Anne ja Gunnar Loho: päriselu käib ainult maal! (44)

Gunnar (58), tema lauljannast abikaasa Anne (32) ning nende kolm ühist poega Artis (12), Ronan (5) ja Lucas (2) elavad Viljandimaal Olustveres, majas järsul kallakul tupiktänava lõpus tehisveekogu kaldal, mida kohalike seas nimetatakse Loho järveks.

"Kohe, kui ma seda maja nägin, sain aru, et see on see õige koht elamiseks, mida olen otsinud. See oli otse kümnesse," meenutab Gunnar esmakohtumist paigaga, mille ta ostis endale 2000. aastal.

Ka Anne mäletab väga hästi oma emotsiooni, kui maja nägi: "Siin on nii palju tööd teha!".

Samas ei käinud tal kordagi peast läbi mõtet, et linnakorteris oleks parem. "Ei kujuta ette oma elu linnas. Kui linna lähed, ootad, kuna saab juba autol käigud sisse ja sealt ruttu minema. Linnaelu on minu jaoks liiga tempokas, täis sebimist ja kuidagi närviline," rääkis Õhtulehte võõrustanud Anne oma aiamajakeses istudes ja sõbralikku Dalmaatsia koera Carmenit paitades.

Gunnar ja Anne saavad kõigi maatöödega ise hakkama. Olustverre kolides oli nende koduhoov üks ülesküntud põld. "Ümber maja olid kartulivaod, nendest tegime muruplatsi. Maa on siin väga kehv, mulla asemel on põhimõtteliselt ainult liiv. Sellepärast pole me aiamaad teinud ja kasvatame tomateid, kurke, tilli ja sibulat kasvuhoones," selgitab Gunnar.

"Jõusaali klubikaarti pole mul vaja," naerab Anne.

"Kui ma viimast korda muru niitsin, näitas minu sammulugeja 23 000 saamu, pole ju paha trenn!"

Põhimõtteliselt saaks Anne kodus liigsed kalorid küljest kukutada, aga selleks, et mõnusa muusika taustal tantsida, käib Anne kaks korda nädalas Vastemõisas zumba-trennis.

Kui kasvuhoone ja muru on Anne majandada, siis Gunnar mässab puude – mida nii-öelda aitavad teha koprad –, ehituse ja kastmisega.

"Kirvetööd hoiavad mõnusalt toonuses, ehkki ma võiks veidi paremas vormis olla," naerab Gunnar ja patsutab oma kõhtu.

"Pealegi on minu jaoks ahjupuude ostmine psühholoogiliselt kuidagi vastuvõetamatu: kuidas saab maksta raha selle eest, et saadud kaup ahju visata."

Vanemaid abistab töödes ka peagi 13aastaseks saav vanem poeg Artis. "Isegi Ronan on väga abivalmis," kiidab Anne lapsi, tõdedes: ükskõik kui palju sa maal tööd ka ei teeks, ei lõppe see iial.

"Enne saab Tallinn valmis, kui meie kodu."

Peale maja ja aiamajakese kükitab maalapi teises otsas hoone, mida Gunnar alguses üldse ehitada ei plaaninudki. Tal oli lihtsalt kava teha korralik puukuur, kuid töö läks ühel hetkel nii põhjalikuks, et iseenesest kerkisid korralikud seinad ja katus ning nii-öelda puukuuris leidis viimaks oma koha helistuudio, kus poeg Artis taob trumme ja isa Gunnar kirjutab lugusid.

Maal elamine on kallis lõbu

Lohode arvates on maal elamine üks suur luksus, mida igaüks endale võimaldada ei saa: kõik oleneb töökohast. Gunnar ei kujuta ette, et tal peaks igal argipäeval maa ja linna vahet sõitma: see neelaks suurema osa vabast ajast ja pole kindel, kas makstav palk kataks kütusekulu.

