Raamat

"Kortermaja" kui lukuauk  

Sander Silm, 29. juuli 2014, 12:17
Dagmar Lamp "Kortermaja" esitlusel.Foto: MARI LUUD
Ma olen oma elu jooksul üksjagu kolinud ning alati olen ma mõelnud, kes on mu naabrid, mis elu nad elavad, millest mõtlevad või unistavad.

Näiteks, millest unistas see kaunitarist noor venelanna, kes 90ndatel oli mu naabriks Tartu kurikuulsas Rahu tänava ühikas ja keda siis majas peetud rajude pidude ajal sõna otseses mõttes pruugiti.

Või mida mõtlesid need ontlikud kodanikud, kes kunagi 2000 aastate algul rajasid Turu tänaval olnud korterisse litsimaja. Mitte et see teadmine mind kuidagi ülearu elus edasi oleks aidanud, aga siiski. Kuid nad olid ikkagi mu naabrid.

Jube lahe oleks vaadata lähemalt ringi ka ühe mu praeguse naabrimehe peas, kes on tige kui herilane ning sõimab pidevalt õues mängivaid lapsi. Mingitel nõrkushetkel kuulab ta aga oopereid, nii et hoov kajab. Kui ma neid ridu kirjutan, on õues 28 kraadi sooja ja vastasmajast kostuvad jõululaulud.

Paraku on kahjuks nii, et ehteestlasena ei lähe ma tema käest küsima, miks ta nii kummaliselt käitub.

Kuigi tegelikult äkki võiks? Vinski lugudest härra Mõrumanni mäletate?

Dagmar Lampi äsjailmunud jutukogumik "Kortermaja" annabki suurepärase võimaluse minusugustele, kes ei julge ega taha oma naabrite ellu sekkuda, vaid seda aeg-ajalt turvalisest kaugusest kiibitseda.

Kogumiku portreede valik on lai: alates ontlikust vanahärrast lõpetades keskealise mehega, kellel ema ei luba naist võtta ning kes on sunnitud ema ootamatu külaskäigu ajal oma sõbranna peitma köögilaua alla. Vot selline trussikmees, uskuge või mitte.

Sinna vahele mahuvad veel õekestest modellid Piret ja Berit, maja keldris magav kodutu Jüri. Keskealine naine, kes peale lapse üleskasvatamist leidis teise naise näol oma eluarmastuse …

Tõsi küll, kohati jääb tunne, et mõned tüübid on kuidagi stereotüüpsed: võimutsev ema, heasüdamega kodutu või verinoor paarike, kes kodumängimisega kuidagi hakkama ei saa. Et polegi nagu inimesed, vaid pigem tüübid. Sellised, nagu oleme neid harjunud nägema. Teisalt aga, äkki meie naabrid ikka ongi sellised?

Palju me ikkagi teame inimestest, keda lahutab meist vaid mõnekümne sentimeetri paksune sein? Tõenäoliselt mitte väga palju.

Igatahes, kui oma naabritega pole tahtmist tegemist teha, siis "Kortermaja" abil saab tungida võõraste naabrite ellu. Ja uskuge: igav see sissetung olema ei saa.

Dagmar Lamp, "Kortermaja", Ajakirjade Kirjastus

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee