Tipi ja Täpi looja poeg: telemaja muuseum on Tipi ja Täpi pensionipõlveks õigeim koht (3)

"Kallid lapsed, kirjutame teile esimest korda. Me oleme väikesed nukud ja meie nimed on Tipp ja Täpp. Meil on väike maja ja aed ja ka väike kauplus, kus me iga päev komme käime ostmas. Väike üleskeeratav auto on meil ka," kirjutasid omaaegsed legendaarsed telestaarid Tipp ja Täpp oma esimest saadet tutvustavas Telelehes 1965. aastal.

Ekraanile jäid nad ligi veerandsajaks aastaks.

"See võis olla 1966. aastal, olin siis vi ie-kuuene, kui ma esimest korda "Tipi ja Täpi" ühe saate eetrisseminekut nii-öelda kulisside tagant nägin," meenutab nukunäitleja ja telerežissööri Uno Leiese poeg Eno.

"Nagu tollal tavaks, oli see otsesaade, enne toimus peaproov. Mäletan seda lugu hästi, kus hunt ja rebane olid Tipi ja Täpi ühte majja kinni pannud ning mutt koos oma sõpradega maja alla käiku kaevates neid päästma tuli. Olin tulnud telemajja koos emaga, kes oli samuti nukunäitleja ning "Tipi ja Täpi" saates kaasa tegi. Loomulikult vaatasin ka proovi. Olin ülimalt rõõmus, et Tipp ja Täpp tänu mutile pääsesid.

Et ma ka näitlejaid nägin, see mind väga ei häirinudki, tänu isale olin käinud palju nukuteatris ja näinud ka sealset köögipoolt. Aga tegevust võtsin ma lapsena ikka päriselt. Kui nüüd päris saade pihta hakkas ning rebane ja hunt Tipi ja Täpi uuesti majja meelitasid, mõtlesin ma, et miks need nukud ikka nii lollid on, et uuesti samasse lõksu langevad," naerab Eno, kes isa jälgedes hiljem ka ise režissöörina telemajja tööle sattus.

Sattus nukuteatris sirmi taha

"Aga jah, lugu ise läks mulle kui lapsele ikkagi väga korda," jätkab Eno meenutust.

"Olin juba kahe-kolmeaastasena nukuteatris sirmi taha sattunud, aga saalis istudes tundus kõik ikka väga päris ja reaalne. Alles hiljem hakkasin vaatama, kuidas nukud mängivad. Mäletan, et seal oli üks karu, kellel suu kogu aeg kinni-lahti käis ning mõtlesin, et mis siis saab, kui sel karul etenduse ajal suu rikki läheb."

Kui Tipp ja Täpp viimaks ekraanilt kadusid, jäid nukud nende looja Uno Leiese valdusse. "Isa käis kirjanikuna tihti lastega kohtumas ja tal oli üks suur kohver, milles olid paljud nukud, nende seas ka Tipp ja Täpp. Nii nad meile koju jäidki," ütleb Eno.

Idee, et legendaarsed telekangelased võiksid jõuda tagasi oma päriskoju, sündis alles hiljuti. Nukke oli endale soovinud ka Tartu nukumuuseum, aga Uno Leiese lesel oli neist raske loobuda. "Nüüd siis viimaks otsustasime, et nende päris koht on ikka siin, telemaja muuseumis," ütleb Eno Leies, kes tõmbas lapsena kodus ukse vahele lina, et mängida isa eeskujul Tipi ja Täpiga - oma lapsepõlve telekangelastega.