"Kui tuli idee teha kassikohvik, ei saanud öösiti magadagi!" (27)

Kohvikus hakatakse pakkuma tervislikke toite – taimetoitu, värskeid mahlu ja smuutisid, päevasuppi ja õhtuti ka toekamat einet. Söömise kõrvale saab hiirekuningaid vaadata, paitada, nendega mängida ja neid pildistada. Viimaseid saab seal olema kümme.

"Juba aastaid olen soovinud teha midagi tähenduslikku ja head, aga ei leidnud seda päris oma asja, mida ajada," ütleb

Helen. Pärast saates nähtut hakkas ta aga kohvikute kohta rohkem uurima ja avastas, et viimasel kahel aastal on neid avatud ka Budapestis, Viinis, Pariisis ja Berliinis. "Tundus, et need kohvikud lähevad inimestele südamesse ja mõtlesin, et kiiresti on Eestisse ka üht vaja."

Kassid tulevad turvakodust

Kõigepealt tuli uurida veterinaar- ja toiduametist, kas selline asi on üldse võimalik. Saanud sealt jaatava vastuse, hakkas Helen ruume otsima. "Ruum pidi olema ühest küljest selline, mis meile meeldib ja kohvikuks sobib, teisalt pidi ka üürileandja kassidega nõus olema."

Helen otsis paslikku pinda päris mitu kuud, kuni leidis sobiva Stockmanni kaubamaja ristmikul. "Sõlmisime kiiresti lepingu ära, sest ruumide leidmine pole lihtne."

Kassikohvik avatakse septembris, praegu käivad sisekujundustööd ja mööbelgi on tellimata, samuti tuleb välja valida kassid, keda kohvikusse tuua.

Kassikohvik teeb koostööd kasside turvakoduga, kust mõned nurrumootorid kohvikusse vaatamiseks ja paitamiseks tuuakse. "Turvakodus on praegu umbes 40 kassi, lisaks need, kes on hoiukodudes. Valime need, kes end inimeste seltskonnas paremini tunnevad," räägib

Helen. Ta ütleb, et päris kõiki kohvikusse viia ei saa, kartjamaid sinna ei tooda.

"Huvitav on aga see, et turvakodusse jõudes muutuvad nad paari-kolme kuuga väga inimesesõbralikuks. Paljud kassid on sinna minnes arad. Lisaks neid ka ravitakse, vaktsineeritakse ja steriliseeritakse seal."

Selleks, et kasside elu kohvikus oleks võimalikult stressivaba, on ühtlasi kirja pandud mõned reeglid: looma ei tohi sikutada (ei sabast, kõrvadest ega karvadest), magavat kassi ei tohi puutuda, kiisut ei tohi kinni hoida ega süles ringi tassida, pildistada tuleb ilma välguta ning oma taldrikult süüa ega tassist juua ei tohi tal lasta.

Endalgi on kodus kass

Et kassikohvik ei saa olema suurt kasumit teeniv ettevõte, tuleb loomasõpradel kohvikusse pääsemiseks lunastada viieeurone pilet. "See on ju natuke nagu loomaaed. Lisaks ei saa me kohvikusse võtta korraga väga palju inimesi. Tavaliselt on ju nii, et inimene läheb kohvikusse, sööb ruttu ära ja tuleb järgmine. Meil on mõeldud nii, et klient veedaks meil umbes tund aega – siis jõuavad inimene ja kass üksteisega harjuda – ja käive ei ole seetõttu väga suur," põhjendab Helen. Ja mis peamine – kõik on ju hiirekuningate toetuseks.

Enne kassikohviku ideed

Helen turvakoduga seotud ei olnud, oli pigem lihtsalt kassisõber. "Ma ei teadnudki, enne kui uurima hakkasin, et turvakodusid on nii palju. Kohviku kaudu saavad ehk inimesed ka neist asjust rohkem teada ja võib-olla satub vähem kasse tänavale," loodab ta.

Helenil on ka endal kodus kass Nipi. "Kui kolisime uude kohta, saime kassi koos koduga, vanad peremehed jätsid ta meile. Tegelikult kolisime meie kassi juurde ja tema on ikka peremees," naerab ta.

Helen, kes on praegu lapsehoolduspuhkusel, tõdeb, et kohvikuga tegelemine võtab täistööaja. "Tundub, et tööle tagasi minna ei olegi võimalik."

Kohvikust saab kassi ka koju viia

Hetkeseisuga on Helen kohvikusse juba välja valinud kolm kassi, kuid kes teab, ehk jõutakse neile juba vahepeal kodud leida. "Üks on valge kass

Lilian, kelle välimus ehk on esialgu ehmatav. Ta sai nii kõvasti külma, et kõrvad said viga ja seega ei näe ehk kõige ilusam välja, aga iseloomult on ta väga sõbralik," räägib Helen.

"Teine on Marmor – ilus kullakirju kiisu, kes sattus turvakodusse aprilli lõpus ja oli nii pelglik, et ei lasknud endale lähedalegi tulla ega pai teha. Aga kui eelmisel nädalal turvakodus käisin, oli ta üks neist, kes väga meelsasti mängis. Kolmas on must-valge Nöbi, kes on väga sõbralik, armastab mängida, pai saada ja sülle tulla. Temaga on selline lugu, et ta pidi koju saama, kõik oli kokku lepitud, aga talle ei tuldudki järele." Muide, kui mõnele külastajale hakkab keegi kohvikuelanikest meeldima, võib ta vabalt sealt ka koju viia.

Praegu saavad Heleni sõnul turvakodust kõige sagedamini koju just kassipojad – lausa 90 protsendile kiisudest leitakse kodu sel ajal, kui nad veel pojad on. "Kümme protsenti jääb turvakodusse kauemaks. Näiteks Kamilla, kes ootas kodu üle nelja aasta ja Sandra, kes veetis turva-kodus 561 päeva."

Kui keegi soovib kassikohvikut toetada, saab seda teha portaalis hooandja.ee.