Gunnari arvates saab maal elamist lubada endale kas rikas inimene või see, kelle töö iseloom on paindlik. "Mina olen iseenda peremees olnud juba 42 aastat ja ei kujuta ette, et peaksin kellegi teise alluvuses töötama," on Gunnar harjunud endale ise ülesandeid planeerima.

Gunnari sõnutsi suudavad nad Annega end muusikutööga ära toita, muud ametit, mis sunniks kindlal kellaajal ärkama ja kuhugi linna tööle tormama, pole vaja pidada.

Maal elamist saab pere endale lubada ka seeläbi, et näiteks piima ostetakse kohalikust laudast ning ka mune ja liha tulevad otse tootjalt.

"1,5 eurot maksab kolm liitrit piima ja sellest saab veel ka võid teha," kiidab Gunnar. "Maal tuleb elada maa moodi ja hinnata seda, mida loodusest saab, teha varusid. Meil on 600 liitri jagu sügavkülma, kus hoiame marju. Me ei tarbi suhkrut, selle asemel kasutame mett. Pruun suhkur, mida meil kodus leidub, on mõeldud vaid külalistele."

Anne loodab, et tulevikus on neil toidupoodi veel vähem asja: "Suvel suitsetame kala ja kui meil saab köök lõpuks valmis, proovime ka leiba ise küpsetada."

Lohode arvates pole ka laste kasvatamiseks paremat kohta kui maal. Vanim poeg käib bussiga Suure-Jaani koolis, muusikakoolis ja vutitrennis. Väiksemaid viib Anne hommikuti ise üle järve asuvasse Piilu lasteaeda.

"Lapsed saavad väljas kogu oma energia maha joosta, õhtul, kui nad tuppa tulevad, jõuavad vaid süüa, pesta – ja juba lähevadki magama. Meie lapsed ei löö arvutis aega surnuks," kirjeldab Anne.

Ka televiisorit vaadatakse Lohode peres väga vähe. "Aega ei ole. Viimati vaatasime koos Eurovisioni."

Sama ratsionaalselt suhtutakse siin peres ühtlasi mänguasjade ostmisesse ega hellitata lapsi üleliia. "Poisid jagavad omavahel iPadi, kuid isegi see ei olnud spetsiaalselt neile ostetud, vaid soetatud kunagi töö jaoks, kuid osutus meile üsna tarbetuks. Nii ta siis rändaski poegade kätte," räägib Anne.

"Seda, et laps viskab poes pikali ja hakkab midagi nõudma, juhtus mul kõigi kolme poja peale vaid üks kord, kui Lucas tahtis kangesti pallikujulist küünalt. Aga ma ei andnud alla ja selgitasin lapsele, et seda asja ei ole meil vaja ja punkt!"

Lohod ei pea end rangeteks vanemateks, kuid püüavad siiski lastele selgeks teha distsipliini mõiste ja annavad endast kõik, et poisteni jõuaks arusaam: elus on peamine korralik haridus. "Me peame tähtsaks õppimist ja pilli- harjutamist, selles peab olema püsiv!" on Anne ja Gunnar laste kasvatamises ühte meelt.

Kui Lohod järjekordsele esinemisele sõidavad, vaatab nende lapsi Anne vanem õde Aili või Anne bändipartneri Jürmo Jurtomi ema. Kuid on tulnud ette ka olukordi, kui pere on lapsed esinemistele kaasa võtnud. Annel on tulnud imikule lava taga rindagi anda.

"Oleme tõesti lastega esinemas käinud ja turvahäll on seisnud nii klaveri all kui klaveri peal," naerab Gunnar.

Kas paljulapselisest perest pärit Annele on kolm last peres piir? "See ei ole päris meie otsustada, kas saame veel lapsi või mitte. Kui jumal annab meile veel lapsi, siis miks mitte," loodab Anne, et ehk sünnib talle pärast kolme poega ka plikatirts.

