luulet, mis kuulajail suunurgad võbelema pani.

Publik täitis ruumi pilgeni ? need, kellele tooli ei jätkunud, istusid treppidel ? ja rahvast jagus kümnete kaupa ka uksest välja tänavale, sest tänu võimendusele oli sees toimuv hästi kosta. Kummardusena neile kandsid Merle ja Georg kaks luuletust ette õues.

Kui Georg on juba viis aastat romantiliste luulekavadega esinenud, siis Merlele oli see täitsa uus kogemus. "Tegelikult oli hästi põnev! Ma olen Georgile väga tänulik, et ta mind kutsus, sest ma ei ole ammu luulega tegelenud," tunnistab näitleja.

Õpetaja voolis temast koolijütsina küll ilmeka luuletuste lugeja, kuid lapsena ta veel luulest vaimustuda ei osanud. "Lavakunstikateedris sai ka natuke luulet loetud ja pärast seda on vahe sisse jäänud," möönab Merle, kes on oma sõnul vaid paaril korral luuleüritustele sattunud.

Põnevaks muutis esinemise see, et nad ei teadnud Georgiga kumbki, millised luuletused teine ettekandmiseks valinud on. Raamatuid lapates valisid nad spontaanselt välja palad, mis võiks eelmise luuletuse jätkuks kõige paremini sobida. Nii tekkis paiguti dialoog. Näiteks andis Merle Georgile vastulöögi, kui too teda ühe luuletusega omale naiseks meelitas, võttes järgmiseks Anna Haava luuletuse "Siis lugu teine on", mis algas sõnadega: "Ei laulikut vist taha ma kaasaks omale".

Proovi ei tehtud

"Me ei harjutanud mitte kordagi koos ja luuletuste järjekord oli juhuslik. See oli hea, kui meie luuletused omavahel haakusid, aga me ei olnud midagi kokku leppinud," kinnitab Merle.

"Otsisin luuletusi kodus raamatutest ja Georg andis mulle kogumiku "Seks eesti luules", kust ma ka paari asja lugesin.

Ma vaatasin, mis luuletused mulle meeldivad ja mind puudutavad. Mõtlesin ka sellele, et need oleks võimalikult erinevad, kuna ma ei teadnud, mida Georg loeb. Kui mõlemad kogu aeg väga sarnaseid asju loevad, siis läheb esinemine üheplaaniliseks," kirjeldab ta luuletuste valimist.

Luuletajate seas, kelle looming laupäeva õhtul kõlas, olid Arvi Siig, Mats Traat, Rein Sepp, Mario Kivistik, Kaur Riismaa, Eda Ahi, Marko Mägi ja Kivisildnik. Georg, kellel ilmub sügisel esimene luulekogu, luges ka omaenda kirjutisi. Merle meelest võib valitud tekste nimetada hingekriipivaks nagu bluusigi.

"Millest muust bluusimuusika räägibki, kui armastusest ja selle õnnestumisest või untsuminekust, alguse õhinast ja jõhkrast minnalaskmisest?" nõustub ka Georg, et luuletused sobinuks hästi bluusilaulude sõnadeks.

Muusikasse polnud Merle arvates raske rääkida, ehkki musitseerimine kiskus luuletuste vahepeal päris valjuks ja tuli hoolega valida hetke, millal taas suu avada.

"Pidi lihtsalt julgelt alustama, kuigi muusika oli niivõrd hea, et kohati oli kahju hakata sinna sisse luuletust lugema. Aga nad on head muusikud ja kohandusid kiiresti meie järgi," kiidab ta.

Georgil, kes esitab luulekavu paar korda kuus, jagub Merle esimese katsetuse kohta vaid tunnustavaid sõnu. "Ma olen täitsa liigutatud. Merle oli õudselt hea! See esitus oli nii usutav ja päris," õhkab ta.

"Minu meelest peab luulet lugedes olema avatud. See on raske, sest kõik tunded, mis meie seest tulevad, ei ole ilusad. Võib olla ka nuttu ja viha. Tähtis on julgeda ennast avada, see ongi luule. Mitte see, et ma räägin ilusa häälega. Oluline on, et sisu välja tuleks," kostab Merle seepeale.