"Eesti rahvas palju võitnud – Suveniir neil külla sõitnud!" (13)

Seelikukandja on silmanähtavalt rõõmus, tema suul ei kustu naeratus.

See on Sirje Kurg – ansambli Suveniir naissolist number üks.

Tema nimeta ei saanud aastakümneid tagasi läbi ükski Eesti Raadio soovikontsert. Isegi kui sai, siis päästis piinliku olukorra Eesti Televisiooni põllumeestesaade "Viljaveski", aga kui see ikka ei aidanud, siis kõlas Suveniir pühapäevahommikuses raadios "Tere hommikust, põllumehed!".

Sirje Kure kõrval sõrmitseb kitarri veidi krampliku kehahoiuga mees – see on tema abikaasa Rein Kurg.

Nemad kaks ongi kõik, mis alles 1980ndate Eesti lauluväljakute ja kolhoosiklubide supernoovast, vokaalinstrumentaalansamblist Suveniir, mis tähistab tänavu 40. sünnipäeva.

Kümme aastat tagasi suri Suveniiri kurbade ja lüüriliste laulude (vaata "Kolme tuvi kohvik" ja "Mandoliinid öös") meister Olev Vestmann. Tänavu sügisel oleks ta saanud 70. See vajab samuti tähistamist.

Põhivaataja on kohal

Taevas Võru kultuurimaja Kannel hoovi kohal hallineb ning ühtlaselt hall on ka publiku juus. Kõigil on pension auga käes. Mõned alla kuueaastased sibavad ka ringi, aga suures osas on vabaõhusaali täitnud inimesed 65 ja vanemad.

Nemad mäletavad neid suuri lauluväljakukontserte, hommikuni kestnud kolhoosipidusid, aga ilmselt ka seda, mis tunne oli, kui tuli lustakalt tantsupeolt öösel kell neli otse lauta 60 lehma lüpsma minna.

Ansambli liider, 2010. aastal siit ilmast lahkunud Heldur Jõgioja on Suveniiri 25. aastapäeva puhul antud intervjuus öelnud: "Üritasime inimesi kas või mõneks tunniks hädaorust välja kiskuda või vähemalt seda unustama panna."

Seda missiooni võttis Suveniir 1980. aastate keskel sellise innuga, et kui satelliidid oleksid pingsalt jälginud Eesti teedevõrku, siis oleks peaaegu igal päeval leidunud seal bändi kollane Ikarus, mis liikus ühest kohast teise.

Nüüd, kui abielupaar Kured kontserdikorraldaja Peeter Kaljuste palvel taas terve juulikuu meie lauluväljakutel lembelaule esitavad, ei ole Suveniiri tegelikult olemas. Neid pole Facebookis, nende publik ei tea, mis see on ega tea ka, mis asi on mp3. Selfisid ei tee seal Võru Kandle aias keegi ning ükski videokaameraga nutitelefon ei kõlgu publiku peade kohal. Eelmüügist pileti ostnud on saanud endale kuldsete kirjadega Suveniiri juubeliplaadi.

Mis väega see publik – pingiread on enam-vähem täis – kokku saadi, on puhas mõistatus.

"Mis me teeme – meie publik sureb eest ära. Aga õnneks tuleb neid pidevalt juurde. Mõni rokimees hakkab ka lõpuks valssi tahtma," tõdeb Rein Kurg.

15 aastat tagasi oli ansambli looja ja liider Heldur Jõgioja nõutu – pole ühtki piletihinda, mida võiks kontserdi eest küsida. Suveniiri püsipublik oli kadunud ja kui mitte kadunud, siis maksujõuetu.

"Euro on head teinud," ütleb Rein Kurg. Kui hiilgeaegadel maksis Suveniiri kontserdi pilet üks rubla, siis oli see toonase keskmise palgaga võrreldes umbes sama kallis-odav kui praeguse turnee 10eurone pilet. "See vist ei tundu enam nii palju."

1974. aastal Tartu näidissovhoosis oma esimese kontserdi andnud Suveniir tiksus tervelt seitse aastat, enne kui Sirje Kurg (toona veel Sarapuu) õnnestus solistiks värvata.

Kuhu kadus raha?

Jõgioja käinud õppinud koorijuhile, kellel pealekauba veel malbe ja meeldiv hääl, koledal kombel peale.

"Tundsin hirmu, Suveniiris oli viis solisti, aga see oligi Helduri stiil – publikul on vaheldus, pikad õhtud tuli laulda, keegi võis purjus olla," ütleb Sirje Kurg.

Lõpuks otsustas raha. Kaunase restoranis teisipäevase tantsuõhtu eest saadud summa suutis kahtlused hajutada. Nii see läks.

Aasta hiljem liitus ansambliga ka EPAs lihatehnoloogiks õppinud Rein, kes oli silma jäänud taidlusülevaatuselt. Uno Uiga poistekoori kasvandik.

Ees ootas kõrgaeg.

1982. aastal tuuritas Suveniir mööda Eesti laululavasid koos Artur Rinnega, kaasas Ferdinand Veike, Kalmer Tennosaar ja puunukk Buratino.

Kõik Suveniiri nädalalõpud olid täis kontserte, argipäevadki suures osas hõivatud.

Rein Kure arvates oli tipphetk 1985. aasta suvi Tallinna lauluväljakul.

Laulukaare poole suunatud lava ja publik istumas kaare all. Ühel hetkel oli inimesi nii palju, et väravad tuli sulgeda ja ilmajäänutele teha lisakontsert.

Heldur Jõgioja värvikas isik ja ärimehetalent hakkas takka üles lööma aga juba selsamal 1982. aastal.

"Nädalavahetusega võis teenida kuupalga. Lõin üks aasta kokku, aasta sissetulek oli 7000–8000 rubla (selgitus tänapäeva lugejale: 10 000 rubla eest sai osta kaks tuttuut Žigulid või ehitada uue maja). Mina alustasin majaehitust. Sirje ja Rein ehitasid oma maja lõpuni, kõik ostsid autod," meenutas Jõgi-oja 15 aastat tagasi.

Korraga nokkisid Suveniiri rahakaukas rahvakontroll, SORVVO (sotsialistliku omandi riisumise ja spekulatsiooni vastu võitlemise osakond), rahandusministeerium ja kultuuriministeerium.

"Kõik tahtsid raha tagasi nõuda," ütles Jõgioja. Prokuratuuri ukse taga oodates ja mõlgutades mõtteid, et 10 000 rublast suurema summa riisumise eest võis kohtus oodata isegi surmanuhtlus, kirjutas Jõgioja Suveniiri tarbeks esimesed päris oma laulud.

Alles nüüd on Kured teada saanud, et tollal oli Suveniiril kukil kvartaliplaan – 104 000 rubla. See seletab, miks Tallinna lauluväljaku kontserdi eest sai solist tasuks 25 rubla, mis oli ülikooli õppejõu veerand kuupalka, aga jättis esinejale suhu siiski kibeda meki, et kuhu kaovad need ülejäänud tuhanded rublad.

Bussiga peolt peole

Suuri platse külastas Suveniir siiski vaid mõne korra aastas. Põhitöö käis kolhoosipidudel.

"Mäletan üht õhtut Iisakul," räägib Sirje Kurg. "Seal võis olla viissada või tuhat inimest. Suur hall oli nii kõvasti suitsu täis (toona võis igaüks suitsetada, kus aga pähe tuli), et vaevalt nägi, kuhu lava peal astuda."

Töö käis kindla rutiini järgi: 45 minutit ansambel mängis, siis 15 minutit paus. Nii kaheksast kaheni. Suur solistidearmee oli hädavajalik, sest keegi poleks nii pikka laulmist üksi vastu pidanud. Rütm: Kured – Vestmann – Neeme Konsa – Kured. Vahepeal väsis trummar ära ja läks taharuumi tukkuma, siis lõi Neeme Konsa trummi.

Alati võis juhtuda, et keegi langes rivist välja.

"Vanasti oli kombeks vaadata, et ansamblil oleks oma laud, seal oleks piisavalt viina ja seda viina ka joodaks," meenutab Rein Kurg. Tempo – päeval kontsert, vahel kaks, õhtul tantsumäng, seal oli ärakukkumine kerge tulema.

Kõrgaegadel oli nõudlus nii suur, et ansambel tuli kaheks lüüa. Mõned lisapillimehed – ning samal ajal esines ansambel Suveniir nii Mõisakülas kui Jõgeval.

"Meil oli Vestmanniga kokku lepitud kindel kellaaeg. Tema alustas Mõisakülas, meie Jõgeval," sõnab Rein Kurg. Kindal ajal algas mõlemas kohas paus – solistid kadusid kui tina tuhka. Heldur Jõgioja mängis ühes paigas instrumentaalpalu, teises rääkis Kaarel Tuvike anekdoote.

