Heino Maripuu: "Olin ainus, kes kaameraga mööda rokiüritusi liikus." (3)

"Masina vedru tuli üles keerata ja filmilõigu pikkus sai maksimaalselt 30 sekundit. Nii õppisingi ühelt käelt filmima, samal ajal teisega kaamerat üles keerates," meenutab kunagiste rokifestivalide jäädvustamist Haapsalu mees Heino Maripuu, kes on pool elu käinud mööda maailma, üsna primitiivne 8millimeetrine amatöörfilmikaamera kaelas.

Peaasjalikult ongi ta nooruses käinud mööda tollal veel nii haruldasi rokifestivale ja -kontserte, mida pidevalt varitses ärakeelamise oht või millel oli peal nii kuri pilk, et neid julgeti pidada ainult üles rivistatud miilitsaspaleeri kontrolli all.

40 aastat tagasi oli isehakanud operaator Heino Maripuu veel noor mees. Ja selle võrra rohkem kuraasi täis. Ta tänab taevast, et 1972. aastal tehti just talle ettepanek Elva rokifestivalile minna ja sellest saigi tema esimene operaatoriproov.

"Väike lindimakk oli mul ka ühes, et heli peale võtta. Aga mingitest sünkroonvõtetest loomulikult midagi välja ei tulnud – 8millimeetrisest kaamerast seda loota olnuks hullumeelsus."

Muusikavalik on kordumatu

8 mm kaameral oli veel üks omapära.

"Masina vedru tuli üles keerata ja filmilõigu pikkus sai maksimaalselt 30 sekundit. See aeg polnud aga ühe muusikaloo filmimiseks mingi pikkus. Nii õppisingi ühelt käelt filmima, samal ajal teisega kaamerat üles keerates."

Nendest võtetest on sündinud kaks DVDd ühise pealkirja all "Keelatud mängud". 80% plaatide materjalist on unikaalne. Seda ei ole mitte kusagil mujal.

Esimesel on läbivaks liiniks 1972. aastal peetud Elva rokifestival. Üritus sai kavandatud väga suurejoonelisena – Baltimaade suurimana – ja sellest kuuldes hakkasid Elvasse sõitu planeerima aina rohkem pead tõstva hipiliikumise paremad pojad ja tütred üle kogu Nõukogude Liidu.

See pani mõistagi kohaliku KGB naha lausa sügelema ja paanikas julgeolekumehed otsustasid halvima ärahoidmiseks muuta ürituse kuulatavaks vaid elvalastele.

Hiljaaegu sai sama nime all valmis teinegi plaat aastatest 1970–79, kus teevad kaasa väga paljud toonased pahad poisid.

"Keelatud mängud" 2. osa ei ole tavaline muusikafilm, veel vähem dokumentaalfilm. Pigem on see film-jutustus. Dissidentlik muusikavalik on pikitud intervjuudega tollaste tegijatega, kellest mõnedki on juba siit ilmast lahkunud. Kogu muusikavalik on kordumatu – seda pole ei meie raadios ega ka teles.

"Olin ainus, kes kaameraga mööda neid üritusi liikus – seepärast teangi, millest räägin," nendib kaameramees.

Jagas DVDd koolidele ja muusikutele

Heino Maripuu kaamera läbi pääsesid esimest korda filmilindile nii Silvi Vrait kui ka Vitamiin. Eriti rariteetne on lõik Polyphonist.

"Täiesti unikaalne ja kindlalt ainsana on minu üles võetud ka lõik "Õhtunägemus", mida sattusin filmima täiesti juhuslikult telemajja ja mis kustutati avalikest salvestustest sedamaid pärast võtete lõppu. Minu teada ei ole Rujast koos Tõnu Kaljuste kammerkooriga säilinud mitte ainsatki kaadrit. Ent teadupärast lõi Rein Rannap just selle koosluse jaoks päris palju muusikat," mäletab filmioperaator.

Heino Maripuu mäletab veel hästi tolleaegse popmuusika kurba, et mitte öelda lootusetut seisu.

"Raadio oli niikuinii täielikult nõukogude estraadi päralt. Esimese korralikuma seljasauna sai muidugi Ruja Kadrioru vabaõhukontserdi eest, kus püüti juba sealsamas juhet seinast välja rebida. Aga traati mööda käisid kõik, kes filmis sõna on saanud: Polyphon ja Propeller, rääkimata Grapsist, kelle muusikurada viiski mingil perioodil ühest ärakeelamisest teiseni."

Heino Maripuu pole DVDdest ainsatki müüki paisanud, vaid jaganud need kõik filmides kaasa tegevatele muusikutele ja koolidele õppevahenditeks.

"Olgu see minupoolne sügav kummardus tolle ajastu muusikutele, kes pidid toonaste saavutuste nimel võitlema kümnekordse jõupingutusega. Olgu see plaat ka augutäiteks juba ununema hakkavale "kahtlasevõitu" perioodile meie muusikas üldse!"