Nelja-aastane mängukarude kollektsionäär: "Armastan kõiki oma 350 karumõmmi." (9)

Printsessilikus valges pitskleidis ema Berit Luik heidab valgust, kuidas karude kollektsioneerimine algas. "Mina ei innustanud Sofiat karusid koguma. Minu ema elab praegu Soomes ja iga kord, kui ta külla tuleb, toob ta kaasa karu. Riiulile tekkis järjest rohkem karusid. Märkasin, millise jäägitu armastusega suhtub Sofia oma karudesse ja otsustasin toetada oma tütre huvi. Tema huvi õhutas mind kunstnikukarusid koguma hakkama."

Eesti kõige innukamatel mõmmikogujatel on praegu üle 350 karu, mis on pärit mitmesugustest kohtadest. "Meie jaoks pole tähtis kvantiteet, vaid kvaliteet. Kollektsioonis on nii Soomest vanaema toodud karusid, Riia reisilt, disainerite karusid näitustelt, Eesti Nukukunsti Majast kui ka taaskasutuspoodidest. Kaks on minu õmmeldud," sõnab väikese kollektsionääri ema Berit.

Kõige erilisemateks mesikäppadeks on toreda vuntsipahmakaga laulev kokapoiss Guissepe, Riiast toodud ja Läti kunstniku Natalja Fjodorova valmistatud roosade lokkidega karupreili, 1980. aasta Moskva suveolümpiamängude maskott Miša ning kunstniku valmistatud lendurist karupoiss Richard. Ema sõnul ei eelista Sofia üht karvast sõpra teisele. "Kui küsin, milline on ema lemmik, vastab ta, et kõik on. Igaühte tuleb kallistada. Ühel päeval käib üks karu kaasas, teisel teine. Kuid Mišadega mängib päris tihti," räägib Berit.

Karu Guissepe laulab Skype’is

Berit räägib loo Guissepe rännakust kollektsionääride koju: "Itaalia koka Guissepe leidsime kaltsupoest. Ta oli ilmselt kuskil köögis enne olnud. Karul olid plekid peal. Suurema allahindluse ajal ostsime selle ära. Poest tagasiteel saatis meid tema lõbus laul, mis kõlas üha uuesti ja uuesti. Kõndisime tänaval kui orkestri saatel."

See karu on pere suur lemmik. Isegi Sofia vanaema ja vanaisa paluvat Skype’i vestlustes näidata neile Guissepet: "Las ta laulab meile."

Mõmmiarmastajate kogust võib leida riiulitäie metsaottide kujukesi, martsipanist maiuseid ja hulgaliselt pehmeid mõmmisid. Igal karul on tema iseloomu meenutav nimi ja oma lugu. "Nad kõik on isikupäraselt erinevad," sõnab Berit.

"Meil on märkmik, kuhu kirjutan kõik nimed üles. Plaanin koostada raamatu, kust võib leida karu nime, foto ja loo, kuidas ta meie juurde sattus – nagu Tartu mänguasjamuuseumis."

Magama minnes peab noor preili seisma iga kord silmitsi raske valikuga, milline karu uinakuks kaissu võtta. "Eilse lõunauinaku ajal sättis Sofia enda kõrvale kümme pisikest karu."

Ema manitseb heatahtlikult, et karukuhja otsas ei saa magada. Tütar vastab viisakalt, et ta ei saa valida.

Iga kuu uus karu

Pidades silmas disainerikarude hindu, mis jäävad vahemikku 50–200 eurot, võib arvata, et Sofia voodil puhkab terve varandus. "Sõlmisin tütrega kokkuleppe. Kuus lubab emme valida Eesti Nukukunsti Majast ühe kunstnikukaru."

Tütre tasapisi kasvav huvi viis ta ema nukuõmblemise koolitusele. "Õppisin Anna Tsembali käe all, kes on Venemaal tuntud nukukunstnik. Esimese karu õmblesin nukumessil, mille tulu läks pimedate laste aitamiseks. Olen algaja. Teen karusid tuttavatele kingituseks. Sofia huvi viis mind karude tegemise meistriklassi."

Karude kogumine on muutunud ema ja tütre ühiseks huviks. Pereisa Marko Saar ei ole sama hasartne karukoguja. "Isa on vaikiv. Ta ei osta karusid, aga ta on leppinud ja nõus elama 350 karuga."

350 päntajala puhtana hoidmine on paras väljakutse. "Pehmetele karudele teeme iga nelja kuu tagant pesukuuri, et lapsel ei tekkiks allergiaohtu. Karuskulptuuridega mängime tihti karukohvikut ja mõmmipoodi. Tuulutamine ja liigutamine käib päris tihti."

Perel on tulevikus plaan eramajja kolida. "Oma majas on karudel oma tuba vaja."

Praegu matavad karud enda alla ühekohalise voodi, osa põrandast ja kaks tihedalt täis tuubitud riiulit.