Inimesed

Admirali omanik auriku minevikust: sakslane lasi meid arreteerida ja nõudis laeva endale (2)

Margarita Gavrilova, 21. juuli 2014 07:00
MEESKOND: «Sellise ajaloolise laevaga ei saa päris igaüks hakkama,» usub Admirali omanik Igor Groijc. Pildil vasakult Igor Groijc, Pjotor Borsuk ja mehaanik Jevgeni Prokofjev Admirali masinaruumis.Foto: Teet Malsroos
"Olen laeva pantvang. Admiraliga ei ole lihtne. See laev on nagu suur vanaaegne loss, mida tuleb korras hoida. Kuid raha kulub tohutu palju. Meil üksinda on raske laeva ülal pidada," lausub aurulaeva Admiral omanik Igor. Nädalavahetusel Tallinna merepäevadel pani ta ajaloolise laeva mootori pärast kaheksa-aastast seisakut taas mürisema.

1955. aastal Leningradis ehitatud alus tegutseb eelkõige restoranina, kus on alates 1996. aastast kostitatud külalisi hõrkude roogadega. Pardale astudes on tunda ehtsat 50ndate hõngu: vaataja silma köidavad käsitööna valmistatud mööbel ja vanade laevade mudelid. Muide Tallinna merepäevad, mille raames Admiral taas merd kündis, mõtleski välja Admirali omanik Igor Groijc.

Samal teemal

Pika tegutsemisaja jooksul on 61aastane Igor kogunud palju mälestusi laevaga seotud seiklustest ja katsumustest.

Aurulaeva algusaastail võttis Igor oma meeskonnaga ette pika retke, mille käigus rikkus meeskond Rootsi merepiiri. Sellest teada said nad alles kolm aastat hiljem, kui Rootsi avaldas protesti kartuses, et tegu oli sõjalaevaga.

Seejärel käidi mitmel retkel Soomes. "Soome reisil kohtusime sakslasega, kes kutsus meid Hamburgi sadama sünnipäevale. Võtsime ette unikaalse 1000 meremiili pikkuse merereisi, maabusime Hamburgis kuuks ajaks. Meie laev hakkas niivõrd meeldima ühele sakslasele, et ta otsustas meid kohtusse kaevata ning nõuda laeva endale. Sakslane väitis, et kasutasime ära seadusevastase koguse kütust. Meile määrati arest. Osa meeskonnast põgenes, meie võitlesime tõe eest ning saavutasime selle. Kõik see vajas raudseid närve. Stressi tõttu võtsin 15 päevaga kaalust alla 15 kilo."

Leitsak, aatomilaev ja mammutivõhad

Laevaomanikul polnud aga aega hetkekski hinge tõmmata. "Kohe pärast Soome juhtumit pakuti meile tööd Kreekas 30kraadises kuumuses. Laev töötas puksiirina ning vedas nõukogudeaegseid vanu allveelaevu, mis hiljem läksid vanametalliks. Tegime töö ära ja jõudsime tagasi Tallinna sadamasse. Algas 1991. aasta augustiputš, sel ajal varastati meilt raadiosaatja."

Hoolimata keerukast valitsevast olukorrast, võttis meeskond vastu ettepaneku töötada Peterburis Balti laevatööstuse küttelaevana. "Meie aurulaev küttis ristlejat Peeter Suur. Seal töötasime mitu aastat."

Seda tõendab ka Admirali pardaseinal rippuv foto, millelt paistab ristlejast vaid väike osa, sest nõukogude ajal ei tohtinud selle aatomilaeva taustal pildistada. "Kõik olid näinud ristleja jooniseid, kuid laeva pildistamine võis lõppeda isegi vanglaga," räägib Igor.

1994. aastal naasis meeskond Eestisse ja suundus edasi Soome. "Hakkasime sadamast väljuma, kui meile jõudis järele Vene piirivalvelaev. Ootamatult tehti meie laevale põhjalik ülevaatus. Otsiti läbi kõik. Isegi WCd. Midagi ei leitud, kuid ohvitser karjus ikka koertega otsivatele piirivalvuritele "Otsige, otsige!".

Samal aastal maabus aurulaev Tallinna sadama Admiraliteedi basseinis, kus seisab tänapäevani. "Ühe ja poole aastaga ehitasime laeva ümber restoraniks."

Igori arvates ei sõltu laeva püsimine ja edukus kaptenist. "Ainult vilista ja sinu ees on juba mitu kaptenit reas. Sellise ajaloolise laevaga ei saa päris igaüks hakkama. Olen tänulik, et Admirali meeskonda kuulub Pjotor Borsuk ja andekas mehaanik Jevgeni Prokofjev (80), kes kõrgest east hoolimata suudab kiiresti tegutseda aurulaeva masinaruumis."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee