VAIKO EPLIK: "Kui mind miski ärritab, siis see, kui räägitakse, et eesti keeles ei ole võimalik laulutekste kirjutada." (15)

"Kui mind miski ärritab, siis see, kui räägitakse, et eesti keeles ei ole võimalik laulutekste kirjutada. Ma ei saa neist ütlejaist aru. Nad mingu Kaplinski ukse taha selle jutuga ja ma tahaks näha, mis vastu tuleb. Seda ma vaataks hea meelega pealt ja oleksin valmis ka maksma."

Vaiko, kes algaja laulukirjutajana harrastas just ingliskeelsete tekstide loomist ning nüüd püsib kindlalt eestikeelse muusika voolus, tõdeb, et maailm on täis miljoneid inimesi, kes teevad ingliskeelset muusikat, sest loodavad rikkaks saada. Kõik paraku ei saa. "Aga Eestis räägib eesti keelt kuni 900 000 inimest, meie kultuur on kaunis unikaalne asi ja ükskõik, kui kehvasti sa midagi eesti keeles teed, on see ikkagi palju huvitavam kui inglise keel," kõneleb ta.

"Juba see, et oled eestlane ja räägid eesti keelt – sa oled rariteet. Kui meie siin ei kirjuta eestikeelset muusikat ja eestikeelseid luuletusi, ei viljele eesti kujutavat kunsti, siis on väga väike tõenäosus, et keegi Londonis hakkab seda tegema. Või keegi Göteborgis. Või keegi Shanghais."

Muusik muigab, et talle kirjutab üks 14aastane hiina poiss, kel on unistus teha eestikeelset muusikat. "Ta on juba otsustanud, et tema esimese plaadi nimi on "Hurra" – ühe mu laulu järgi, aga ma olen üritanud talle selgeks teha, et see ei ole kuigi hea mõte ja et selle energiaga, mis tal eesti keele õppimisele kulub, võiks ta teha päris suure hulga huvitavat hiinakeelset muusikat.

Hiinlasi on ju palju. Aga meid, vabandage väga, kuigi palju ei ole. Ega kellegi teise asi see meie kultuuri tegemine ei ole. Loodetakse, et kui meie rahvus satub ohtu, siis tuleb kusagilt mujalt keegi ja teeb asja korda. Või et tuleb keegi välismaalt ja avastab mõne meie talendi. Eks meie kultuurgi on meile baltisakslaste ulatatud asi, aga see ei pea ju nii jääma. Seda hoida ja arendada peaks olema meie eesmärk, kõik muu on ju kõrvaline."

Kui erinev oled sa praegu sellest Vaikost, kes aastal 2000 andis välja Claire’s Birthday kasseti "Venus"?

Sellest on peaaegu 15 aastat. Arvan, et olen väga erinev ja teisalt väga sarnane. Miski meis on muutumatu ja paljud asjad meis muutuvad. Me ei mäleta enam seda, millised olime. Mul on see hea võimalus, et võin oma vanu plaate kuulates külastada varasemat versiooni iseendast, aga see ei ole ka kõige tähtsam.

Sinu produktsioon on ikka ütlemata suur, kui su albumite hulgale peale vaadata.

Eks kui kvaliteet on niru, tuleb kvantiteedi peale rõhuda.

Ma ei tea, kui niru, sest alatihti nimetavad kriitikud sind geniaalseks.

Neil on hea seda ütelda. Geniaalsus on sõna, millega käiakse üsna vabalt ringi. Seda on uhke tarvitada. See kõlab kehtestavalt ja lõplikult, see on tugev sõna. Aga see on ainult sõna.

Inimeste puhul, kes on nii produktiivsed kui sina, tekib küsimus, kas nad töötavad ööd ja päevad läbi?

Ei, ma olen pühendunud sellele, mida ma teen. Ma väga armastan Johann Sebastian Bachi, kes oli suur orelikunstnik, kuid teda ei peetud tema eluajal heliloojaks. Nad eksisid. Temal oli väga ilus lause: "Mulle sai oma elus osaks olla väga töökas ja kes samavõrra töökas on, saavutab ka samaväärseid tulemusi."

