Marko Matvere: "Olen täiesti veendunud, et Väikeste Lõõtspillide Ühing on tänini elus tänu alkoholisõpradele." (41)

Kas näitlemisega oled teinud täielikult lõpparve?

Ei ole teinud lõpparvet! Sügisel olen oodatud ühte projekti ja ma mängin ka Vanemuise "Rehepapis", mille ise lavastasin. Et ma seal ka peaosa pean mängima, tuli aga natuke ootamatult.

Kujutad sa praegu ennast üleüldse ette istumas päevast päeva kellast kellani tööl?

Kujutan küll ette, aga sellel peab olema tõsine põhjendus. Samas ma ei kujuta ette, mis see põhjendus võiks olla. Tegelikult olen ma sellisest tööst üsnagi võõrdunud. Eks ühtedele sobib ühtemoodi, teistele teistmoodi. Üldistust ei saa siin teha. Mõni lihtsalt ärkab hommikul kell viis, teised üksteist.

Kui tihti sa sellele üleüldse mõtled, kui vähesed inimesed siin maamunal saavad lubada endale luksust teha just seda, mida hing soovib?

Ma ei mõtle sellele, see on tühisus, ajaraiskamine.

Millal saab näha laval duetti Tätte-Matvere?

(Naerab.) Ei tea, ei oska öelda, me pole sellest omavahel rääkinud.

Oled laulnud muusikalides, muu hulgas väga nõudlikus "Hüljatutes", samas käid sa laulmas kõrtsides ja laatadel hoopis teistsugust repertuaari. See tähendab, et teed muusikat seinast seina, peaasi, et makstakse?

Ma ei tee seinast seina muusikat. Mulle on seeditavad ikkagi konkreetsed muusikažanrid. Muusikali puhul on plussiks, et oskan teha teatrit ja enamasti on seal kenad meloodiad. Ennekõike mõtlengi siin muusikali "Hüljatud". Aga on ka muusikale, mis on kohutavad. Lausa vastikud ja talumatud.

Nordea ilmareis jääb juba kahe aasta taha. Tahad sa üldse veel merd näha? Oma purjekas on sul endiselt olemas?

Purjekat mul enam pole, ma müüsin selle ära juba enne ilmareisile minekut. Merele ma ka enam niisama loksuma ei lähe. Tegelen lohesurfiga – sellega saan piisavalt merd ja adrenaliini, igal aastaajal. Möödunud talv oli eriti hea, sest polnud jääd.

Selle alaga tegelemiseks ei pea üldsegi sõitma kuhugi soojale maale – meil on siin palju tugevamad tuuled ja palju huvitavamad sõiduplatsid. Ainuke miinus, et on kohutavalt külm ja rõske. Ent siis paned rohkem riideid selga. Nagu öeldakse: ei ole s…a ilma, on vähe riideid; ei ole halba toitu, on vähe ketšupit.

Nüüd suvel ajab üks tuur teist taga, mis tähendab, et puhkamisest ja surfamisest võib vaid unistada?

Päris nii ei ole. On üks suur Väikeste Lõõtspillide Ühingu tuur, millega me tähistame oma 25. sünnipäeva ja mis mulle isiklikult on väga tähtis – et kuidas me oleme suutnud nii kaua koos püsida ja mängida.

Mis selle taga on, et olete suutnud nii kaua koos püsida?

Ma ei tea, mis selle taga on.

Marko Matvere oma isiku ja ambitsioonidega?

See on lihtsustatud vaatepunkt.

Ma arvan, et iga ansambli, iga kollektiivi ees peab olema juhtoinas, tugev liider.

Aga kui publik meid välja vilistaks, poleks sellest tolku, kui tugev liider ansambli ees seisab.

Sinu versioon?

Arvan, et meie muusika lihtsalt meeldib teatud ühiskonnakihtidele. Üks suur kihistus on alkoholisõbrad, ja teised on erinevas eas naised.

Olen täiesti veendunud, et Väikeste Lõõtspillide Ühing on tänini elus tänu alkoholisõpradele. Me oleme moosekandid, raskelt töötavad meelelahutajad, kes käivad ühest kohast teise, ühelt lauluväljakult teisele, kõrtsist kõrtsi, pulmast pulma, juubelilt juubelile. See on kõik sellest, et nad utsitavad meid tagant: tubli, poisid, mängige veel, laske veel üks lugu. See on siis see alkoholisõprade kihistus.

Ning teine kihistus, kes meid toetavad, on naised, kellele meeldib lõbus muusika ja tantsida. Me ju mängime põhiliselt tantsumuusikat.

Mis tundega sa mängid krillis silmadega sellidele, kes lava eest kõikuma kipuvad?

Väga hea tundega. Mida rohkem nad kiiguvad, seda lõbusamaks meil laval läheb. Õnneks tigedaid ja nurisevaid alkoholisõpru olen ma vähe näinud. Kuigi me püüame ka nende soove täita.

Kuidas sa sellise koormuse all ennast vormis hoiad?

Ega ma eriti hoiagi, kõik tuleb vanast rasvast. Pead jälgima, et vananedes liialt ei õgiks ja kaaniks ning ongi kogu tarkus. Kui sa teed õiget asja, polegi rohkem vaja. Kui su süda on valu täis ja pead iga päev vastikust alla suruma, siis tõenäoliselt ei saaks sa olla muusik. Vastasel juhul põled lihtsalt läbi.

Arvatavasti ka siis, kui sa laval olles iseennast eelmainitud alkoholisõprade gruppi liigitad?

Loomulikult, purjus peaga lavale minna ei saa. Sa pead laval olema terav. Isegi pealetükkiv, võiks öelda.

Purjeka sa müüsid maha ja merd enam ei sõida, kas nüüd keerad ka rummiklaasi kummuli?

Ei, kindlasti mitte.

Kui tihti sind erapidudele esinema kutsutakse?

Üksinda ma esinemas ei käi, aga bändiga küll. Selle 25 aasta jooksul oleme näinud kõiki sotsiaalseid kihte. Absoluutselt kõiki. Kõige madalmast kihist – inimestest, kellel pole peavarjugi, rääkimata mõistusest – kuni kõige suuremate ja tähtsamate olenditeni välja. Oleme 25 aasta jooksul kõik need kihid korduvalt läbi mänginud.

Mõnele kohe on kulbiga antud: sa oled näitleja, laulja, arranžeerija, lavastaja ning lisaks oskad sa ka joonistada, mida kinnitas näitus Luunjas, kus olid üleval su joonistused, mille motiivid pärinesid ümbermaailmareisilt.

Lõpetasin tõesti keskkooli kõrvalt Pärnu kunstikooli ja valmistusin saama kunstnikuks, kuigi ma ei teadnud, mis kunstnikuks ma oleks tahtnud saada. Kui ma aga nägin, kui andekad noored Tallinnas kunstiinstituuti sisse saada proovivad, kadus see tahtmine otsekohe.

Nii et vahepeal ma 25 aastat sisuliselt ei joonistanud. Kuni hetkeni, kui olime Nordeaga kuskil Lõunameres, kas Jaava või Sumatara saarel ning kus ma ostsin poest paberialbumi ja pliiatsid. Ning imede ime – pärast paari esimest katset, kus ma olin selgelt roostes, olid järgmised visandid paremad, võrreldes 25 aastase taguse ajaga. Ma ei tea, kuidas seda seletada. Ilmselt sellega, et inimene areneb vaimselt ja areneb ka tema tehnika. Samamoodi saad sa ka lauljana areneda ainult siis, kui sa inimesena arened. Võid küll klaveri juures tehnikat arendada ja laulda mi-mi-mii – iga päev sada tundi; aga kui sa inimesena ei arene, pole ka lootust, et su kunst areneks.

Kas tänased eesti mehed on rohkem puust kui rauast?

Raske küsimus. Tegelikult on Eestis rauast mehi päris palju. Kui meie idanaaber peaks aga tahtma madistada, siis ega ma oska öelda, palju on tegelikult puust ja palju rauast mehi.

Kindlasti on sul kahe aasta tagusest reisist meeles mõni saar, kus elavad eriti meelde jäänud meeldivad metslased ja kus sa tahaksid oma vanaduspõlve veeta.

Sellised kohti oli mitu. Aga me ju teame, et inimene tahab surra oma kodus. Keegi ei taha surra võõrsil. Kui tal kodus just midagi väga halvasti pole. Võid ju selle mõttega mängida, et oh kui tore on pensionipõlves kuskil vees oma varbaid soojendada. Aga üldiselt me ju teame, et eriti vana inimene tahab ikkagi koju. Ta tahab surra oma keskkonnas ja oma mälestuste keskel. Keegi ei taha võõrsil kärvata.

