Näitleja Erki Laur sukeldumisest: vaatasin vee all vana ahvenaga tõtt (10)

Kui alguses pidas Erki Laur vähemalt juttu kalast niisama anekdoodiks – no mis pagana ahven see seal Lennusadama kõrval siis ikka kogu aeg valvel on –, vahtis ta lõpuks lainete alla jõudes tükk aega uimelisega tõtt. "Kõik, kes vee all käisid, nägid teda!" kinnitab Laur, et uudishimulik kala seiras iga sukeldujat.

Lauri pilk jõudis merepõhjas fikseerida ka väljareklaamitud metallist kruustangid. See objekt pillati lainetesse mõne aasta eest – et treenida allveekeevitamist.

Sukeldumisavantüüri sattus näitleja puhtalt juhuse tahtel. Koos hea sõbra Johannes Ahuniga lõi ta kaasa Tallinna merepäevadel peetaval F-18 klassi katamaraanide võistlusel "Talinn Race" – seda spordiala on Laur harrastanud aastaid. Ent tuul kadus täielikult.

"Nii me siis pidime sisustama aega muude atraktsioonidega," räägib Laur, kuidas nad otsustasid proovida hoopis hea sõbra, tuuker Kaido Pähna käe all vanasukeldumist.

"Minu teadmistel on tuukriülikonna tehniline pool jäänud viimase kahesaja aasta jooksul samaks," muljetab tinaraskustega skafandri ja vasest kiivri üll tõmmanud Laur. Kogu munder kaalus kokku 85 kilo. Tuukriülikonna tööpõhimõte on lihtne: ülevalt pumbatakse kogu aeg vooliku kaudu õhku peale, tuukri hooleks on aeg-ajalt vajutada peaga kiivri sees olevat ventiili, et lasta välja süsihappegaasiga segatud õhk.

Kaido Pähna sõnul nimetatakse kaadervärki, millega Laur merepõhjas käis, kolmepoldiseks rasketuukri varustuseks. Seda end minevikus tõestanud tuukriülikonna mudelit lääneriikides enam eriti ei kasutata, kuid ta on endiselt levinud Venemaal.

Laur jalutas enda hinnangul kõige rohkem viie meetri sügavusel. "Sügavamal poleks enam väga valgustki," pakub ta. Hirmu ta sukeldumisel ei tundnud. Laur lootis isegi rohkem teravust ja adrenaliini. "Aga tegelikult oli väga normaalne ja pigem lõbus. Mingisugust kõhklusemomenti küll ei olnud, rohkem oli selline õngeussitunne. Igasuguste köitega turnides ja ronides võtab kõhu alt igatahes rohkem õõnsaks."