Tal oli pühapäeviti tavaliselt esmaettekanne, esmaspäeviti ta puhkas, teisipäeval hakkas valima uut liturgilist teksti. Kolmapäeval-neljapäeval kirjutas teose valmis, reedel pani kirja lõpliku partituuri, reedel ja laupäeval kogu tema pere kopeeris noote, et muusikutel oleks mänguleht nina ees. Laupäeva õhtul, kui vedas, jõudsid nad teha mõne proovi ja igal pühapäeval kanti see ette. Selle kõrvalt jõudis ta teha pedagoogitööd, olla inimene, kirjutada surematut klaverimuusikat ja tegelda muusikateooriaga. Kuidas ta seda tegi, ei saa ma mitte kunagi aru. Küsimus ongi pühendumuses, ei milleski muus.

Kui inimesed ei mõista, kuidas mul on nii palju plaate tehtud, siis sel on väga lihtne seletus: olen alates 14. eluaastast ainult sellega tegelnud ning ma ei ole järele jätnud.

Mõtet, et enam ei taha, pole tekkinud?

Igasuguseid mõtteid tuleb inimesel pähe, aga iga mõtet sa ei hakka realiseerima. Mõte on mõte, teod on need, mis meid moodustavad.

Üllatav on, et andsid sel aastal välja kaks albumit.

Aga seitsmekümnendatel oli see tavaline, et artistil on aasta jooksul kaks albumit. Plaate anti siis välja, kui need valmis said. Ma annan ka oma plaadid siis välja, kui nad valmis saavad. Enamik annab plaate välja siis, kui see tundub kasulik.

Kommertsiaalses mõttes tundub see väga halb mõte anda nii väiksel turul nagu Eesti kuue kuu jooksul välja kaks albumit. Tegelikult isegi kolm, sest meil ilmus Priit Võigemastiga vanade lugude kogumik, mille teismeeas salvestasime. Aga mulle pigem meeldib see viis, et minu plaadid tulevad välja siis, kui mina tahan.

Mitte vastu jõule?

See on ajuvaba. Mul saab plaat valmis mai lõpus ja siis ma ootan jõule, et see välja anda, lootuses, et äkki saan minna mingile jõulutuurile ja see müüb mustmiljon eksemplari. Milleks? Minu jaoks on plaadi mõte midagi muud.

Mis see mõte on?

Sa võid igasuguseid plaate teha igasugustel põhjustel. Minul on plaate palju ja ma tahangi, et neid palju oleks. Nii häid, kui ma oskan. Nii erinevaid, kui ma oskan. Sest see on see, mis mind huvitab ja ma tahan ennast realiseerida. Juhtumisi on minu kord sõita siin planeedi peal ja mulle tundub, et see on kõige parem aeg millegi tegemiseks. Nii et võib tunduda imelik, et plaate tuleb liiga palju ja liiga tihti, aga minu jaoks on see loogiline.

Meil arvatakse, et on mingi õige viis, kuidas asju teha. See on loogika, et meil on materjal purgis ja kui me seda veel umbes pool aastat surnuks produtseerime, saab ta olema täiuslik. Minu meelest on väga tähtis õigel hetkel järele jätta. Minu loogika on selles, et kui plaat saab valmis, siis tuleb ta välja lasta, et saaksid hakata järgmist tegema.

Muidu kipub eelnev materjal sind takistama?

Arvan küll. Ma tahan teda oma kaela pealt ära saada. Kõlab väga tobedalt, aga mingis mõttes on see nagu intellektuaalne rasedus. Käid selle asjaga ringi, see kasvab peas järjest suuremaks – ma küll ei usu, et leiaksid kellegi, kes oleks vabatahtlikult veel pool aastat rase. Loogiline on see, et asi astub mingil hetkel maailma ja siis lähed edasi.

Aga miks on su tänavuste plaatide nimed "Nõgesed" ja "Nelgid"?

Ilus duo ju, duubelalbumina oleks see ka täitsa hea olnud. Nad on nagu Uus ja Vana Testament, see on lihtsalt selline vorm. Üks asi on kirjutada hea laul, teine asi on see hästi linti teha, aga hoopis kolmas asi on teha neid kümme tükki ja nii, et nad sobiksid omavahel. Tervik, see hakkas mind ühel hetkel huvitama ja huvitab siiamaani.

Vahepeal mõtlesin, et oleks õige lõpetada kaheksanda plaadiga. Isegi panin eelviimasesse loosse oma kunagise esimese loo tsitaadi, et tõmban otsad kokku. See tundus loogiline, sest oktav saab kaheksa noodiga täis. Kaheksa päevaga saab nädalale ring peale, inimene vahetab kõik oma rakud kaheksa aasta jooksul. Samas praegu jälle ei tundu väga hea mõte see seeria ära lõpetada.

Eliidiga andsid välja plaadi, mille nimi oli lihtsalt "1". Numbrid on sinu albumite pealkirjades kogu aeg jooksnud.

See oli algusest peale kavatsus: et ongi igal aastal plaat, et nad oleksid kui ühe raamatu erinevad peatükid ja laulud nagu erinevad leheküljed. Eks ole näha, kaua jaksab. Mul saab kümme aastat varsti täis ja mul on ainult kaheksa plaati. Pean pingutama, et saaks kümme plaati kokku, siis on esialgne plaan täidetud.

Mulle tundub, et seal on ka väga tugev numeroloogiline aspekt, sest ma absoluutselt ei orienteeru numbrites. Mulle ei jää meelde kellaajad, telefoninumbrid, kuupäevad, aastaarvud. Ma ei saa numbritest aru ja mulle tundub, et peangi tegema kõik numbrid läbi – ühest üheksani ja siis tuleb null. Kui ma iga numbri kohta plaadi teen, siis ehk on lootus, et pääsen ka nende maailma.

Numbreid ei jaga, aga selle eest noote küll.

Ei! Ma ei loe muusikat ja ma pole suuteline muusikat kirjutama. Ma oskan seda vaid salvestada ja mängida. Midagi kirja panna, noodi järgi mängida või laulda ma ei suuda. Käisin küll lapsena muusikakoolis ja tegin hiljuti eksperimendi, kas oskaksin oma elu päästmiseks midagi noodist mängida: suutsin Bachi prelüüdi C-duur veerida läbi. See võttis aega kuus minutit, lugu ise on kaks minutit pikk.

Aeg-ajalt ma ikka proovin. Ajakirjas Kitarr oli mingi harjutus, seal olid numbrid kirjas, mitmenda grifi juures pead alla vajutama. Ma ei saa sellele pihta. Aga kui keegi mulle sama asja ette mängib, mängin ma selle kohe järele. Noodi järgi mängimine on mulle võõras ja arvan, et ma ei saagi sellega sina peale – see ei sobi mulle.

Kui aga numbrid endast läbi filtreerid, siis ehk tekib nootidegi puhul mingi valgustus?

Aga milleks mul seda vaja on? See on sama hea, kui peetakse vajalikuks ühel hetkel kirjutada sümfoonia. Et see on päriselt kirjutamine. Mina ei komponeeri, ma ei suuda partituuri luua. Ma lihtsalt mängin ja mõtlen välja. Ma töötan kõrvadega. Ma ei ole helilooja, ma olen laulukirjutaja.

Vahel inimesed küsivad, mis siis juhtub, kui kaotad käe või hääle – see pole mitte midagi. Kui sa oma kuulmise kaotad, siis see on jama. Beethoven suutis kurdina ka kirjutada, aga tema oli Beethoven.

Tekste kirjutad sa ka ju ise.

Mul ei ole pääsu, kes ikka kirjutab, kui mitte ma ise. Meloodia koosneb teatud helikõrgustest ja sul on vaja tekstilist ettekäänet nende esitamiseks. Ja siis on sul lõppkokkuvõttes teatud arv silpe. Luules on ka alati väga konkreetsed struktuurid.

On kahte sorti laulukirjutajaid: need, kel on tekst enne ja need, kel on muusika enne. Minul enamasti on muusika enne. Vahel on tekst ka, aga seda juhtub väga harva. Loo "Nelgid" tekst oli näiteks murdosa sekundit varem kui muusika. Inimene tahab ju ikka seda, mida tal endal ei ole. Mis võiks olla laulukirjutajale suurem kingitus kui see, et ta alistab ka vastandsüsteemi.

