"Olin kindel, et kui ma neid rituaale ei järgi, siis mu lapsed surevad!" (7)

Me kõik teame kedagi, keda võiks nimetada puhtusehulluks, ja tihti visatakse selliste inimeste üle nalja. Obsessiiv-kompulsiivne häire, mis pidevat koristamismaaniat põhjustab, võib aga olla raske koorem. Briti kolme lapse ema Hayley Leitch (29) on häire all kannatanud varasest lapsepõlvest ning kartnud kogu senise täiskasvanuea, et kui ta teatud puhastusrituaale ei tee, surevad kõik tema pereliikmed.

Sellise uskumuse pärast on Hayley näiteks tunde vannituba küürinud ja oma käsi valgendajaga loputanud, rääkis ta Daily Mailile. Aastaid ei saanud keegi Hayley seisundi tõsidusest aru.

Häirekellad hakkasid tema abikaasa Robini peas tööle alles siis, kui Hayley palus, et mees oma ema kassi puhtaks peseks. Mees tegi, nagu palutud, ja kass rebis ta käed lõhki.

Sel momendil adus Robin, et Hayley puhtusemaania pole normaalne, ning ärgitas teda abi otsima.

Lapsehoidja surm mõjus rängalt

Nagu paljud vaimsed häired ikka, sai ka Hayley probleem alguse lapsepõlves. Ta oli kõigest nelja-aastane, kui tema armastatud lapsehoidja Rose suri, ning pisike tüdruk võttis pähe, et kui ta rituaali korras pidevalt üle koduaias asuva kalatiigi hüppab, takistab ta teiste pereliikmete surma. Kuna Hayley ei osanud ujuda, oleks see rituaal ta peaaegu tapnud.

"Ma ei tea, miks ma seda tegin. Selle häire all kannatajate käitumisele polegi selgeid põhjendusi. Tundsin lihtsalt, et kui nii teen, hoian halva ära," räägib Hayley, kelle pereliikmed ei osanud mingeid sügavamaid probleeme kahtlustada.

Aastate jooksul Hayley häire süvenes: kui sündisid tema lapsed, keeldus ta vastsündinuid sülle võtmast, sest kartis baktereid, millega lapsed kaetud olid.

"Nii läks kõigi kolmega. Ämmaemandad kohkusid, kui ma polnud nõus oma last sülle võtma. Arvati, et ma ei armasta neid piisavalt, kuid mõte kellestki verisest minu vastas oli lihtsalt nii kohutav," räägib Hayley.

Ta tunnistab, et teda on tihti peetud hoolimatuks emaks, sest bakterihirmus on ta hoidunud füüsilisest kontaktist ja küürinud põrandaid nii põhjalikult, et on unustanud lastele lasteaeda järele minna.

"Tegelikult on asi risti vastupidine. Ma armastan neid kogu hingest ja just see sunnibki mind nii käituma. Ma kardan, et nad jäävad haigeks, ja see hirm on kõikehaarav. Nii olen ma aastaid hoidunud musitamisest ja küürinud põrandaid, et haigused neile ligi ei hiiliks. Ma tean, et kui kellegagi neist midagi juhtuks, lõpetaksin ma oma elu," ütleb Hayley.

Kuni ajani, kui Robin Hayley arsti juurde saatis, arvasid nad mõlemad, et tegu on sünnitusjärgse depressiooniga.

"Pidime minema ühele pereüritusele, aga mul oli vannitoa koristamine pooleli. Olime hilinemas ja ta tiris mu majast välja, mina karjusin ja peksin teda. Tema arvas, et see on depressioon, et ma tahan inimestega suhtlemist vältida. Tegelikult tundsin ma, et kui ma vannituba ei korista, saan ma karistada ja mu lastega juhtub midagi halba. Nägin vaimusilmas, kuidas keegi nad maha laseb – see oli kohutav!" kirjeldab Hayley.

Kui Robin Hayley lõpuks koristustööd lõpetama lasi, laabus kõik, kuid järgmisel päeval ütles Robin naisele, et tal tuleb arsti juurde minna.

Abi otsimine oli raske, sest Hayley eitas probleemi.

"Kartsin kõige rohkem seda, et keegi takistab mu rituaale. Olin kindel, et kui nii juhtub, mu lapsed surevad, seega ootasin teraapia ajal kogu aeg, millal vältimatu ükskord tõeks saab," meenutab Hayley.

Peaaegu terve

Paranemine võtab aega ja peale teraapia tarvitas Hayley ravimeid, mille võtmist ta pooleli jätta ei tohtinud. Ühtlasi on Hayley raviperioodi jooksul kogenud tõsiseid mõõnasid.

"Mingil hetkel arvasin, et ma olengi lihtsalt hull, halb ema. Ravi oli juba käimas, aga ma ei tajunud veel mingit muutust ja arvasin, et mul polegi võimalik paraneda. Olin kindel, et mu lapsed võetakse minult varem või hiljem ära, sest neil pole ju sellise emaga ohutu. Tahtsin ennast tappa, valisin selleks isegi noa välja. Ainus, mis mind tagasi hoidis, oli mõte sellest, kuidas veri köögipõranda määrib," meenutab Hayley.

Enamikule pereliikmetele pole Hayley siiani läbielatust rääkinud, nagu paljud teised sama häire all kannatajad.

Praegu paneb ta kokku raamatut oma kogemustest ja alustab lähiajal ühtlasi vastavasisulise telesarjaga, et julgustada saatusekaaslasi oma häirest avalikult rääkima.

Praegu Hayley ravi ei saa ja tunneb end üsna stabiilsena.

"Sain lõpuks aru, et obsessiiv-kompulsiivne häire on sisuliselt lihtsalt üks mõte, millel ma olen aastaid lasknud kogu oma elu kontrollida. See on nagu kiusaja ohvriks sattumine – ta teeb su elu põrguks, esitab ultimaatumeid ja pressib välja," ütleb Hayley. Samuti tunnistab ta, et tegu on häirega, mis kipub salaja tagasi hiilima.

"Ma ei saa endiselt elada, ilma et ma oma kodus tualettpotti ja külmkappi alatihti ei valgendaks. Tõstan viimase asjadest tühjaks, uhan valgendiga üle ja loputan puhtaks. Sama vannitoas – kui ma ruumi sisenedes valgendilõhna ei tunne, kallan poti jälle sellega üle," tunnistab Hayley.

Kuid nüüd hoiab tema abikaasa Robin teda rea peal ega lase haigusel süveneda.

"Mul on vedanud. Ta teab ohumärke ja oskab neid ära tunda. Mõnikord ei saa ma ise aru, et kipun jälle mitu korda oma käsi pesema ja siis on just tema see, kes mu tähelepanu juhib, et kipun üle piiri minema.

Kui mul mingi paaniline mõte tekib, ütleb ta mulle, et võtaksin rahulikumalt, et tegu on mu fantaasiavilja, mitte tõelise ähvardava ohuga. Ta on suurepärane rahustaja," kiidab Hayley oma abikaasat.

Kuigi oma õdedest oli Hayley ainus häire all kannataja ja tegu pole geneetilise probleemiga, hoiab ta siiski ka oma lastel silma peal.

"Mu keskmine poeg ei jaga jooginõusid ega söögiriistu kellegi teisega. Olen sellel silma peal hakanud hoidma, sest olles ise obsessiiv-kompulsiivse häirega põhjas käinud, tean ma täpselt, mis teda olukorra süvenemisel ees ootaks, ja sellel ma juba juhtuda ei lase!" ütleb Hayley.