Kaks üle linna Vinskit: "Kui oled ühe korra teatrilaval aplausi osaliseks saanud, siis tahad veel! Nii hea tunne on."

"Lahe on punapea olla, panin ka Facebooki pildi üles, see on lahe värv ja mulle meeldib," särab Karl Kristjan, Miina Härma gümnaasiumi õpilane.

"Kõik ütlevad, et väga äge näed välja."

Lähte gümnaasiumi õpilane Mikk lausub, et talle on päris palju öeldud, et rebasetooni punapea sobib talle: "Ei usu, et ma nüüd punapeaks jään või püsivärvile üle lähen. Võib-olla järgmisel suvel uuesti, kui "Üle linna Vinskit" taas mängitakse."

Need kaks ei tee kaugeltki esimest teatritükki. Tänavu kevadel esietendus Vanemuise teatris lavastus "Fanny ja Alexander", kus Mikk ja Karl Kristjan vaheldumisi Alexandrit mängivad. Ning selleks, et pääseda lavale Vanemuise teatris ja Emajõe suveteatris, tuli poistel läbida konkurss. "Põlved värisesid, aga kui ära tegin, oli mõnus," kõneleb Karl Kristjan, kuidas ta end Alexandri ja Vinski rolli pürgimise ajal tundis.

"Et mind vastu võeti, oli suur õnn. Seda ei ole võimalik seletada, kui suur see rõõm oli!"

"Sama, olen täiesti nõus," lausub Mikk.

"Põlved ei värisenud, enne oli väike närv, aga laval läks närv ära."

Kui ühte tükki ei sobinud, proovi teise

Kõik ei ole siiski nii libedalt läinud, kui esmapilgul paistab. Lavastuse "Fanny ja Alexander" konkursi ajal mõtles Karl, et proovib nalja pärast ära käia. Selgus, et läbis ühe vooru teise järel. "Kui juba väike maik oli suus, tekkis tunne, et tahaks veel. Sest kui tükk on valmis, oled teinud palju tööd ja näinud vaeva ning inimesed plaksutavad, see on nii hea tunne. Kui oled ühe korra teatrilaval aplausi osaliseks saanud, siis tahad veel! See on praktiliselt kui narkootikum," muigab ta.

"Siis tuli "Üle linna Vinski". Proovisin ka filmi "Supilinna salaselts", aga sinna ma ei saanud. Ega ma väga kurvastanud, ju minu tüpaaž ei sobinud,"

Mikk, kes on samuti ühelt rollikonkursilt teisele käinud, ütleb, et lavastusse "Fanny ja Alexander" pääsemise järel oli tal kirjeldamatu tunne. "See oli nii hea tunne, kui üldse saab olla," lööb näost särama Mikk, kes osales ka filmis "Väikelinna detektiivid".

"See oli üks paremaid asju, mis mu elus on juhtunud, Vinski-rolliga oli sama asi."

Et neil on rollikonkurssidel tavaliselt õnne olnud, ei ole see neid kaht siiski pannud arvama, et nii see alati lähebki. "Igalt poolt ju ka läbi ei saa, filmi ma ju ei pääsenud," ütleb Karl Kristjan.

Samal moel ei õnnestunud ka Mikul "Supilinna salaseltsi" truppi saada. "Ma suudan sellega leppida," tähendab Mikk.

"Supilinna-filmiga suutsin eriti leppida, sest sain Vinskisse. Kõike ju korraga ei jõua."

"Usu endasse, proovi ja küll sa ükskord leiad teatritüki, kuhu sa sobid. Siis otsi edasi ja asi läheb käima," tõdeb Karl Kristjan, kes on prooviesinemiste kadalippu mitu korda kogenud.

"Kui sa ühte tükki ei sobi, siis proovi mõnda teistsugusesse tükki," lisab Mikk, et kui vähegi lavale minna ihkad, siis lihtsalt tuleb proovida.

"Teater on puhkamisest ja jalgrattasõidust üle."

See, et poiste suvi on juba tööga kinni ning muretud mängud ja jalgrattasõit ära jäävad, ei kurvasta neid põrmugi. "Kui näitlemine ikkagi meeldib, siis on teatrilavastuses osalemine puhkamisest, mängimisest ja jalgrattasõidust üle," on Karl Kristjan veendunud.

"Näitlemine on üks mu hobidest, vabal ajal peabki hobidega tegelema," lausub Mikk, kel pole töise suve pärast kröömikestki kahetsust.

Proovid olevat poiste sõnul ägedad olnud. "Suured näitlejad oskavad nalja visata, nad on proovides väga lõbusad," muigab Mikk.