Sa oled seda alistamas?

Ma lihtsalt proovin. Vahelduse mõttes. Olen päris kaua stuudios istunud ja seal mõtled igasuguseid asju välja, et oma elu huvitavamaks teha.

Paljud tekstikirjutajad mõtlevad vist pisut matemaatiliselt.

See on popmuusikasüsteem. See tuleb paljuski inglise keelest, sest 90 protsenti ingliskeelsetest laulutekstidest koosneb banaalsetest valmisfraasidest. Selles mõttes on mul väga vedanud, et olen eestlane, sest meie keel ei ole nii ära nämmutatud popmuusikas. Eesti keeles ei ole väga palju viljakaid riimipaare, aga õnneks on meil väga keeruline grammatika ja väga paindlik ja laulev keel. Sa saad juba väga lihtsa grammatilise nõksuga riimipaare neli korda rohkem.

"Nelgid" tuleb vinüülina ka välja. Miks?

Alates viiendast albumist on minu plaadid vinüüli jaoks mõeldud. Neil on A-pool ja B-pool. Kui sa neid CD peal kuulad, siis on alati väike paus vahel – täpselt nii pikk, kui kuluks vinüülil teise poole keeramiseks.

Vahel on minu plaadid CDlt kuulates seetõttu dramaturgiliselt ebaloogilised. See on sama, nagu heal teatrietendusel on kaks vaatust. Aga mulle see meeldib. Minu arvates on see ka õige, sest kõige paremat muusikat tehti siis, kui see oli vinüüli peal. See oli konkreetne albumi formaat oma piirangute ja plussidega. Mulle meeldib ka see, et on suur ümbris ja ilusad pildid. Minu meelest on album ja vinüül lahutamatud.

Vinüül on justkui elus asi?

Ta on nagu kamin. Ta on nagu elav tuli. Öeldakse, et on kolm asja, mis inimest alati rahustavad: elav tuli, voolav vesi ja teiste inimeste töö. Neid võib nõrkemiseni vaadata ja need rahustavad. Kui tahad seda kõike oma kodus nautida, pane vinüül mängima ja pista naabri maja põlema.

Leebelt öeldes on sul 15 aasta jooksul olnud üsna palju bände.

Kõik on olnud omas ajas vajalikud. Kui oli Claire’s Bithday, siis oli mul vaja oma bändi, sest mul polnud stuudiot. Stuudio tund maksis 300 krooni. Tunni ajaga sa ei tee stuudios midagi, ühendad juhtmed ära, saad trummid ena mvähem paika ja võimust mingi saundi kätte. Kui poolteist tundi on sätitud, siis võib-olla saab ka mängima hakata. Üks kuuetunnine vahetus maksis 1800 krooni.

Meil oli bändiga iga pühapäev proov. Kell 10 saime Kohilas Tohisoo mõisas kokku ja mängisime muusikat. Iga nädal õppisime 3–5 uut lugu ja neid, mida uutest mäletasime ka järgmisel nädalal, otsustasime, et need on järelikult head ning need jäid repertuaari. Ideid oli palju, bänd oli mulle eluliselt vajalik. Muudmoodi ei saanudki muusikat teha. Ühel hetkel see ammendas ennast: tahad edasi liikuda ja muid asju proovida, aga kui sul on viis inimest, siis on suur tõenäosus, et mõni neist ei lähe kõigega kaasa. Alati ei ole muutus kõigile teretulnud.

Siis tuleb süda kõvaks teha ja lahku minna?

Tol hetkel tuli küll. Siis tuli Ruffuse periood, teise osaga Claire’s Birthdayst tegime Koera. Ruffusega sain teha ühte sorti asju ja Koeraga teistsuguseid asju. Ruffusega jõudsin lõplikku ummikusse ingliskeelse muusikaga ja Koeraga õppisin eesti keeles kirjutama ja laulma – küll ropendades ja karjudes igasugu mõttetusi, aga ma vähemalt lülitusin eesti keelele.

Kui raske see lülitumine oli?

See on psühholoogiliselt raske. Kõik tundub alguses eesti keeles piinlik. Sest see on su emakeel, kõigest, millest laulad, saab su ema aru. Põhjus, miks noored enamasti ingliskeelset muusikat teevad, on see, et nad loodavad – nende vanemad ei saa aru. Ingliskeelse muusika kirjutamine on väga tähtis arenguetapp, kui sa oled noor ja teed popmuusikat. See on nagu šablooni järgi joonistamine, sa lihtsalt harjutad. See on turvalisem. Sa pead mingi arvu laule ära kirjutama, et hakata häid laule kirjutama ja lihtsam on seda teha inglise keeles. Mina tegin ka seda. Kaheksa aastat.

See on päris pikk aeg.

On. Päris palju laule kirjutasin, umbes 700. Mul oli kaustik, kus on kõik kirjas ja mul on maal kohvritäis kassette siiamaani alles. Kõige alguses oli eesti keeles, tegime õega kahekesi. Siis hakkasime tegema Priiduga koos liba-ingliskeelseid laule. Siis ühel hetkel sain aru, et inglise keel on pettus. Sain aru, et põhjus, miks ma inglise keele küljes ripun, on lootus, et äkki ühel hetkel on mu muusikal suurem kuulajaskond. Sisuliselt tähendab see seda, et loodad rohkem teenida. Ühel hetkel sain aga ka aru, et kui oleks mingi teoreetiline võimalus rahvusvaheliseks karjääriks, siis minu isikuomadused seda nagunii ei võimaldaks.

Mis su isikuomadustega siis on, et ei võimalda?

Ma ei kannata pullisitta. Kusagil tsaariaegses entsüklopeedias on kirjas, et eestlaste suur puudus on see, et neid on peaaegu võimatu panna tegema mõttetut tööd. Arvan, et see on eestlastele väga omane. Ma ei kannata tühja juttu ega mõttetut tööd. Sellepärast ei taha ma mitte mingisugust kontakti muusikaäriga, eriti rahvusvahelise muusikaäriga. Seal on lihtsalt väga heade lõugadega inimesed – neil pole muusikaga mitte mingit pistmist. Mind huvitab muusika. Tänapäeval räägitakse Eesti väga palju karjäärist ja arvatakse, et muusika on ka karjäär. Ei ole!

Sellist pealkirja, et Eplik läheb Euroopat vallutama, ei näe mitte iialgi?

Eks neid pealkirju on olnud ka. Arvan, et sellest pole hullu häda, kui neid enam ei tule.

"Hakkan vaikselt kahtlustama, et tõenäoliselt pääsen Ché rollist välja, jalad ees."

"Meil on "Evitas" tore seltskond ja meil on väga lõbus," räägib Vaiko Vanemuise teatri muusikalist "Evita", mis esietendus aastal 2009 ning kus ta kehastab iroonilist ja teravkeelset Ché Guevarat.

Tükk mängib tänini. "Etendus on ka populaarne, inimestele väga meeldib ja meil tuleb järjekordne lisahooaeg. Hakkan vaikselt kahtlustama, et tõenäoliselt pääsen sellest rollist välja, jalad ees. See võib juhtuda küll."

Vaiko lisab, et samas on tal hea meel, et muusikalilaval näevad teda need inimesed, kes tema kontsertidel enamasti ei käi. "Kohtun seal hoopis teistsuguse publikuga ja hoopis teistmoodi situatsioonis, mis on minu jaoks ka huvitav. Ning see hoiab mind vormis."

Ché "Evitas" pole Vaiko esimene osa Vanemuise teatris. Aastal 2004 mängis ta rokkooperis "Jesus Christ Superstar" Juudast. "Juudast tahaks veel kunagi laulda," tõdeb ta. "Olin natuke noor, kui selle sain. Ma laulaks seda praegu paremini."

Ning ehkki Vaiko kinnitab, et tal puuduvad teatrialased sihid, on ta rõõmuga valmis teatrimajas töötama. "Olen Vanemuisega küll pisteliselt ja külalisena seotud juba kümme aastat ja see on toonud palju toredaid inimesi mu ellu," ütleb ta.

