Urmas Lennuk: "Mida vanemaks ma saan, seda rohkem olen mõistma hakanud, et kõige olulisemad asjad siin ilmas on väga lihtsad." (2)

"Pääsukestest ma ei räägi," lausub laupäeval A. H. Tammsaare muuseumi rehe all esietendunud "Vargamäe unistaja" lavastaja Urmas Lennuk. Tõsi, pääsukesepere, kes on truppi kogu prooviperioodi kimbutanud, pikeerib kui trobikond hävituslennukeid terve etenduse aja kädinal edasi-tagasi. Lavastaja Lennuk tiivuliste suhtes kiindumust üles ei näita. "Nad on meid kogu aeg seganud!"

Tegelikult ootab kogu trupp pingsalt, millal pääsukesed otsustavad ära lennata. Seni pole linnupere tahtnud rehealusest loobuda. Erinevalt aga trupist, mõjuvad siia-sinna kihutavad väikesed Messerschmitid publikule kui lavastuse osa.

Lavastaja Lennukile on tänavune "Vargamäe unistaja" viies "Tõe ja õiguse" dramatiseering.

"Need tegelased on muutunud läbi aja Eesti teatrivaataja jaoks juba arhetüüpideks," selgitab ta, miks ta ikka ja jälle Tammsaare suhtes tõmmet tunneb.

"Hea on alustada ju sealt jutustamist, kus eeltutvustus on olemas. Ma saan ju nende tegelastega kohe mängima hakata. Teine pool on muidugi see, et Tammsaare nagu Kivirähkki on väga tugev üldistaja. Nad oskavad nii tugevalt võimendada neid kujundeid, mida üldises elus võiks märgata. Ma ise sageli ei oska."

Lennuk ütles vastu proove, et seekordne lugu keskendub kõikidele nendele väikestele unistustele ja sisemistele salasoovidele, mis on nii Andrest ja Pearut kui ka Krõõta ja Mari Vargamäel tegutsedes käivitanud: naturaalsus, siirus, lapsemeelsus ja mäng. Käbid, kivid, oksad, vesi, lumi, leib.

Nüüd, pärast esietendust muigab ta, et algselt oli mõte teha üks hoopis lapsikum mäng: "Õnneks või kahjuks suundus see jõgi teise sängi. Ma olen selle prooviperioodiga väga-väga rahul."

Lisaks kõigele kestis "Vargamäe unistaja" prooviaeg kaks kuud, mis pole tänases Eestis enam kaugelt tavaline. Pigem tehakse proove alla kahe kuu. Vargamäe trupil läks seega väga hästi.

Lennukile meeldib, kui kõigil on midagi teha

Ehkki Lennuki lavastuses ei paista otsesõnalist ja pidulikku pateetikat, toob kogu rehealune lugu klombi kurku.

"Pateetikat natuke ikka on, aga seda küll, et pole otse ja lahtiselt," tunnistab lavastaja. "Ma natuke kardan selliseid asju. Aga klombi kohta kurgus ei oska ma muud öelda, kui – annaks taevas meile võimekust märgata elu ennast ja seda, mis tema sees päriselt olemas. Mitte vaid seda, mida kujutleme."

Kui Lennuk kõneleb lihtsal moel lihtsatest asjadest, on publik põrmus. Mil moel see õnnestub teoks teha, lavastaja ei avalda. Poetab vaid tagasihoidlikult:

"Mida vanemaks ma saan, seda rohkem olen mõistma hakanud, et kõige olulisemad asjad siin ilmas on väga lihtsad. Nagu Exupéry oma "Väikeses printsis" deklareerib – ainult südamega näed hästi."

Sellestki, kuidas selline publiku ümber sõrme väänamine justkui möödaminnes saavutatakse, Lennuk kõnelema ei kipu.

"See on tegelikult matemaatika," muigab ta. "On asjad, mis toimivad. Ja on asjad, mis ei toimi."

Kogu "Tõe ja õiguse" esimene osa saab Vargamäe rehe all ära jutustatud nelja näitlejaga.

"Mulle meeldib, kui trupis on kõigil midagi teha," tunnistab Lennuk, et plaanis algusest peale töötada võimalikult pisikese trupiga. "Ma ei suuda vaadata näitlejale proovides otsa, kui tal midagi teha pole. Sellepärast tuleb siis komponeerida." Komponeerimine tähendab sedagi, et Ott Sepp, keda laiem üldsus tunneb pöörase komödiandina, astub ses loos lavale karmipoolse Vargamäe Andresena, kel tunnete väljendamisega asjad kuigi ladusalt ei kulge.

"Eks see olegi teatri võlu otsida vastuolusid ja need harmooniliselt arusaadavaks muuta," muheleb lavastaja, kellele juba "Vargamäe unistaja" esimene publikuga läbimäng rahuloleva muheluse näkku joonistas.

Poolteist aastat tagasi, kui Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohalt ületöötamise tõttu lahkus, arvas ta, et ei tee kunagi enam teatrit, nüüd paistab Vargamäe lugu ta meelt muutnud olevat.

Lennuk naeratab paljutähenduslikult: "Jah, ma olen õnnelik."

"Vargamäe unistaja"

Urmas Lennuki dramatiseering ja lavastus A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" esimese osa põhjal.

"Kui meenutada teose algust, siis on igati põhjendatud Krõõda küsimus – miks just see koht?" selgitab lavastaja.

"Ja vastus on nii mulle kui paljudele teistele tänapäeva eestlastele nukralt omane: see koht on meile jõukohane. Aga ometi ei mõtle me hommikuti ärgates, et oi kui vaesed me oleme. Ei mõelnud Andres, ei mõelnud Krõõt. Ammugi ei mõelnud seda Mari. Ei mõtle meiegi. Või kui keegi ka mõtleb, siis peaks ta natuke arstiga nõu pidama."

See on juba 17. teatrisuvi Vargamäel, Lennukile on see viies "Tõe ja õiguse dramatiseering.

"Vargamäe unistaja" kunstnik on Anni Rajas, helikujundaja ­Loore Martma. Mängivad Ott Sepp, Liisa Pulk, Loore Martma ja ­Tarmo Tagamets.

Esietendus oli Albu vallas A. H. Tammsaare muuseumi rehe all 18. juulil, mängukordi jagub 3. augustini.