Filmi "Supilinna salaselts" võtted põrgupalavuses: "Meik sulab mu näolt maha, andke mulle vett!"

"See oli väga hästi. Vaatame, mida järgmiseks teeme. Istuge kannatlikult," kõlab filmi "Supilinna salaselts" võtetel taustanäitlejate lavastaja Oskari hääl. Kannatlikkus on filmivõtetel võtmesõna. Seda peab olema ka siis, kui jumestus näolt koos higiga maha voolab ja päikse eest varju minna ei saa.

Õhtulehe reporter Liina ja fotograaf Mari näitlejateekond algab esmaspäeva hommikul kell pool 11 Tartus Marja tänaval. Sinna on kogunenud lisaks meile veel neli amatöörnäitlejat, kes hakkavad filmis kehastama etendust jälgivaid meediaesindajaid.

Enne võttele tulekut antakse juhtnöörid riietumiseks: rõivad ei tohi olla neoonvärvides, mustvalged, täpilised ega triibulised. Veedan eelneval õhtul pool tundi riidekapi ees, et valida välja sobiv rõivastus.

Üks kleit on liiga hele, teine liiga tume, kolmas liiga sädelev. Viimaks otsustan mustade ja hallide lilledega valge kleidi kasuks – see võiks küll sobida. Sama probleemi ees on ka Mari, kes paneb lõpuks selga pika seeliku ja valge maika.

Riietuses nappis rangust

Selgub, et rõõm pasliku rõivastuse üle oli ennatlik: mõlemad saadetakse kostümeerija juurde. Veedame stangede ees vaid viis minutit ja juba valitakse meile täiuslik riietus.

Marile antakse selga valge pluus ja sinised püksid ning minule üle põlvede ulatuv pliiats­seelik ja kollane pluus, mida kaunistab punane roos. Kahtlustan, et selle riietusega hakkab palav. Ja ma ei eksi.

"Seekord valisime sulle selga natuke rangema riietuse. Konkreetsed ranged naisajakirjanikud," selgitab oma valikut kostümeerija Mari-Liis. Mis aga minu juures varem ei sobinud?

"Enne oli liiga lilleline, liiga soft, liiga lihtne," lisab Mari-Liis.

Nagu näitlejaid ikka (meie puhul on sõna "näitleja" kasutamine tõeline liialdus!) saadetakse meidki meikari juurde. Saame veidi jumestuskreemi näkku, misjärel vaatab meikija Alina mind hindava pilguga ja lausub:

"Nüüd ei olegi enam nina punane!" Nojah, suvine aeg, eks päike on oma töö teinud.

Algselt lahtised juuksed seotakse õrna patsi, see annab väidetavalt rangust juurde. Marile keeratakse pähe krunn.

Vaatan lõpptulemust peeglist ja pean tõdema: sellist komplekti ma endale ise selga ei valiks. Aga asjatundjaid tuleb usaldada.

Töötajad kastavad näitlejahakatisi

Võtted toimuvad lauspäikese käes ning juba hommikul on jube palav. Tõeliseks elupäästjaks on töötajad, kes kõnnivad ringi ja pihustavad amatöörnäitlejatele veepritsiga vett pähe ja kehale.

Ainult nägu tuleb hoida vee eest, muidu voolaks meik näolt maha. Jumestaja Alina luges mulle enne sõnad peale: mitte mingil juhul ei tohi nägu kätega pühkida, vajadusel võib vaid salvrätiga tupsutada.

Asjapulkade sõnul olid eelmised päevad veel palavamad, nii et iseenesest ei tohiks me kuuma ilma üle nii väga kurta.

"Ühel päeval oli vist lausa olnud 34 kraadi. Meil on siin väga väikeseid ja väga eakaid ja kõik on väga-väga tublid olnud. Kõik joovad vapralt vett, lähevad pauside ajal varju puhkama," räägib taustanäitlejate lavastaja Oskar. Tema sõnul on tänase ilma plussiks see, et natuke rohkem on tuult ja aeg-ajalt läheb päike pilve taha.

Võtteplatsil juhatatakse mind ja Mari lava ette toolidele ning antakse juhised: vaadake kriitilise pilguga etendust, tehke märkmeid, fotosid ning aeg-ajalt sosistage omavahel. Nii nagu ajakirjanikud ikka teevad. Ümberringi on mõned kutselised näitlejad, kuid suurem osa on niisama huvilised, kes on tulnud vabatahtlikult filmi mängima.

Meie kõrval on koha sisse võtnud Tiit, kes on päikeselõõmas istunud juba mitu tundi. Õnneks on tal päikesekaitseks kaabu peas.

"Kuna ma olen Supilinnas üles kasvanud ja tunnen end supilinlasena, võtsin filmitiimiga ühendust ja panin ennast kirja," selgitab Tiit, kuidas võtetele sattus.

Kuigi päike kütab ja läheb järjest palavamaks, kinnitab Tiit, et koju varju ta küll ei kipu.

"Tahaks ikka lõpuni! Mind huvitab, kuidas see filmitegemine toimub," ütleb Tiit.

Vaatame laval toimuva tantsuetenduse ühe korra ära.

"Kas olete kunagi näinud helitut balletti? Nüüd on see päev!" muigab taustanäitlejate lavastaja Oskar, kui esimene duubel saab tehtud. Nimelt pidime laval toimuvat etendust jälgima ilma muusikata. Heli pannakse hiljem juurde.

Teeme veel paar korda sama asja ning siis on paus. Seejärel tulevad peaaegu samad stseenid, kuid kus mina ega Mari kaadrisse ei mahu.

Nii otsime vilu ja ootame tundide kaupa, et saaksime taas kaamera ette. Vilu paiga leiame ühest Supilinna hoovist, kuhu on pandud veeautomaadid. Näitlejad ja muud tegelased voorivad oma suva järgi väravast sisse-välja – loodetavasti majaelanikud ei pahanda.

Minu ja Mari esimese võttepäeva kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi oli vahva, oli päikeselõõsas istuda päris väsitav. Arutades omavahel, et viis tundi oli üsna pikk aeg, hõikab mööda tuiskav põngerjas meile: "Eile kestsid võtted üldse 12 tundi!"

Jäätist saab osta "Supilinna ­salaseltsi" autori tütrelt

Lõunasöögile kutsutakse meid kella kahe ajal päeval. Sajakonnale vabatahtlikule näitlejatele ehk ekstrale (nagu tiim neid kutsub) on puhkealal ette nähtud kuum supp. Sealsamas on võimalik osta ka jäätist, mida muide müüb "Supilinna salaseltsi" raamatute autori Mika Keräneni tütar Emma.

Muide, Emma ning Keräneni vanem tütar Evamaria ongi raamatu ja filmi peategelase prototüübiks.

Kuidas aga sattus 12aastane Emma filmivõtetele jäätisega äritsema?

"Mu isa tuli alguses siia raamatuid müüma ja ütles siis, et ta müüb jäätist ka, ja me tulime appi," räägib Emma. Enda sõnul ta taskuraha selle eest ei saa – müüb filmivõtetel jäätist vaid enda rõõmuks. Ja teiste rõõmuks, lisab ta.

Supilinlased uudistavad filmitegijaid

Kas ja kui palju filmivõtted üldse supilinlaste elu segavad?

"Mulle on jäänud mulje, et eks me kindlasti segame, aga supilinlased on meid üldiselt väga soojalt vastu võtnud," arvab taustanäitlejate lavastaja Oskar.

Kui ta on näinud inimesi üle aia uudistamas, on ta nad kaadrisse kutsunud.

"Osad tulevad, teised ei tule. Aga üldiselt isegi need, kes ei tule kaadrisse, jäävad tavaliselt akna peale vaatama, kuni stseen läbi saab," muheleb Oskar.