Kuidas Marko Matvere oma muusikaga kaks inimest paari pani

Väikeste Lõõtspillide Ühingu kõige ekstreemsemast ja meeldejäävamast esinemisest on Marko Matverel rääkida järgmine lugu: "Sellest on möödas üle kümne aasta, kui meid kutsuti avangardkunstnike festivalile Paidesse. Esinemine pidi algama öösel kell kolm Paide laululaval.

Mõtlesime, et mis siis ikka, tõmbasime kühmu ja surusime hambad tangi. Nagu sa ütlesid, peaasi, et makstakse.

Läksime öösel kolmeks kohale, aga selleks ajaks olid kunstnikud ennast maani täis joonud. Vaid mõni tantsupaar oli. Ühesõnaga, mängisime täiesti tühjale väljakule. Nõme olukord ja need paarid pidasid vastu vaid mõne loo.

Mõtlesime, et mida edasi teeme, kui korraga ilmusid kuskilt välja üsna katkutud ilmega mees ja naine, kelle näod ja riided olid üsna kõnekad. Aga nad hakkasid tantsima ja tegid seda teineteisest sedavõrd sissevõetuna ja lummatuna, et neid oli põnev vaadata. Nii me mängisime vaid ühele paarile, kes polnud isegi meid tellinud kunstnikud.

Kümme aastat hiljem mängisime me jälle Paides sealsamas lauluväljakul ja minu juurde tulid kaks inimest, käest kinni. Palju siledamad, aga ma tundsin nad kohe ära. "Kas te mäletate meid, härra Matvere? Teie viisite meid kokku, meie armastus sündis tookord seal platsil."

Mul vajus nägu pikaks, sest nad olid nagu tuvikesed.

Ning kolmaski kord olid nad meie kontserdil Paides ning oli näha, et nende eluviis on selgelt muutunud. Kui nüüd mõelda, et sul endalgi oli selles pisike roll, lööb see ikka südame seest soojaks küll."

Marko Matvere: "Fännan rumeenlaste ja serblaste muusikat"

Praegu lähevad Marko Matvere silmad põlema siis, kui ta räägib mustlastest ja nende muusikast (sama kirglikult rääkis ta kunagi purjetamisest). Seepärast näebki teda augustis koos Ooper Kvartetiga kontserdikavas "Mustlasvanker".

Matvere: "Ennekõike fännan rumeenlaste ja serblaste muusikat, mis on vaskpuhkpillide põhine. Sellisesse pärimusmuusika alamliiki jõudis nende rahvakultuur Osmanite impeeriumi ajal, kui türklastel oli rivi ees pasunaorkester spetsiaalsete pillidega. See oli hästi agressiivne ja pealetükkiv kiirete käikudega muusika, mis siis pidi vaenlast hirmutama.

Hiljem kujunes sellest selline žanr nagu gypsy brass. See on tohutult laetud ja suure energiaga muusika. Ma ei ole kuulnud ühtegi rokipala, mis oleks muusikasse kätkitud või kängitsetud jõu ja energia poolest võrreldav gypsy brassi tippudega. Kusjuures need mängijad on enamasti täielikud iseõppijad, õppimine käib põlvest põlve ja kes on andekam, sellest saab solist, kelle pilliks on tavaliselt trompet.

Ma olen uurinud ka nende elu kohta. Mitte et ma ise oleks mustlane või peast mustlane. Ei, seda mitte. Lihtsalt huvitav on mõelda, et on üks rahvas, kellel pole kodumaad, kes tulid ei tea kust – tänaseni pole see ju lõpuni selge, kuigi kõige enam mainitakse Indiat – ja kes ei tahagi paigale jääda.

Kui meie, eestlased, tahame paigale jääda, kinnistuda ühe konkreetse maapali külge, mis meid toidab, katab ja kaitseb, siis neil seda vajadust pole.

Kuidas on see võimalik? See on intrigeeriv ja huvitav. Lisaks on nad super-meelelahutajad. Kuigi on üldlevinud arusaam, et nad on hobuse- ja kanavargad, on nende seas väga lugupeetud käsitööliste tsunfte. Ja meelelahutajaid."