"Lepiti kokku, mis kell kumbki sõitma hakkab. Me sõitsime Jõgevalt Mõisakülla, Võrtsjärve ääres nägime, et Vestmann sõitis meile oma rohelise Žiguliga vastu," jätkab ta.

Otsetee letialustesse

Kõik toimis – ei mingeid lumehangedesse kinnijäämisi ega hilinemisi. Väikesed autod vedasid alati välja, kuigi mobiiltelefone polnud, väikestes külades oli vahel ainult üksainus telefon.

Seevastu bussidega oli vokaal-instrumentaalansambel alatasa hädas. Vahel tuli ratas alt ära, siis purunes rehv. Mõnikord hilines Suveniir 4–5 tundi.

"Kui bussis juhtus konjak olema, siis tuli seda juua," ütleb Rein Kurg.

Ning kui ansambel lõpuks pärale jõudis, naljatles kitarrist, arst ja psühhiaater Jüri Rosenfeldt: "Eesti rahvas palju võitnud, Suveniir neil külla sõitnud."

Pidu võis alata.

Sirje Kurg: "Neid aegu tagasi ei tahaks. Lõputud bussisõidud. Oma aega, et puhata, polnudki."

Ometi oli malbe olekuga abielupaar Eestimaa kolhoosikeskustes peaaegu ebajumala staatuses. Koos kõige juurdekuuluvaga.

"Väikesesse linnakesse läksid, kõik teadsid, et kontsert on tulekul. Kaubamajas – kõik ju teadsid. Müüjad kutsusid poes taharuumi, et tulge vaadake, meil on siin sellist importi ja sellist importi. Tänutäheks püüdsime kassette kinkida," mäletab Rein Kurg.Sügisesed lõikuspeod kolhoosides algasid puhvetiga, kus letil kraam, mida poes iga päev ei näinud. Näiteks lahustuv kohv.

Vene aja lõpus oli perekond Kure köögis üks kapp, mis oli otsast otsani seda lahustuvat kohvi täis.

Rein Kurg: "Heldur ostis alati kastitäie fantat."

Sirje Kurg: "Selle ta jõi koduteel peaaegu ära."

Olematu või olemas?

Kui palju Suveniir praegu raadios eetrisse satub, seda Kured ei tea. Ehkki nii mõnegi Suveniiri hiti tekst on Sirje Kure sulest, ei ole ta viitsinud end autorite ühingus arvele võtta. Nii pole ka teada, kui palju neid lugusid tänapäeval veel üldse kuskil mängitakse.

"Meil on olemas fännid, kes helistavad, kui meie laul raadios mängib," ütleb Rein Kurg. Üks neist kiindus Suveniiri Vene sõjaväe päevil, kui Heldur Jõgioja talle Musta mere äärde ansambli salvestustega linte saatis. Sealt on side tänini püsinud.

"Tema helistab alati, kui Suveniiri raadiost tuleb," ütleb Rein. Klubi- ja puhkeõhtud, mis täitsid hiilgeaegadel Suveniiri nädalavahetused siis, kui parajasti turneed ei olnud, on jäänud harvemaks. Praegu käivad Kured mängimas paar-kolm korda kuus.

"See on harva," lausub Sirje. "Aga me ei käi ka pubides ega kõrtsides."

Tukkuv pianist

Heldur Jõgioja kirjutas laule, oli laia silmaringiga, valdas keeli, peale selle asjaajamises osav. Kord suundus Suveniir kontserdile Riisiperre, teele jäänud kauplusest ostis Heldur Jõgioja väikese venekeelse anekdoodikogumiku.

Samal kontserdil mängis ta klahvpille ja tutvus samal ajal kogumiku sisuga. Kui ansambel pausi tegi, oli tal juba valik anekdoote tõlgitud ning valmis rahvale ettekandmiseks.

Lihtsalt pilli mängides kippus Jõgioja tukkuma jääma. Lasi päikeseprillid silmele – ansambli siseringis tähendas see, et pani pidžaama selga ja lasi silma looja. Käed käisid klahvidel edasi. Seda kutsuti autopiloodiks.

Sirje Kurg mäletab, et mitmel korral tuli keset mängu delikaatselt märku anda – soolokoht. Rein Kurg: «Saalist on ka hüütud: «Heldur!»