"15. folgil sai vana kultuurikolledži ees muruplatsil järjest lauldud 11 tundi." (2)

"Õige folgiline leiab endale ka vihmaga varjualuse, kus pilli mängida ja laulda!" ütleb Untsakate laulik ja lõõtsamees Margus Põldsepp. Ta teab, mida räägib, sest tänavu 22aastaseks saav ansambel Untsakad on üles astunud kõigil 22-l seni toimunud Viljandi pärimusmuusikafestivalil.

"15. folgil sai vana kultuurikolledži ees muruplatsil järjest lauldud 11 tundi. Kõige pikem paus oli vist kümme minutit, kui ma suitsu tegin. Tol ajal olin veel suitsumees," meenutab Margus Põldsepp oma ägedaimat folgiesinemist.

"Peeter Volkonski, meie väga hea sõber, oli abiks. Lihtsalt laulsime kavaväliselt 11 tundi. Suur rahvamass oli ümber. Inimesed tantsisid ja meie muudkui mängisime.

Mõnes mõttes meenutab folk omaaegset õpilasmalevat, kus sai lõkke ääres lauldud kitarriga igasugu laule ja laulupeod käisid hommikuni välja.

Küllap tänapäeval käivad ka, aga ma ei võta neist enam osa – vanust on ka ja olen juba maha rahunenud. Pole enam selline metsik kauboi!

Õige folk on selline, kus rahval on vaheldust – ühest äärmusest teise. Folgil peab olema kollektiive, mida rahvas tunneb ja hõiskab: "Voh, neid ma tean!" ja saab kaasa laulda. Aga ka bände, kellest pole varem kuuldudki, aga pärast saab öelda: "See oli nii lahe, kuulaks veel kord!"

Margus ise kuulas seekord Lauri Õunapuu ja festivali programmijuhi Tarmo Noormaa koosseisu Ülemakstud Rentslihärrad:

"Neil on lõõtsapill ja Lauri vahva madal tämber. Nad on teind’ vahvad laulud, teevad isegi Untsakate omi, aga me pole konkurendid. See ongi väga lahe, kui folgil laulab üks kollektiiv teise laule.

Eelmisel aastal tahtsin ka neid väga kuulata, aga siis ma jäin ukse taha, sest Lennukitehas on nii väike koht, et ma lihtsalt ei mahtunud enam sisse!"

"Hullud poisid, nad ise harjutavad!"

Keda Margus veel meelsasti kuulab?

"Untsakate kõige suurem eeskuju on Väikeste Lõõtspillide Ühing. VLÜ sai tänavu 25aastaseks. Me oleme poisikesed, meil on täis 22 aastat," räägib Margus ja tõstab noortest talentidest esile Tuulelõõtsutajad, Martin Mülleri ja omaenda õpilased Lõõtsavägilased – kolm poissi, kellel vanust 11–13, suutsid tänavusel folgil endile sellise nime teha, et nad kutsuti lõppkontserdile.

"Hullud poisid, nad ise harjutavad! Saavad kokku ja mängivad isegi ilma minuta! Ja siis tulen mina ja teeme põhiproovi," kirjeldab Margus poiste kirge.

Laupäevane kontsert oli isegi paljunäinud Untsakatele eriline.

"Meil oli esimest korda laval Untsakate segakoor "Ajapuudus". Selle koori pani kokku meie kitarrist. Kutsus sinna sõbrad, sugulased, mõned pillimehed, naised – sõpruskond! Nii pikka kontserti pole meil tükk aega olnud ja me pole kunagi niipidi mänginud, et rahvas istub kaare all!"

Eesti pilliga mängib ainult rõõmsaid lugusid

Margus, keda näeb enamasti mängimas karmoškat või Eesti tüüpi lõõtsaga (palju tal erinevaid kortse kokku on, et oska Margus jalapealt öeldagi), mängib viimasel ajal üsna sageli hoopis suu-pilli.

"Minu lastele väga meeldib suupilli kuulata. Nad on mul kuuekuused, kaksikud. Neile väga meeldib, kui issi mängib suupilli, tütar hakkab käte-jalgadega vehkima ja suunurgad on ühest kõrvast teiseni. Poiss veel muusikat nii ei hinda, aga ta on samuti rõõmus!" muheleb Margus.

Muidu Margus üht muusikariista teisele ei eelista.

"Kõik pillid on armsad. Aga kui ma lähen pidu pidama, mida juhtub väga harva, võib-olla korra kuus, siis ma võtan kaasa Vene karmoška. Miks? Sest sellega saab mängida ka minoorseid lugusid. Saab mängida igasugu kurbi Vene ballaade. Eesti pilliga saab ainult rõõmsaid lugusid mängida, sellega ma esinen enamasti laval."

Untsakate edu võtmeks peab Margus järjepidevust. "Meid topitakse siia igal aastal," naerab ta.

"On ka palju noorte rahvamuusikute bände, kes teevad meie lugusid ja meil on ainult hea meel selle üle. Ainult tehke, need on kõik Eesti rahvalaulud! Mida rohkem inimesi neid mängib ja laulab, seda parem on!"