"Surfilaagrisse ei tulda ainult surfama, vaid ka seltskonna ja muusika pärast."

"Seisangi surfilaual püsti! Ja kohe ei kukkunudki ümber!" juubeldan ma esimest korda aerusurfi proovides. Veel mõni tund varem kahtlesin ma, kas minusugusel võhikul on mõtet surfilaagrisse jalga tõsta. Peagi selgub, et laagris liigub igasugust rahvast: surfimeistritest kuni nendeni välja, keda köidab surfamisest rohkem võimalus kaunis kohas lageda taeva all pidutseda. Igal algajal, kel siiski huvi vee peal liuelda, on võimalus seda häbenemata proovida.

Kas surfilaagris on midagi teha ka inimesel, kel huvi olemas, kuid igasugune surfikogemus puudub? Seda püüab Õhtuleht laupäeval Noarootsi Roosta puhkekülla sõites välja selgitada.

Lootust annab see, et kava järgi toimuvad võistluste kõrval ka surfitunnid. Koha peal selgub, et eri surfitüüpidele valgust heitvad koolitused ongi mõeldud alustajatele.

Surfiga tutvuse tegemiseks on lihtsaim viis viimaseil aastail siinmail kiirelt populaarsust võitnud aerusurf ehk SUP (inglise stand up paddle surfing). Seda ongi kavas proovida.

Ilm on algajaile sobivalt tuulevaikne, kuid vesi on vaid seitse kraadi ja varbad muutuvad selles kiirelt justkui jäätükkideks. Seetõttu ei vaimusta mind algul mõte, et aerulauale tuleb ronida paljajalu, ehkki kehale annab vette plartsatades sooja kalipso. Kogenud tegijad panevad mulle aga südamele, et paljaste taldadega on parem sõita, sest nii tunnetab lauda paremini kui veesussidega.

Juhendaja Erno Kaasik näitab mulle õige sõiduasendi kätte ja soovitab harjutada sõitmist kaldaga paralleelselt, sest maatuule tõttu läheks kaldast eemaldumine küll libedalt, kuid tagasisõit kujuneks parajaks katsumuseks.

Oma suureks rõõmuks avastan, et aerulaual põlvili sõuda on lihtne. Ma ei tunnegi, et peaksin tasakaalu hoidma. Püstitõusmine osutub suuremaks väljakutseks: esmalt üks jalg täistallaga maha, siis teine, tagumik püsti, ajan selja hästi ettevaatlikult sirgu ja hakkan vaikselt sõudma.

Jalad värisevad ja tunne on pisut ebakindel, aga mis peamine: püsin püsti!

Algajad: katkestamist ei kaalunud hetkekski

Korra õnnestub mul üle pea vees ära käia, aga mõni sekund hiljem olen taas laual ja ajan end jonnakalt püsti. Varsti suudab väike lainetus mind siiski piisavalt närvi ajada ja ma laskun igaks juhuks põlvili. Proovin ka pisut suuremat aerulauda, mis on Erno sõnul stabiilsem.

Ja tõepoolest - teisel katsel ajan end algusest peale püsti, tunnen end hoopis kindlamalt ja naudin ka vaadet merepõhjale, mida selge vesi võimaldab.

Kui olen kokku umbes tunni jagu sõitnud, on mu ainus mure: "Ma olin veel nii aeglane!" Erno lohutab: "Kiiret pole kuhugi - naudid päikest ja mereõhku, vaatad kalu." Mõneti irooniline, et seda ütleb purjelaua kiirussõidus Eesti meistritiitleid võitnud mees.

Minust uljamad on Gregor ja Karl-Johann. Sõbrad katsetavad aerusurfi esimest korda umbes viiekilomeetrisel maratonil, mis väidetavalt on mõeldud igasuguse kogemustepagasiga aerusurfaritele ja kus on lubatud ka põlvili sõita. Ja nad ei finišeeri kaugeltki viimastena.

"Alguses oli ikka kõvasti probleeme. Ma kukkusin kohe esimese poi juures. Aga kui asja käppa sain, polnud enam hullu midagi, liikus edasi küll," lausub Gregor rahulolevalt.

"Raskeim oli tasakaalu hoidmine ja lõpus hakkas ülakeha tunda andma, sest sellega tuli aerutades palju tööd teha. Jalad ära ei väsinud ja distants oli väga läbitav - sellist rasket hetke ei olnud, et lõpetaks ära ja läheks tagasi," kinnitab ta.

"Mina õnneks ei kukkunud, aga pööramine oli raske. Algul ei jaganud ma üldse ära, kuidas see käib, kuni teised õpetasid, et pööramiseks tuleb hoog täielikult kinni pidurdada," muljetab Karl, kes oli varem proovinud purjelauasurfi.

Suure osa sõidust läbis ta Gregoriga koos, kuid jäi siis pisut maha: "Hakkasin rahulikult sõudma. Istusin vahepeal laua peale maha - mõnus oli niiviisi päikest nautida."

Kogenud laagriline Tauri selgitab, et kui Hiiumaa surfilaager on tõsistele surfaritele, siis Roosta laagrisse on oodatud kõik needki, kes soovivad lihtsalt mõnusasti aega veeta ja surfaritele kaasa elada.

"Inimesed tulevad laagrisse ka seltskonna ja muusika pärast. Eestis ei ole ju kuigi palju üritusi, kus saab niimoodi rannas tantsida ja lõõgastuda. Siin on erinevad alad ? ühe telgi juures on näiteks reggae-muusika, teise telgi juures house-muusika," näitab ta. Õhtuti kõlab suurel laval ka elav muusika. Seekord esinesid kolme õhtu jooksul Smilers, Super Hot Cosmos Blues Band, Tenfold Rabbit, Frankie Animal ning Jon Mikiver ja Robert Linna Elephant from Neptune.

Kõik polegi surfihuvilised: tulime jooma

Tauri ei tegele praegu surfiga aktiivselt. "Ma kukkusin paar aastat tagasi umbes nelja meetri kõrguselt alla ja murdsin kaks jalaluud pooleks. Vigastuse tõttu võtsin ma surfamisest pausi. Tahaksin nüüd uuesti alustada, aga müüsin vahepeal juba varustuse maha ja uue ostmine on päris korralik investeering. Arvestada tuleb umbkaudu 1000eurose väljaminekuga," räägib ta.

Raini-nimeline noormees, kes pole iial surfanud, tunnistab täiesti ausalt, et tuli koos kaaslastega pidu panema. "Suur osa inimestest tuleb siia jooma," möönab ta. "Kaua sa ikka mööda klubisid käid? Siin on värske õhk, loodus ümberringi."

Isegi reedeõhtune jahedus ei takistanud püsti panemast suurt pidu, mida nii päevajuhid kui ka laagrilised laupäeval pidevalt meenutavad. Ehkki öörahu algab laagris kell kolm, olid paljud üleval viieni.

"Magada oleks võinud rohkem," ohkab nii mõnigi, kui semud uurivad, kuidas tunne on.

"Pidutsemine ja alkohol tuleks ära keelata," ägab üks rannas peesitav uimasevõitu seltskond.

Ometi ei saa väita, et tegu poleks tõsiselt võetava üritusega. Vette jagub surfareid ja vee äärde innukaid kaasaelajaid. Kohal on tipptegijad, kellelt iga harrastaja ja huviline sai nõu küsida.

Teiste seas Formula klassi purjelauasõidu noorte maailmameister Karl-Erik Saarm, Eesti parim naispurjelaudur ja aerusurfi meister Betti Vainküla ning kahe aasta eest Formula klassi purjelauasõidu EMil seenioride seas neljandaks tulnud Martin Ervin, kes on ka mitmekordne Eesti meister.

Kuigi Tauri meelest on tänavu inimesi vähevõitu, on pressiesindaja Helen Undi hinnangul 16. korda toimunud laagrist läbi käinud 3000 inimese ringis, mida on küll vähem kui 2011. aastal, mis laagrilisi oli 4100, ent rohkem kui mullu (laager toimus erandkorras Lemmerannal) ja tunamullu, mil külastajaid oli umbes 2000. Parkimiskohti kõigile soovijaile ei jaguvat, mõned autod on tulnud tagasi saata. "Igaüks kipub tulema oma transpordiga. Inimesed võiksid rohkem autosid jagada," leiab Unt.

Tõhus trenn: aerulaual saab ka võimelda

Aerusurfiga paralleelselt kogub populaarsust SUP-pilates, mille puhul pilatese harjutusi tehakse põranda ja mati asemel veepinnal hulpiva aerulaua peal.

"Tänu sellele, et vee peal ei ole stabiilset tasapinda, tuleb oma kerelihastega kõvasti rohkem tööd teha," võrdleb surfilaagris-SUP pilatese trenne andnud Sandra Sersant seda tavapilatesega.

"Enamik proovijaist on üllatunud, kui raske see trenn tegelikult on. Mitte et see oleks ületamatult raske ja üldse ei jaksaks, aga ta võtab oodatust rohkem läbi," märgib Sandra, kelle meelest ongi see üks treeningu põhiplusse. Suurim roll on kõhulihastel. "Seda trenni saab teha looduses. See on omamoodi teraapia. Kui ma ütlen harjutuste vahepeal, et visake lihtsalt selili ja puhkame korra, siis leiavad paljud, et see on parim osa üldse: vee sulin, õrn tuul ja päike," toob treener välja veel häid külgi.

Aerusurfi kogemus pole osalemiseks oluline. Enne trenni tasub lihtsalt harjutada aerulaual tasakaalu hoidmist. Raskusaste sõltub suuresti sellest, mis harjutusi treener teha otsustab. Enamik harjutusi on pikaliasendis, püstiharjutused on raskemad.

"Kuna siin on vesi olnud päris jahe, valisin ma kava, mille puhul ma teadsin, et enamik püsib laua peal," sõnab Sandra.

SUP-pilatest saab harrastada vaid üsna siledal veel. Kuigi kalipsod on üsna painduvad, on mugavam võimelda siiski päevitusriietes, juhul kui veetemperatuur lubab ? nii saab trenniga samal ajal päikest võtta.

Seni on trennid toimunud suvel, ent Sandra sõnul on võimalik, et edaspidi saab alaga tegelda talviselgi ajal basseinis.

Pudelite-purkide asemel panditops

Surfilaagri kohvikus valatakse kõik karastus- ja alkohoolsed joogid plasttopsi, mille eest tuleb pandiks anda üks euro, mis motiveerib topsi tagastama.

"Igal aastal on olnud see probleem, et metsaalune ja rand on kaetud topside ja purkidega. Vaatasime, et asi läheb käest ära. Nüüd müüakse jooki ainult spetsiaalses topsis," seletab pressiesindaja Helen Unt.

"Tavaliselt lähevad pandipakendid lihtsalt segaprügi hulka, suurürituste prügi ei sorteerita. Kogu prügi, mis meie laagris tekib, läheb hiljem aga taaskasutusse," kinnitab ta. Laagri prügijaamades oli neli prügikasti – panditaara, tühjade pakendite, toidujäätmete ja pappnõude ning segaprügi jaoks.