Inimesed

Wilhelmi kitarrist: bänd on uus ühine maailm 

Anete Kruusmägi, 21. juuli 2014, 07:00
OOTUSÄREVUS: Wilhelm unistas «Positivusel» esinemisest juba aasta tagasi. Ees Jana (vasakul) ja Anett kiigel. Tagareas vasakult Lauri, Jorven, Kristjan ja Paul.Foto: Laura Oks
"Finaali kandsid ka teised riigid üle. Seal oli 400 000 inimest. Tekivad igasugused hirmud, et kukud maha või ninast hakkab verd jooksma," räägib Wilhelmi kitarrist Paul ülesastumisest "Eesti laulu" finaalis, bändi tähtsaimast esinemisest enne "Positivust". "Positivuse" Palladiumi lavale astumise ees laupäeval bändiliikmed hirmu ei tundnud – ainult põnevust.

Hirm tekib bändis oma südame ukulelele kaotanud Lauri sõnul vaid siis, kui lood pole selged. Kõiki lugusid on ansambel aga hoolega harjutanud. "Inimestele vist meeldib kõik, mis nad kuulevad," on Paul Lätis Salatsis peetaval muusikafestivalil esinemise eel lootusrikas.

Bändi solist Anett avaldab, et nad unistasid "Positivusel" mängimisest juba möödunud suvi. "Me tegelikult juba eelmisel aastal käisime siin Jorveniga (Wilhelmi bassimängija – toim) ja mõtlesime, et oh, järgmisel aastal äkki õnnestub ja õnnestuski!" rõõmustab tüdruk.

Anett usub, et pakkumine tulla Lätisse esinema tehti tänu "Tallinn Music Weekil" antud kontserdile. Lauri arvates peabki olema õigel ajal õiges kohas.

"Eesti laul" kui õppetund

Samal teemal

Tänavuse "Eesti laulu" finaali jõudmist peavad kõik bändiliikmed väga kasulikuks kogemuseks. "Hea on, kui juba noores eas suudad vahet teha show-bisnisel ja hingestatud muusikal," räägib Paul, kuidas laulukonkurss muutis nende arusaamu.

Bänd soovib pigem hingestatud muusikat teha.

Tartust pärit kollektiiv koosneb kuuest liikmest: solist Anetist (20), löökpille mängivast Kristjanist (21), bassimängija Jorvenist (24), kitarrist Paul Neitsovist (20), ukulelet mängivast Lauri Kadalipust (19) ja ka taustalaulja Janast (22), kes on ansambli asendusliige. Wilhelm debüteeris aastal 2012. "Tulime kokku ja tegime loo," räägib Lauri bändi sünnist. Ansambli liikmed õppisid ja osa õpib ka edasi Heino Elleri muusikakoolis. Tartu jazz- ja rütmimuusika festivali "IDeeJazzi" korraldaja pakkus Anetile esinemist ning ta kogus inimesed kokku. Siis veel oma lugusid ei tehtud, kuid koosmängimine hakkas muusikutele meeldima.

Esialgu tegutses bänd Kõrge 9 nime all. "Ma olin just tulnud akadeemiliselt ja ega ma eriti kedagi seal koolis ei tundnud. Laurit teadsin enda kursuse inimeste kaudu, aga kõik ülejäänud olid suhteliselt võõrad," meenutab Anett.

Nii valiski solist esinemiseks inimesed intuitiivselt: "Kõhutunde järgi!"

Kaverdati näiteks ka Ewerti and Two Dragonsi lugusid.

Bänditegemise ning oma stiili juures meeldib muusikutele kõige rohkem lavapealne inimestevaheline keemia ning vabadus. "Mulle meeldib see, et me suudame omavahel tekitada mingi täiesti uue ühise maailma," räägib Paul.

Lugusid tehes on kõigil üsna sarnane ettekujutus, milline see pala peab tulema.

Kui ei vaidle, on imelik

Lugude tegemine käib Wilhelmil nii, et kui kellelgi tuleb mõni idee või mõte, toob ta selle proovi ning teised liikmed hakkavad selle järgi improviseerima, kuni tekib kindlam struktuur. Prooviruumis käivad tihti ka tulised vaidlused. "Kui ei vaidleks, siis oleks üsna mõttetu teha seda bändi," arvab kitarrist Paul.

Samuti rõhutavad muusikud, et bändiliikmeil on igaühel ise iseloom, muusikamaitse ja väljanägemine.