"Lapsed on ainuke kullakoorem, nendeta oleks elu tühi."

"Kui ma hakkasin Ronanile unelaulu laulma, ütles ta: emme, ole tasa."

Vaatamata sellele, et Anne teenib leiba laulmisega, ei soovi ta vabal ajal muusikat kuulata, vaid eelistab vaikust või looduse helisid. Ka tema pojad ei ole harjunud, et ema vabal ajal lõõritab. "Kui ma hakkasin ükskord Ronanile unelaulu laulma, ütles ta mulle: emme, ole tasa," naerab Anne.

Pereisa, kes kirjutab peaaegu kõik Anmatino laulutekstid, teeb seda üksi olles arvuti taga. Mõni lugu saab valmis 4–5 tunniga, mõne loo – nagu näiteks "Kaks südant" – kirjutamine võttis kolm päeva.

Praegu on Gunnaril käsil kolm muusikaprojekti: Anmatino, Elumees ja Ciizud. Gunnari ütlemist mööda ei ole tal lähitulevikus plaani uute artistidega tegelda, sest juba praegu on tal käed-jalad tööd täis.

Gunnar ekskaasa Estiniga ei suhtle

1990ndatel ansamblit Hovery Covery ja Estinit ehk oma endist abikaasat Esta Simakovat produtseerinud Gunnar Loho pole pärast skandaalset lahkuminekut oma ekskaasat aastaid näinud. Mäletatavasti süüdistas Esta kohtus Gunnarit liiga väikeste alimentide maksmises, mees kaebas aga, et naine ei lase tal oma kahe tütrega suhelda.

"Ma ei tea, kas Esta elab Eestis või Hiinas või millega ta tegeleb. Kohus kestis kaks aastat ja kaks kuud ja lõppes siis null-variandiga," meenutab Gunnar valusat aega, mille järel läksid tema teed Esta ja kahe ühise tütrega lahku.

Kas Gunnar ja Anne pole kuulnud ka Estini lugu "Tantsi nüüd", mis ilmus mullu suvel? "Lool ei olnud häda midagi," kiidab Gunnar Estini comebacki-katset.

Ka Annel jagub lauljanna Estini kohta vaid häid sõnu: "Ilus lugu. Tundub, et Estin on endisel tugev artist ja rahvale ta meeldib."

Miks Lohode muusikat ei kohta teleekraanidel?

Ansamblil Anmatino, kus laulavad Anne Loho ja Jürmo Jurtom, on tihe esinemisgraafik, aga televiisorist näeb neid üliharva. Miks nii?

"Mina usun, et asi on hoiakutes ja selles, et meelelahutajate seas on tekkinud nii-öelda omad pundid, kuhu teisi meelsasti ei lasta," pakub muusikaärimees Gunnar Loho.

"1994. aastal tegin ma Hovery Covery, 1995. aastal muutis Raadio 2 aga täielikult oma programmi ning siis hakkasime sealt eetrist välja langema. Siis tekkisidki need pundid. Enne seda olid kõik omavahel sõbrad, pärast hakkas olukord muutuma, kuid ma ei välista, et ühel hetkel oleme taas tipus."

Gunnar vaeb, et teine põhjus, miks nad on menukatest telesaadetest kõrvale jäänud, on see, et nad elavad maal: "Tootjafirmadel on teiste muusikutega suhted soojad ja nad ei viitsi meid maalt kutsuda ja transpordiraha maksta."

Anne on püüdnud mitu aastat "Eesti laulu" konkursile pääseda, kuid siiamaani tulutult. ""Õnn pöördub" jäi tänavu riiulile," kurvastab Anne, et võistlusest taas kõrvale jäi.

Lohode sõnul ei ole nad päris hästi aru saanud, mille järgi "Eesti laulul" valikuid langetatakse. Gunnari peast on vahel käinud läbi koguni mõte, kas laulude hindajad võivad äkki olla mõne seltskonna mõju all?