See et su sõbeanna Bastille lugudega ennast tuttavaks ei teinud, on täiesti tema oma probleem. 3-4 suure hitiga sa 1,5 tunnist kontserdi siiski ju ei anna.
"Mu kõrval istuv sõbranna ütleb, et esitus on ju igati esmaklassiline, ent lood on küllaltki tundmatud." Vot see on küll teie enda traagika. Mina, kui Bastille kuulaja, teadsin KÕIKI laule.
Kogu kontsert oli ju super algusest peale. Ongi loogiline, et rahulikumad inimesed ja need kes eriti ehk muusikaga tuttavad pole, lähevad taha poole, sellel kontserdil siis laulukaare alla. All, kus inimesed seisid, oli ikka kõva laulmine, hüppamine ja plaksutamine. Ehk ei saanud kirjutaja ise vedama ja siis pidama? Oblivioni ajal oli plats tõesti ilus.
Mina kui esimeses reas seisja, nägin ja kuulsin ainult kaasaelavaid fänne. Ja siis kui ta lavalt maha sai ja meie käte vahelt läbi jooksis, ütleme nii, et terve see esimene rida hoidis süda kinni :)
Mina ei tea millisel kontsertil ajakirjanik viibis, aga see Bastille kontert, kus mina viibisin oli algusest lõpuni täiesti vinge ülivõrdes!!! Rahvas elas kaasa juba hetkest, kui lava hakati valmis sättima nende esinemiseks ning lõpus olid emotsioonid veelgi enam laes. Unustati ka kirjeldada hetke, kus ühe lõpus oli isegi laulja isiklikult nii liigutatud hetkest, et pühkis põselt pisara.
Selline 3+ esitus viiepallisüsteemis. Laulud ja esitus olid okeid, aga produktsioon oli suht nõrk, iga loo vahel olid jube pikad augud, kus lava oli täiesi pime, jne.
Olin esimeses reas ja fakt on, et publik läks hulluks juba väga väga alguses, võiks öelda, et lausa enne esimest laulu juba. Minu paremal ja vasakul pool, kui ka taga olevad tüdrukud nutsid, karjusid ja laulsid kaasa igat sõnda juba väga esimesest laulust peale.
KOMMENTAARID (9)