"Enamik mu sõpru tegeleb muusikaga, ega ma väga palju puutu kokku inimestega, kes mingit otsa pidi ei ole minu tegevusega seotud. On tore, kui sõprusele lisandub kollegiaalne aspekt. Laulukirjutamine ei ole ju kõige seltskondlikum töö. Mõnes mõttes on see

pigem egomaniakaalne tegevus ja siis on seda toredam, kui sul on kuskil kolleegid, kellega saab ka mõnikord tühjendada mõni toop ja ajada mõni tõsisem jutt. Teatri juures ongi minu jaoks kõige toredam, et see on seltskondlik ettevõtmine."

"See oli väga imelik reis ja väga imelik kogemus."

2003. aasta Eurovisioni lauluvõistlusel Riias esindas Vaiko koos ansambliga Ruffus Eestit lauluga "Eighties Coming Back". Tõsi, eurolaulu võitis ta ansambliga Claire’s Birthday. "Kas see lugu oli hea, selle kohta ei oska ma midagi öelda," muigab Vaiko. "See on nii vana lugu ja ma ei pea seda ka mingisuguseks suureks õnnestumiseks. See oli väga imelik aeg, väga imelik reis ja väga imelik kogemus."

Vaiko räägib, et oli toona noor ja roheline ning bändi ümber toimus ridamisi selliseid asju, millega ta praegu enam nõus ei oleks. "Kui lugu võitis ja oli neli-viis kuud aega, algas tohutu loo paremaks tegemine. Lindistasime täiesti uuesti, oli veel keelpilliseade, sõitsime Rootsi seda miksima ja lõpuks oli kolm varianti: demo, Eesti finaali variant ja Riia variant. Kasu ei olnud sellest tegelikult mitte midagi. See on väga hea näide sellest, kuidas kunst ei ole majaehitus."

Vähe sellest, et lugu hoogsalt timmiti – ka poisid ise said selga tutt-uued triiksärgid ja kaela värvilised lipsud. "See on jabur! Me võitsime ju oma riietes ja selle algse looga!" naerab Vaiko.

"Meie häda oli see, et meil polnud mitte mingisugust plaani lõppvõistlusele jõuda. Meie tahtsime lihtsalt, et meil oleks üks lugu, mida raadios mängitakse enne, kui me laiali läheme. Laialiminek oli selleks ajaks otsustatud. Ja siis õnnetuseks saadeti meid sinna võistlusele ja me pidime püsima koos. Bänd, mis on juba laiali läinud, mille liikmed ei ole kuigi motiveeritud ja kellele õmmeldakse kostüümid selga ja viiakse Riiga – see oli kohutav."

Vaiko Eplik

Sündinud 1. augustil 1981. aastal.

Olnud tegev bändides Claire’s Birthday, Ruffus, Koer ning Vaiko Eplik ja Eliit.

Täielik diskograafia:

1 Claire’s Birthday "Venus" 2000

2 Claire’s Birthday "City Loves" 2001

3 Claire’s Birthday "Future Is Now" 2003

4 Koer "Pure" 2004

5 Vaiko Eplik ja Eliit 1 2006

6 VA "Jan Uuspõld läheb Tartusse" 2007

7 Vaiko Eplik ja Eliit 2 "Aastaajad" 2007

8 Vaiko Eplik ja Eliit 3 "Kosmoseodüsseia" 2008

9 Vaiko Eplik "Neljas" 2009

10 Lenna "Lenna" 2010

11 Eplik/Randalu "Kooskõla" 2010

12 Vaiko Eplik V "ehk Tants klavessiini ümber" 2011

13 Eliit Eesti Raadios ehk "Sinilind" 2011

14 Vaiko Eplik 6 "Varielu" 2012

15 VA "Varielu Remixed" 2013

16 EP "Suur Maalritöö" 2013

17 Vaiko Eplik 7 "Nõgesed" 2014

18 Joyguns "1997" 2014

19 Vaiko Eplik 8 "Nelgid" 2014 (Allikas: Vaiko Eplik)

Vaiko Eplik astub täna kl 20 lavale Kadrioru pargis ning 1. augustil Intsikurmu festivalil koos Kristjan Randaluga.