Kõige parem koht uute lugude sünniks on muusikute kinnitusel Otepää bändilaager, mida on seni korraldatud kaks korda. Bändilaagris valitseb noorte kinnitusel täitsa teine õhkkond. "Seal sünnivad kõik asjad! Enamik lugusid on seal sündinud," ütleb trummar Kristjan, algatades nii ootamatult vaidluse.

"Ei ole!" prahvatab Lauri vastu.

"On küll. Sa ole vakka!" kurjustab Kristjan.

Lõpuks jõutakse siiski üksmeelele, et laagris on valminud neli lugu. "See on nagu minek ükskõik kelle maakodusse," räägib Lauri.

Aneti sõnul muutub bändi sisekliima. Peale proovide tuleb teha ka sauna ja süüa. Ka vaidlemiseks ei jää nii aega. Mingit plaani neil laagrisse minnes pole, pigem jämmitakse vabalt.

"Positivusel" oli bändi teine välisesinemine.

Esimene kord astuti üles välismaal Prantsusmaal Strasbourgis "YO!Festil", kuhu valiti 400 bändist vaid kolm-neli ansamblit.

Kes te olete väljaspool bändi?

Kristjan: Muusik.

Jorven: Töötan AHHAAs. Teen plahvatusi. Häving paelub. Ja nüüd lähen Eesti Kunstiakadeemiasse graafilist disaini õppima.

Anett: Viimase aasta olen olnud vabakutseline muusik. Aga uuel õppeaastal alustan õppimist loomeettevõtluse erialal Estonian Business Schoolis.

Paul: Lõpetasin Heino Elleri Tartu muusikakooli sel aastal pop-jazz-kitarri erialal ja otsustasin veel tarkust taga nõuda sellel alal Eesti Muusika ja Teatriakadeemias.

Lauri: Vabakutseline. Lähen alles Elleris viimasele kursusele. Õpin saksofoni tegelikult. Siin bändis kuulub minu süda kahjuks keeltele. Neljale keelele.

Jana: Vabakutseline muusik ja lähen nüüd Elleri muusikakooli viimasele kursusele jazz-laulu erialal.

Millist muusikat te kuulate?

Kristjan: Ma kuulan hästi palju kõike. Mida ma ei kuula, on tümakas, trance, masinamuusika. Aga kuulan kõike, mis on pillidega, igastühest saab ideid. Põhistiilid on jazz nii modern kui ka old school, samuti palju funki ja fusion’it.

Jorven: Minu maitse on ka seinast seina. Metal. Väga palju poppi isegi ei jaksa kuulata. Indie on tegelikult minuga käinud palju kaasas. Arctic Monkeysit olen palju kuulanud. Kõik plaadid. Bloc Partyit, Florence and the Machine’i ja jada jätkub. See kogu žanr on ajapikku nii laiali valgunud, et ei pea millegi muu juurde minema.

Anett: Mina kuulan hästi palju popmuusikat, nii vanemat kui ka uuemat. Mulle väga-väga meeldib näiteks Beach Boys, siis biitlitest kindlasti ei saa mööda. Ja ka uuemat. Mõnikord isegi Rihannat. Aga noh, seda juhtub küllaltki harva. Seal on ka oma värvi. Ja Beyonce on väga tuus. Ja siis mulle väga meeldib Ben Howard.

Paul: Mulle meeldib igasugune akustilise kitarri muusika ja metal. Džässiga on ka sõbrasuhe, võib-olla sellepärast, et õppisin seda neli aastat ja lähen jälle õppima – veel kolm aastat. Ja folk on ka alati hingelähedane. Pärimusmuusika. Igasugu popmuusika, põhimõtteliselt kõik. Mozartist 50 Centini ja kõik, mis sinna vahele jääb väikeste eranditega. Ma olen vist ainuke ka, kes Kraftwerkist vaimustuses oli, kui ma kuulsin, et nad "Positivusel" esinevad. Teised olid vait. Kunagi oli selline bänd nagu Ice Cream ja ma ostsin selle kasseti, kui ma olin üheksa-aastane.

Lauri: Mina olen bändis ma arvan kõige rohkem jazz’imees, huvitab väga elektrooniline muusika ja maailma muusika ning selle kõige sümbioos.

Jana: Mul on praegu jazz’i periood. Nii vana kooli kui ka modernset – kuulan kõike. Mul käibki kuidagi periooditi see.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee