Vanaisa Jaan Tätte: tahaksin, et lapselaps kõnniks mul juba järel (33)

Jaani lapselaps, nüüdseks kuu aja vanuseks saanud pisike tüdrukutirts, saabus Vilsandile neljapäevaselt ja on olnud seal senini.

"Tänu temale olen tundnud, kui suur ime on ühe lapse sünd," kinnitab mees ning lisab, et ei tunne nii pisikese lapse hoidmisel mingit hirmu.

Tal on kahju sellest, et kui ta enda pojad sündisid, võtsid põhilise aja lavakunstikateedris õppimine ning teatris töötamine. Laste jaoks kippus seda nappima. Seda enam naudib ta praegu koos lapselapsega olemist.

Jaan tunnistab, et tahab väga, et lapselaps kõnniks tal juba järel, vaataks, mis ta teeb ja soriks täis avastamisrõõmu mehe paljudelt reisidelt kaasa toodud asjades.

"Minu pojad on juba liiga suured, et küsida, mis ühe või teise asja taga peidus. Aga lapselaps teeks seda kindlasti."

See ei tähenda, et pojad isa tegemiste vastu huvi ei tunne: isa ja poegade vestlused on lihtsalt teistsugused. Lapselapsele plaanib Jaan oma reisimuljed unejuttudeks vormida ning teinekord ka üht-teist ilusamaks ja põnevamaks luisata.

Parim puhkus koos sõpradega

Tänavune suvi on Jaanil möödunud pere ja sõpradega ning mees on sellega väga rahul.

"Et enamiku ajast elan ma üksi, on minu jaoks parim puhkus sõpradega veedetud aeg," selgitab ta. Suvel kohtub ta kellegagi neist igal nädalal, sest kõik soovivad sõita Vilsandile. Ning loomulikult peab Jaani jaoks ühe hea puhkuse juures olema palju merd.

Vilsandile minemist peab Tätte oma elu parimaks otsuseks, mis on inspireerinud ka paljusid kaasmaalasi. Muidu ta seda ei teaks, kuid inimesed on talle saatnud tänukirju või tänanud silmast silma. "See on hea tunne."

Tänavu 50aastaseks saanud Jaan ütleb, et talle hakkas elu meeldima siis, kui ta oli 36aastane.

"Enne ma ei saanud elu ilust aru, kuid siis nagu ärkasin." Muutust seostab ta oma elu esimese näidendi kirjutamisega.

Pärast seda on ta täitnud oma päevi meeldivate hetkede ja tegemistega, sest see olevat masendusega võitlemiseks lihtsaim nipp.

"Mul on see õnnestunud, mul on päris tore elu olnud." Kõige olulisemaks peab Tätte elus seda, et aeg-ajalt oskaks aja maha võtta.

"Kes ei oska peatuda ja oma elus sihte seada, võib ükskord avastada, et on kaotanud oma unistused ja iseendki. Ja tunda suure kahetsusega, et tema elus on jäänud palju tegemata."

Jaan ise on osanud aega võtta. Nii nüüdki, mil algav kontserttuur "Peatus" paneb ta lauljaelule pikaks ajaks punkti.

Ühe elutsükli lõpp

Tätte sõnul on tema elus asjad käinud 10aastaste tsüklitena ning pärast 10 aasta pikkust lauljakarjääri tekkis tal tunne, et ei saa enam samamoodi edasi minna.

"Mul on vaja uut lähenemisnurka, uut laululoomislusti," nendib ta. See ei tähenda muidugi, nagu Tätte oleks laululoomisest väsinud.

"Mulle meeldib kõik see, mis ma olen teinud, ma olen pärast iga oma laulu õnnelik. Aga kui oled 50, tahad pähe uusi tuuli," selgitab ta ja lohutab oma fänne, et kindlasti ei jäta ta laulmist igaveseks.

Mis tegevused ootavad teda uuel kümneaastakul?

"Mul on üks idee, aga ma kardan seda ära sõnuda," ei kipu Tätte seda avaldama. Küll ütleb ta, et sellest ideest võib saada kas näidend, kontsert või film.

Üks on kindel – niisama mees istuda ei oska. Ja ta tunneb juba põnevust, oodates sügist, mil tema elus algab uus periood.

"Kui olen vihane, ei räägi ma mõnda aega ühtegi sõna."

Jaan Tätte on oma lauludega toonud paljudele rõõmu ning puudutanud neid kurbusevärelusega. Inimestel võib eristada kuut põhiemotsiooni, mis on kultuurist olenemata olemas maailma kõigil rahvastel. Palusime lauljal kirjeldada, kuidas tema üht või teist tundes käitub.

"Kui ma olen rõõmus, tahan seda tunnet jagada. Ma ei oska seda enda sees kinni hoida," kostab Jaan. Kui kellegagi jagada pole, võib juhtuda, et just siis sünnib Tättel mõni laul või luuletus.

Asju, mille üle rõõmustada, kohtab Tätte iga päev. Viimati oli mees rõõmus Hiiu folgil, kus sai kokku ansambliga Udupasun.

"Meil on alati koos tore, iga esinemine on nagu pidu."

Üllatused muudavad Jaani liikumatuks. Viimati oli mees üllatunud, kui sõitis praamiga Hiiu folgile.

"Viimasel ajal on merel kogu aeg tuul olnud, kuid täna hommikul oli meri äkki peegelsile," kirjeldas mees vaadet, mis teda lummas.

Kui Jaan on kurb, läheb ta teistest inimestest eemale.

"Ma olen vana mees ja tean, et kurbus on tegelikult ilus tunne, see käib millegi ilusa ees või järel," selgitab ta. Kurb oli laulja viimati nii ammu, et ei suuda seda meenutadagi.

Hirm äratab Jaanis ellujäämisinstinkti, mis paneb ta aktiivselt tegutsema.

"Pead ma ei kaota, vaid otsin alati väljapääse." Hirmu tundis mees viimati möödunud neljapäeval merel purjetades.

"Purjekas läks korraks kreeni ja ma ei saanud hetkeks aru, kas ta läheb ümber või jääb püsti," kirjeldab ta, lisades, et sel korral jäi alus püsti.

Viha on Jaan Tätte tundnud paar korda elus.

"Need, kes mind tunnevad, teavad, et vihasena ei räägi ma mõnda aega mitte ühtegi sõna." Ta muheleb, et pärast kümmet abieluaastat muutus ta naine Margit ühtäkki ärevaks, et ilmselt on abielulahutus ootamas, sest nad Jaaniga ei tülitse üldse. "Aga ma polegi tülitseja mees."

Vastikust tunneb Jaan siis, kui keegi on teda petnud või reetnud, teda alt vedanud või usaldust kuritarvitanud. Millal viimati ta seda tundis, paneb mehe pikalt mõtlema. Välja ta ei mõtlegi.

"Aga see tunne on mulle tuttav."