"Kaarin oli väga vaimukas kuju, väga peenelt viskas nalja, nii et me ei saanud vahel arugi, kas see oli nüüd nali või mitte," meenutab näitleja Karol Kuntsel, kes lavakunstikoolist Ugalasse tulnuna sattus esimest tööd tegema Kaarin Raidi lavastatavas "Onu Vanjas". "Vaatasime esimestes proovides suu ammuli, kuidas Andres Noormetsa ja Kaarin Raidi sarkasmiklubi Hellus pärle pildus."
Kuntselil on meeles, kuidas sarkasmiklubi Hellus tavatses noil hetkil, mil stseen või rollilahendus erilist mitmekihilisust ei saavutanud, kasutada fraasi "See oli pehmelt öeldes vineerne".
Lisaks Kuntselile sai toona Ugala "Onu Vanjas" osa ka vastne näitleja Maria Soomets, kes iseloomustas toona – aasta oli 2002 – Raidi kui käredat ja vaimukat väikest nõida.
"Mulle pole kunagi nii ilusat komplimenti tehtud," õhkas Raid tollal, kui "Onu Vanja" oli valmimas ning lavastajal seisis ees 60. sünnipäeva tähistamine. Otse silme vahele ei söandanud Soomets väikse nõia teemat öelda – mine tea, võib-olla solvub.
"Sütita mind! Miks sa ei sütita?"
Tollal muigas Raid, et väikse nõiaga pole teda keegi julgenud võrrelda, kuid seevastu on ta kuulnud hinnangut "sa oled kehv lavastaja". Olnud üks näitleja, kes ei tahtnud proovis pingutada ja ta nõudnud
"Sütita mind! Miks sa ei sütita? Tõesta end!". Kui Raid toda juhtumit meenutas, puhkes ta kõrinal naerma.
"Lõpuks süttis ta ise," lausus Raid, kes lõputust enesetõestamisest eriti ei hoolinud. Kui asi õnnestub, on see imeväärt, kui aia taha läheb – tavaline.
"Läbikukkumisi ma ei põe," muigas ta ning tunnistas, et lavatagustes ta pisaraid poetamas ei käi. "Jooksen siis koju või kinno, aga enam ei tegele selle lavastusega."
Sel põhjusel oli ta elus ka lavastusi, mida ta kordagi elus etenduse korras ei vaadanud. "Ei suuda möga vaadata," põhjendas Raid, et lausviletsat asja ta parandada ei suuda, head aga on võimeline lõpmatuseni timmima.
Aga oma kõige kehvemast lavastusest, Ostrovski näidendist "Talendid ja austajad" meenutas Raid itsitades kaunis veidrat juhtumit: "Nii kole oli, et kadusin saalist ära ja põgenesin teatrist läbi meestepeldiku akna."
"Kaarin oli korralik sarkasmimutt!"
"Kaarin oli ainulaadne nähtus, omamoodi ellusuhtumisega," kirjelda Kuntsel lavastajat, kellega ta lisaks "Onu Vanjale" töötas ka lavastuses "Vend Aljoša". Lisab veel, et Raid oskas näitlejat nii peenelt suunata, et lõpuks oli rolliloojal tunne, et tuli kõigi asjade peale ise.
"Ta ei osatanud kedagi, vaid juhendas nii, et näitlejad ei tundnud end ebamugavalt," meenutab juhendaja Raidi juures nii Ugala noortestuudios kui hiljem Viljandi kultuurikolledžis õppejõud Raidi käe all õppinud näitleja Anti Kobin.
"Minu jaoks oli tema suureks põhjuseks, miks ma täna üldse teatris olen. Need on ehk suurelised ja banaalsed sõnad, aga Kaarin oli oma väikses kehas väga suur inimene. Ta ei võtnud stuudioski meid kui lapsi, vaid kohtles kui võrdseid, ehkki me teadsime, et ta on meist igas mõttes mitme pea jagu üle. Lisaks oli Kaarinil peen huumorimeel, ta oli korralik sarkasmimutt."
Teatrimehest poliitik Jaak Allik, kes 1983. aastal Raidi Ugala teatrisse tööle kutsus, tõdes, et tegu oli geniaalse lavastajaga.
"Kui ta 1983. aastal lavastas "Juuditi", kus Olovernest kehastas Rein Malmsten, sai see lavastus ka kohe teatri aastapreemia," mäletab Allik, kuidas näitlejakeskne lavastaja Raid Malmstenist oma näitleja ja tähe vormis.
"Kaarin oli äärmiselt terava huumorimeelega, äärmiselt vaimukas ja näitlejat oskas ta aidata peaaegu märkamatult."
Allik, kes viimati suhtles Raidiga möödunud nädalavahetusel, lausub, et lavastaja oli heas tujus.
"Aga eks viimased kolm-neli aastat, mil ta ei saanud korteristki välja, sest jalad olid läbi, olid tema jaoks keerulised. Lõpp oli talle psühholoogiliselt raske."
Kaarin Raid
22. oktoober 1942 – 29. juuli 2014
Õppis: 1962–1967 GITISes
Töötas: Lavastajana Pärnu teatris Endla, Noorsooteatris, Vanemuises ja Ugalas
1974–1978 juhendas lavakunstikateedri VIII lendu
1994–1999 oli Viljandi Kultuurikolledži õppejõud
Õppejõuna juhendas Raid lisaks lavakunstikooli VIII lennule (Merle Talvik, Aivar Tommingas, Raivo Rüütel, Enn Keerd jt) ka XII lennu õpilasi (Anne Türnpu, Liina Tennosaar, Piret Päär jt) ning teatritudengeid Viljandi kultuuriakadeemias.
Raidi tuntuimad lavastused olid: "Tramm nimega Iha" (1972), "Külalised" (1974), "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (1974), "Hoolimatu armuke" (1976), "Me otsime Vargamäed"(1976), "Pühamast püham" (1977), "Juudit" (1983), "Kass tulisel plekk-katusel" (1990), "Rohukannel" (1991), "Kirsiaed" (1993), "Onu Vanja" (2002) jpt.
Kaarin Raidi ärasaatmine on laupäeval kell 13 Ugala teatri väikeses saalis. Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.
Head teed Sulle, kallis Kaarin!
Ja nüüd see surmasõnum - esialgu tahad mõelda, et see on taas üks Kaarini eluhetk, mil ta "võttis trammi" ja sõitis ära. Nagu ta kord ütles: laupäevani. Laupäevani...