"Meil oli viimane läbimäng enne kontrolletendust, "Ringvaade" käis meid filmimas. Margus Jaanovits oli just peale tulemas, vaatas aknast, et "Ringvaade" läheb ära. Ja siis ta seal vandus, et tema ei saanudki kaamerapildile."

Poisid naeravad kui koerad.

Küsimusele, kas teatris mängimisega saab rikkaks, kõlab ühehäälne vastus: "Ei saa, aga natuke saab raha küll."

Mikk tähendab, et tema ei tee teatritööd raha pärast: "Mina panen oma sünnipäevaraha, "Fanny ja Alexander" ning "Üle linna Vinski" raha kõik kokku ja ostan endale elektrontrummid.

"Väikelinna detektiivide" eest saadud palga eest ostsin süntesaatori." Karl Kristjan täiendab, et temagi paneb selle kõrvale: "Mulle meeldib väga iseseisev filmitegemine ja selle raha eest ostsin endale kaamera lisavarustust."

Mõlemad investeerivad oma teatripalga teistesse harrastustesse. "Hobirahast saab teist hobi," ütleb Mikk.

"Me ei osta midagi sellist, millest tulevikus kasu ei oleks," lisab Karl Kristjan. Neil on tõsi taga.

"Sõna "kurat" ei ole veel midagi."

Kui kõnelda poistega sellest, mis vahe on mängida täiskasvanutelavastuses "Fanny ja Alexander" ja koguperetükis "Üle linna Vinski", kõlab Miku seisukoht: "Vahed on sellised, et "Fanny ja Alexander" on draamaetendus, mis on lastele keelatud. Vinski on aga kogupereetendus, kus on hoopis teistsugune huumor ja see on draamast ikka väga kaugel."

Mõneti peavad poisid silmas, et täiskasvanuile mõeldud "Fanny ja Alexander" on pisut karmi sõnakasutusega.

"Selles tekstis on selliseid sõnu, mida ma üteldagi ei taha," tõsineb Karl Kristjan, et tõepoolest kõlavad laval väljendid, mida nemad kaks tavaelus ealeski ei kasuta. "Sõna "kurat" ei ole teiste kõrval veel midagi."

Teisalt ei olnud neil kahel roppude sõnade kuuldele toomisega laval kuigi raske hakkama saada. "Seda sai läbimängudes palju tehtud ja kui elad rolli sisse, siis tead, et Alexander olekski just nii ropendanud," selgitab Mikk.

" Rolli tuleb sisse elada, siis unustad teise maailma, saadki mängida ning tunnedki seda, mida Alexander tunneb ja teedki seda, mida tema teeks," lisab Karl Kristjan.

"Ei saa võrrelda, kumb sulle rohkem meeldib – need on täiesti erinevad tükid," tõdeb Mikk, et roll on roll ja töö on töö.

Pealegi on nad oma koolide näiteringide tarvis veel liiga noored, mistap teevad tööd professionaalsetes teatrites ning vaatavad täna täiskasvanute etendusi märksa suurema põnevusega kui lasteteatrit. Küllap on põnevam.

Poisid said teada, mis on misanstseen

"Kui me poleks lavastust "Fanny ja Alexander" teinud, poleks "Üle linna Vinski" nii hea tulnud – nii Ain Mäeots kui Andres Dvinjaninov on meid palju õpetanud," leiab Karl Kristjan.

"Olen nõus," tähendab Mikk.

"See on väga hea, kuidas professionaalid meid õpetavad. Andres Dvinjaninov õpetas meile, mis on misanstseen – see on väga raske sõna. Ta ütles, et misan­stseen on see, kui sa liigud. Kui üks näitleja on vasakul, teine paremal, siis on see üks misanstseen. Aga kui nad liiguvad mõlemad kaks sammu paremale, on see juba teine misanstseen. Hea misanstseen on see, kui keegi pole tagumikuga publiku poole, siis näeb publik tema nägu. Halb on see, kui kõik on tagumikuga publiku poole ja mitte keegi ei näe näitlejate nägusid."

Karl Kristjanil on öelda: "Dvinjaninov rääkis ka, et kõik, mida maast leiad, on praak, eriti väikesel laval, kus inimesed vaatavad sulle ülevalt alla – siis pole su nägu ega tundeid näha. Siis sa ei mängi, vaid vaatad maha, sest seda juhtub harva, et lavapõrandal midagi toimub."

Poisid mainivad, et neid asju pole olnud raske meelde jätta. Nii kõlavadki kahe noormehe suust lademes väljendeid "misanstseen", "stseen" ja "professionaalsus".