Saund

"Orel on nagu inimorganism – lõõtsad on kopsud ja mootor on süda!" (1)

Juhan Mellik, 2. august 2014 14:00
KURNAV AMET: Organist Andres Uibo ütleb, et tema elukutse on ameeriklaste uuringute põhjal maailma keerukaim – kõik lihased on töös.Foto: MATI HIIS
"Kui seda orelit kohapeal kokku panna, siis on see neljale mehele kahe kuu töö," tutvustab Niguliste kiriku uhket instrumenti organist ja Tallinna rahvusvahelise orelifestivali kunstiline juht Andres Uibo. "Ja võrdle siis – Metallica kontserdil pandi lava üles üheainsa päevaga!"

Niguliste kiriku orelini turnimiseks kulub täpselt 54 trepiastet. Uibo õpetab: vahemaa tuleb läbi võtta ühe ropsuga. Ning seejärel, mööda rohkeid redeleid ja trepikesi ronides ning võlvide all küürutades, tasub olla ettevaatlik.

"Nii mõnigi mees on siin vastu oma pead täistabamuse saanud!" hoiatab Uibo.

Uhket instrumenti ei pääse sugugi uudistama igaüks – see privileeg on reserveeritud vähestele. Täpsemalt kahele inimesele – Uibole ja kolleeg Tiit Kiigele.

"See on umbes nagu seifiga, kus on suurem rahasumma sees – ainult vähestel on õigus lahti teha!"

Vägevat instrumenti ehib kiri: valmistatud Tšehhoslovakkias Rieger-Klossi tehases. "Riiki enam pole, aga pill on jäänud!" uhkustab organist. "Orel kestab!" Hooldust ja põhjalikumat ülevaatust vajab 1981. aastal ilmavalgust näinud hiigelpill iga paarikümne aasta tagant.

Orel on igas mõttes raskestihoomatav nähtus ja kahte identset eksemplari pole olemas. Arvud kõnelevad iseenda eest.

Kaal: 22,5 tonni. Hind: tänases vääringus ligi kaks ja pool miljonit eurot. Ehituse kestus tellimusest valmistooteni: kaks aastat. Suurus: võimatu öelda, sest orel ulatub läbi kolme korruse ja loendamatute kambrite ja konkude. Vilesid: 4711.

"Ja iga vile tehtud eraldi joonise järgi," kirjeldab Uibo muusikamasina peent anatoomiat.

Orel kui inimene

"Orel on kui inimorganism," võrdleb Uibo. "Lõõtsad on kui kopsud ja mootor nagu süda. Ning tuulekanalid kui veresooned."

Helisid, mida pillist esile manada, on lõputult. Taas sukeldub Uibo arvude maailma. "Kui istuda sellise 40 registriga oreli taha ja pühendada iga päev kaheksa tundi eri kombinatsioonide katsetamisele – kulutades igaühele neist minuti –, võtaks kõige läbiproovimine 57 aastat ja üheksa kuud!"

Peale nelja klahviderea asub mängijast mõlemal pool mitukümmend lülitit ja nupukest efektide jaoks. Saksakeelsete kirjadega, nagu "prinicpal", "rohrflöte" ja "trompet". Organisti intellektuaalsesse pagasisse kuulub teadmine, mida igaüks neist täpselt teeb.

Uibo keerab süütevõtit ja käivitab hiigelsuure kaadervärgi. Vanasti, kui mootoreid ei olnud, olid selle töö jaoks rakkes neli kuni kuus spetsiaalset tuuletallajat.

"Ameerikas tehti kunagi uuring, mille järgi on organist maailma kõige keerukam elukutse," pajatab mees. "Mitte ükski lihas ei jää selle töö juures kasutamata. Isegi varbad on töös!"

Uibo laseb proovida. Poos on äärmiselt ebamugav – jalad tuleb hoida õhus ja pikka kasvu inimesele ei ole see lihtne ülesanne. Kas sellise sundasendi peale orelimängijatel kutsehaigusi ei teki?

Uibo ütleb ei – kuigi hoopis teistmoodi häda pidavat tabama elukutselisi pillimeistreid. Nimelt sisaldavad kõik viled rohkem või vähem seatina ehk pliid ja kahjulik aine kippuvat aastate jooksul verre ladestuma.

Uibo toob kuuldavale kõige kõrgema noodi – vaevumärgatava tinina, mis meenutab justkui kusagil kauguses luuravat kihulast. Ning seejärel madalaima, mis võtab juba kergelt kõhust õõnsaks.

Huvitava kurioosumina – Eestis küll sääraseid pille ei leidu, aga välismaal olevat ka oreleid, mille kõla võib sõna otseses mõttes tappa. Kõige madalam sagedus – kaheksa hertsi – on lihtsalt nii äärmuslik, et keerab organismi loomulikud rütmid tuksi.

Mõni ime siis, et võimsa kõlaga pill on leidnud kõige rohkem rakendust pühakodades. "Ameerikas on niimoodi, et näiteks ülikooliaktused avab ja lõpetab orelimuusika. Ega seda ilmaasjata ei kasutata!"

Aivar Sõerd on õpilane

Praeguse seisuga on Eesti muusika- ja teatriakadeemias Uibo käe all lõpetanud 23 noort organisti. Ehkki võiks olla rohkem, ütleb Uibo! Tööd ja tegevust neile jätkuvat.

Markantseimaks õpilaseks on kunagine rahandusminister ja riigikogulane Aivar Sõerd. Riigimees olevat Uibole selgitanud: tahaks ka midagi hingele!

"Ta lõpetas teise kursuse nii heade tulemustega, et oleks võinud saada stipendiumi!" kiidab Uibo. Poliitik olevat lahkest võimalusest siiski ära öelnud.

Millal jõuab orel Eesti kodudesse?

Andres Uibo ütleb, et oreli muudab elitaarseks tema suhteline eraldatus – tavaliselt tuleb minna ikka kirikusse, et kuninglikku pilli näha-kuulda. Kuigi – olemas on ka koduorelid, mis rikkamates ühiskondades vaikselt menu koguvat.

"Aga nende hind algab umbes 200 000 eurost," ütleb organist. "Siis, kui meil ostab keegi esimese säärase pilli – siis võiks juba öelda, et Eesti on jõukas!" muheleb Uibo.

"Ning see inimene oleks kindlasti juba rikaste edetabelis 500 seas!"

Samal teemal

25.07.2017
Andres Uibo: ma ei julgenud unistadagi, et esinen kirikus, kus tegutses Bach!
16.04.2016
Andres Uibo: "Käisin orelit mängimas, et osta võidusõidujalgratas, aga kui ratta kätte sain, huvitas mind vaid orel."
23.12.2015
"Orel on ainus pill, mis võib täna kõlada täpselt nagu aastal 1500 ja ikka veel kasutuses olla."
29.07.2014
Tulekul on järjekordne Orelifestival

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee