Meik sulab mu näolt maha, andke mulle vett! Ehk kuidas Õhtulehe reporter ja fotograaf esimest korda elus filmivõtetel osalesid (2)

Õhtulehe reporteri Liina ja fotograafi Mari näitlejateekond algab esmaspäeva hommikul kell pool 11 Tartus Marja tänaval. Sinna on kogunenud lisaks meile veel neli amatöörnäitlejat, kes hakkavad filmis kehastama etendust jälgivaid meediaesindajaid.

Enne võtetele tulekut antakse meile kindlad juhtnöörid riietuse osas: need ei tohi olla neoonvärvides, mustvalged ega täpilised või triibulised. Veedan eelmisel õhtul korralikud pool tundi riidekapi ees, et valida välja kõige sobivam rõivastus. Üks kleit on liige hele, teine liiga tume, kolmas ehk liiga sädelev – mida siis lõpuks valida? Viimaks otsustan mustade ja hallide lilledega valge kleidi kasuks. No see võiks küll sobida. Sama probleemi ees on eelmisel õhtul ka Mari, kes paneb lõppude lõpuks selga pika seeliku ja valge maika.

Riietuses nappis rangust

Aga selgub, et meie rõõm hea riietuse valimise osas on liialt ennatlik – mõlemad saadetakse kostümeerija juurde. Veedame umbes viis minutit (vastanduseks eilsele poolele tunnile!) stangede eest ja valitaksegi meile täiuslik riietus välja. Marile antakse selga sinised püksid ja valge pluus ning minule üle põlvede ulatuv pliiatsseelik ja kollane pluus, mida kaunistab punane roos. Oeh, ma kahtlustan, et selle riietusega hakkab küll palav. Ja ma ei eksigi.

"Seekord valisime sulle selga natuke rangema riietuse. Konkreetsed, ranged naisajakirjanikud," selgitab oma valikut kostümeerija Mari-Liis. Mis aga minu juures varem ei sobinud? "Enne oli liiga lilleline, liiga soft, liiga lihtne," lisab Mari-Liis.

Nagu näitlejaid ikka (okei, meie puhul on sõna "näitleja" kasutada tõeline liialdus!) saadetakse meidki meikari juurde. Saame veidi jumestuskreemi näkku, misjärel vaatab meikar Alina mind hindava pilguga ja lausub: "Nüüd ei olegi enam nina punane!" Nojah, suvine aeg, eks see päike on oma töö teinud.

Algselt lahtised juuksed seotakse õrna patsi, see annab väidetavalt ka rangust juurde. Marile tekitatakse pähe krunn.

Vaatan kogu tulemust peeglist ja pean tõdema: ega ma sellist komplekti endale ise selga ei valiks. Aga ilmselgelt on nemad spetsialistid ja eks me kanname valitud rõivaid terviseks!

Vabatahtlik näitleja: mind huvitab, kuidas filmitegemine toimub

Võtted toimuvad lauspäikese all ning juba hommikul on jube palav. Tõeliseks elupäästjaks on töötajad, kes kõnnivad ringi ja pihustavad veepritsiga amatöörnäitlejatele vett pähe ja kehale. Ainult nägu tuleb hoida vee eest – sest muidu voolaks meik lihtsalt näolt maha. Meikar Alina lugeski mulle eelnevalt sõnad peale: mitte mingil juhul ei tohi nägu kätega pühkida, vajadusel vaid salvrätiga tupsutada.

Asjapulkade sõnul olid eelmised päevad veelgi palavamad, nii et iseenesest ei tohiks me meeletu palavuse üle nii väga kurta. "Ühel päeval oli vist lausa olnud 34 kraadi. Meil on siin väga väikeseid ja väga eakaid ja kõik on väga-väga tublid olnud. Kõik vapralt joovad vett, lähevad pauside ajal varju puhkama," jutustab taustanäitlejate lavastaja Oskar Lehemaa. Tema sõnul on tänase ilma plussiks see, et natuke rohkem on tuult ja aeg-ajalt läheb päike pilve taha.

Võtteplatsil juhatatakse mind ja Mari lava ette toolidele ja antakse juhtnöörid: vaadake kriitilise pilguga etendust, tehke märkmeid, fotosid ning aeg-ajalt sosistage omavahel. Noh, nii nagu ajakirjanikud ikka teeksid. Ümberringi on mõned professionaalsed näitlejad, kuid suurem osa niisama huvilisi, kes on vabatahtlikult filmi mängima tulnud.

Meie kõrval on koha sisse võtnud Tiit, kes on juba mitu tundi päikeselõõmas istunud. Õnneks on tal päikesekaitseks kaabu peas. "Kuna ma olen Supilinnas üles kasvanud ja tunnen ennast supilinlasena, võtsin ühendust filmitiimiga ja panin ennast kirja," selgitab Tiit, kuidas võtetele sattus. Kuigi päike kütab ja järjest palavamaks läheb, kinnitab Tiit, et koju varju ta küll ei kipu. "Ikka tahaks lõpuni! Mind huvitab, kuidas see filmitegemine toimub," ütleb Tiit.

Vaatame ühe korra laval oleva etenduse ära. Nagu palutakse, jälgime hindava pilguga ja kirjutame siin-seal midagi üles. "Kas olete kunagi näinud helitut balletti? Nüüd on see päev!" muigab taustanäitlejate lavastaja Oskar, kui esimene duubel saab tehtud. Nimelt pidime laval toimuvat etendust ilma muusikata jälgima. Heli pannakse hiljem juurde.

Jäätist saab osta "Supilinna Salaseltsi" autori tütrelt Emmalt

Teeme veel paar korda sama asja ning siis on paus. Seejärel tulevad peaaegu samad stseenid, kuid kus mina ega Mari kaadrisse ei mahu. Nii otsime vilu ja ootame tundide kaupa, et saaksime taas kaamera ette. Viluda leiame ühest Supilinna hoovist, kuhu on pandud ka veeautomaadid. Näitlejad ja muud tegelased käivad oma suva järgi hoovi sisse ja välja – loodetavasti majaelanikud ei pahanda.

Kas ja kui palju filmivõtted üldse supilinlaste elu segavad? "Mulle on jäänud mulje.. et eks me kindlasti segame elu, aga supilinlased on meid üldiselt väga soojalt vastu võtnud," arvab taustanäitlejate lavastaja Oskar. Ta tõdeb, et näinud inimesi üle aia uudistamas, on ta nad rõõmsalt kaadrisse kutsunud. "Osad tulevad, teised ei tule. Aga üldiselt isegi need, kes ei tule kaadrisse, need tavaliselt jäävad akna peale vaatama, kuni stseen läbi saab," muheleb Oskar.

Lõunasöögile kutsutakse meid kella kahe ajal päeval. Sajakonnale vabatahtlikule näitlejatele ehk ekstrale (nagu tiim neid kutsub) on puhkealal ette nähtud kuum supp. Sealsamas on võimalik osta ka jäätist, mida muide müüb "Supilinna Salaseltsi" raamatute autori Mika Keräneni tütar Emma. Muide, Emma ning Keräneni vanem tütar Evamaria ongi raamatu ja filmi peategelase prototüübiks.

Kuidas aga sattus 12aastane Emma filmivõtetele jäätist ärima? "Mu isa tuli alguses siia raamatuid müüma ja siis ta ütles, et müüb jäätist ka ja me tulime appi. Ja nüüd ma tulin veel appi," räägib Emma. Enda sõnul ta taskuraha selle eest ei saa – müüb filmivõtetel jäätist vaid enda rõõmuks. Ja teiste rõõmuks, lisab ta ise.

Minu ja Mari esimese võttepäeva kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi oli vahva, oli päris väsitav päikeselõõsas istuda. Arutades omavahel, et viis tundi oli üsna pikk aeg, hõikab mööda tuiskav põngerjas meile: "Eile kestsid võtted üldse 12 tundi!".