Kas Rappija-Jack võis olla Päästearmees töötav naine?! (4)

Rappija-Jacki käe läbi suri East Endis Whitechapeli linnajao hämaratel kõrvaltänavatel viis lõbunaist. Esimesed neli olid 40. eluaastates, viimane aga 25aastane Mary Kelly. Just temale ongi briti kirjanik William J. Perring pühendanud oma värske romaani "Mary Kelly võrgutamine".

Perring kirjeldab oma uudisteoses, kuidas väikesest Walesi kaevanduskülast pärit puruvaene neiu sattus pärast abikaasa hukkumist kaevanduse plahvatuses esmalt Cardiffi tänavatele, siis aga Londoni peenemasse seltskonda. Kuid magusat elu ei saanud ta kaua nautida, vaid pidi taas seltsima rentslirahvaga – kuni mõrtsukas ta tappis ja surnukeha tundmatuseni moonutas.

Mõrtsukal olid parimad kavatsused

Mary Kelly tapmisega katkesid mõrvad otsekui noaga lõigatult. Haavadest jäi mulje, et kurjategijal pidid olema mingid teadmised arstiteadusest. Londoni politsei kahtlusaluste seas olid nii Poola tööline, mainekas arst sir William Gull kui ka maalikunstnik Walter Sickert, kuid Rappija-Jacki tegelik isik ei selgunudki. Ka ise Ida-Londonist pärit Perring püstitab teooria, et tapatööde taga oli tegelikult naine, Päästearmee töötaja, kel oli prostituutide halastamatuks mahanottimiseks omamoodi üllas motiiv.

"Mis siis, kui need tapatööd viidi tegelikult ellu parimate kavatsustega?" ütles 63aastane kirjanik Huffington Postile. "Kui nii, siis kaotaksid kehtivuse kõik uurimised ja kurjategija profiilid, sest need põhineksid motiivi täielikul väärmõistmisel."

Perringi nägemuses tappis prostituudid kõrge missioonitundega päästearmeelanna, kelle eesmärk oli tõmmata võimude tähelepanu Whitechapelis valitsevale kohutavale viletsusele, mida ta eluheidikutega töötades päevast päeva nägi. Mõrvade järellainetuses parandasid linnaisad selle varem unarusse jäänud piirkonna elutingimusi märgatavalt.

"Naine võinuks isegi kõige suurema kisa-kära keskel takistamatult ja kahtlustamatuna mööduda – ja kui ta oleks olnud veel Päästearmee liige musta vormiga, mis ideaalselt vereplekke varjas, olnuks tõenäosus, et tema peale vähimgi kahtlus langeb, veel väiksem," arutleb kirjanik, lisades, et sellist mõrtsukat poleks märganud isegi värskeima kuriteo paigale tõttav politseinik.

Ka DNA-analüüs näitas mõrtsukana naist

Perring pole esimene, kes usub, et Rappija-Jack võis olla naine. Naissoost mõrtsukat kahtlustas juba omaaegse juurdluse juht Frederick Abberline. Kuna keegi tunnistaja väitis, et olevat näinud ohver Mary Kellyt pärast tema tegelikku surma, uskus Abberline, et mõrvar võis põgeneda, kandes Mary kleiti ja ruuget õlasalli. Kuid võimud ei uskunud, et üks naine võiks nii jõletuid kuritegusid toime panna ja nii keskenduti meesmõrtsuka otsimisele. Kaks aastat tagasi avaldas John Morris raamatu "Rappija-Jack: naise käsi", kus kahtlus langes nimeka naistearsti sir John Williamsi abikaasale Lizzie’le.

2006. aastal aga väitis šoti päritolu Austraalia teadlane Ian Findlay DNA-analüüsi põhjal, et veretööde taga võis olla 1890. aastal oma armukese naise ja pisitütre tapmise eest võlla saadetud Mary Pearcey. Findlay analüüsis kirja, mille politseile oli väidetavalt saatnud mõrtsukas ise, ning leidis, et selle autor võis olla Mary. Naise veretööde sarnasused Rappija mõrvadega olid rabavad. Emal ja poolteiseaastasel lapsel oli kõri läbi lõigatud. Mõlemad ohvrid olid jäetud avalikku kohta. Asitõendid olid ümberlükkamatud: Mary kodust leiti seintelt, laelt, riietelt, ahjuroobilt ja lihanoalt verepritsmeid ning ta kandis oma ohvri laulatussõrmust. Politseinikud olid Mary füüsilisest jõust jahmunud, nii et ta võis vabalt teise ilma saata ja tänavale lohistada ka terve hulga teisi naisi.