Ave Alavainu: "Iga inimene peaks olema õnnelik, et on ilusad ilmad ja merevesi on soe, aga näe, Kaarini viis see kuumus ära." (19)

Lavastaja Kaarin Raid ja luuletaja Ave Alavainu olid sõbrannad. Mõlema sünniaasta on 1942. Nii nagu nüüd juba läinud Kaarini, nii ka Ave jalad ei taha vähemalt viis viimast aastat hästi sõna kuulata, seetõttu naised sõna otseses mõttes rippusid päevade viisi telefoni otsas. Helistasid teineteisele vähemalt viis korda päevas.

"Teisipäeva õhtul pool kümme rääkisime veel. Et see jäi meie viimaseks kõneks, sain ma kolmapäeva hommikul teada, kui ma Kaarinile helistasin. Kes aga enam ise ei vastanud. Iga inimene peaks olema õnnelik, et on ilusad ilmad ja merevesi on soe, aga näe, Kaarini viis see kuumus ära," ohkab Ave ja läidab järjekordse sigareti.

"Varsti on see ainuke koht, kus Euroopa Liidus võib veel suitsetada," teeb ta käega liigutuse toas, kus seintel on palju pilte ja voodil palju raamatuid.

Hetke pärast tõdeb Ave, et tegelikult pole sõbranna minek talle väga selgelt veel teadvusesse jõudnudki.

"Jube kurb, et Kaarinit enam pole. Skribeerisin isegi väikse järelehüüde valmis, aga Sirbist öeldi, et neil on niipalju nekrolooge, et kuhugi enam ei mahu," naerab alati musta huumorit armastanud Ave.

Huuled peavad olema värvitud

Seepeale räägib ta järgmise loo: "Ma ei mäleta enam, mitmes operatsioon see mul juba oli, igatahes olin ma haiglas, just opereeritud ning tulin välja narkoosist. Minu truu tütar, näitlejanna Kata-Riina Luide istus voodi kõrval ja hoidis mu kätt. Esimesena küsis ta, et ema, kas sa mäletad, mida sa ütlesid, kui narkoosist välja tulid.

Ma vastu, et ei mäleta, mille peale ta naerma hakkas. "Ema, esimene lause, mida sa kangete huultega ütlesid, oli see, et pane mulle ruttu hambad suhu ja värvi mu huuled ära"," naerab Ave, kes ootamatult lehemehi vastu võttes kurjustab sissejuhatuseks just seepärast, et tal pole huuled värvitud.

"Teie aga tormate niimoodi sisse, et mul pole hambaid suus ja huuled värvitud," torkab alati natuke käremeelne Ave.

"Et ma saaksin viia ennast konditsiooni," tõstab voodilt tõusmata Ave häält. Sissetungijad tunnevad ennast kui püksi teinud koolipoisid. Ave on olukorraga ilmselgelt rahul.

"Kumb teist roolis on?" teeb ta jutus seepeale pöörde. "Mul on napsu. Teeme ühe pominki," ütleb Ave, kellele nüüd on jäänud vaid televiisor, Facebook ja postkaardid, mida talle igast ilmakaarest saadetakse.

Poolteist aastat tagasi kirjutas ta, et ise enam ei reisi ja palus neil, kes reisivad, saata talle reisidelt postkaarte. Nüüd potsatab neid ta postkasti peaaegu iga päev, mõnel päeval mitu.

"Tegelikult olen ma iga postkaardi peale ahastuses, sest ju kõik need inimesed väärivad tähelepanu, aga mul pole jaksu enam kirjutada," tunnistab Ave.

Kõik on öeldud

Üleüldse on ta enda sõnul kirjutamisest loobunud. "Ei taha. Kõik on öeldud," tuleb siinkohal telegrammistiilis selgitus.

"Ma olen kuuskümmend aastat koos kopikatega kirjutanud ja kõik ära öelnud. Ning mind jääb saatma see õnn, et ma olen Kaarini käe all mänginud. Ma ei ole küll ennast näitlejana teostanud, aga Kaarini käe all mänginud," ütleb 1968. aastal Vanemuise teatristuudio lõpetanud Ave, kes mängis tosin aastat tagasi surevat kuningannat omakirjutatud ja Kaarini lavastatud teatritükis "Dona omnibus bona" ehk "Asjad, mis omavad tähtsust".

Täna omavad ta elus hoopis suuremat tähtsust postkaardid. "Tahan teada, kas inimestel on käekiri veel olemas. Kuhu iganes reisite, võtke mind kaasa, oli minu loosung Facebookis. Inimesed ei suhtle enam omavahel, ei kirjuta käega," selgitab Ave, kust pärineb postkaardinäituse idee.

Inimesed võtsid Ave üleskutset kuulda ning nüüd on tema kodus ehk Ave Vita! majas rahvale vaatamiseks eksponeeritud üle kolmesaja postkaardi, mis on Avele saadetud viimase poolteise aastaga nii Eestist kui ka kaugemalt.

"Juku-Kalle Raid saatis mulle kaardi postkaardisaatjate kokkutulekult kõrvalmajast. Pühapäeval, kui post ei liigu. Tuli siia ja küsis, kas ma täna postkasti olen vaadanud. Vastasin, et ei ole, et täna posti ei tooda. Juku-Kalle vastu, et vaata ikka. Ja oligi kaart. Salakavalalt pandud naabri kasti. Aga hiidlane on korralik, aus ja tubli ja toob ära. Mida ta ka tegi."