"Küllap siis arvati, et kuna ma olen niikuinii pensionil, piisab poolest kohast. Aga mina põhimõtteliselt poole kohaga nõus polnud ja ongi kõik. Eelnevalt oma tingimusi esitades ütlesin, et kui ma ka tulevikus külalisena mõnes tükis kaasa teen, on minu numbritasu selline ja selline, millega teater aga nõus polnud. Seega vaid üks kord ma Endlas veel lavale tulen – "Viimase kauboi" viimases etenduses," ütleb Vlassov, kes esialgselt pidi kaasa tegema ühtlasi teatri uuslavastuses "Kvartett".
"Aga kuna asi kujunes nii, et ma poole kohaga olla ei tahtnud ja minu punktitasu teatrile samuti ei sobinud, siis nüüd olen ma vaba inimene. Ma ei pea suvel proovides käima. Kuigi see töö oleks olnud kindlasti huvitav," tõdeb Endla veterannäitleja.
Akadeemilist teatriharidust polegi
"45 aasta olin Endlas ja eks oligi aeg lõpetada. Teatrisse läksin ma otse tuletõrjest, kus sain olla vaid kolm kuud. Lühike, aga väga raske aeg, sest seal oli töörežiim, kus kolm päeva puhkasid ja üks päev magasid," naerab näitlemisega lõpparve teinud Vlassov.
Paraku möödus ka tuletõrje-eelne sõjaväeaeg noormehel sama ruttu. Sest ühel ilusal päeval ei mahtunud talle lihtsalt kirsa enam jalga. "Seega piirdus minu kodumaa teenimine samuti kolme suvekuuga 1967. aastal," meenutab nüüd teatrist erru lastud teatri- ja pillimees. "Siis mind komisjoneeriti: ei saa kanada standardseid jalanõusid," tsiteerib Vlassov Vene kroonust vallandamise põhjust.
Endlasse kutsus Vlassovi aga vana sõber Mihkel Smeljanski, kes oli tollal veel lavapoisi palgal. "Tema mulle teataski, et meil vabanes üks lavapoisi koht, kas sa ei taha tulla. Ütlesin, et miks mitte, äkki saab kunagi ka lavale mingit sutsu tegema. Ei läinudki kauem kui kuu ning juba hoidsin käes tekstiraamatut oma esimese suurema rolliga. Selles mõttes ei ole mul jah mingit akadeemilist teatriharidust. Minu õpetajad on Karin Raid, Ingo Normet ja Vello Rummo. See on minu kool."
45 aastat on inimese elus pikk aeg, rääkimata näitlemisest ühes ja samas teatris. "Kümme aastat tagasi oli mul veel klade, kuhu olid sisse kantud kõik rollid erinevates lavastustes. Kokku oli neid kuskil 140. Kuskil kümne ringis on viimase kümne aasta jooksul kindlasti juurde tulnud," usub Vlassov. Kui palju täpselt, ta enam öelda ei oska, sest kolimisega läks ajalooline vihik kaduma. "Võib-olla keegi leiab selle veel kuskilt üles," ütleb tänaseks teatritolmu jalgadelt pühkinud Vlassov.
Pensionipõlv on kindlustatud
Kätt südamele pannes lisab ta, et pole teatriga hüvasti jättes ei solvunud ega kibestunud. "No olgu, alguses oli ehk väike okas hinges, sest 45 aastat inimese elus on ikkagi märkimisväärne aeg. Kogu oma nooruse olen ma sinna majja jätnud! Nüüd aga vaatan: jah, oli selline koht. Kusjuures uurides teatri ajalugu, mis algas aastast 1911, selgus, et vaid üks näitleja – Lia Tarmo – pidas selles majas vastu sama kaua kui nüüd mina. Tema mängis selles teatris juba siis, kui mina 1948. aastal sündisin."
Teatrist suure kaarega mööda kõndima hakata Vlassovi ei kavatse ning kui Endlalt tuleks uus huvitav väljakutse, mis sobiks tema punktitasuga, oleks ta valmis igal ajal teatrijuhi Ain Roostiga uuesti käed lööma.
Tulevikku vaadates ütleb ta väga optimistliku häälega, et teeb nüüd, mis tahab. "Reisima lähen. Sest minu pensionipõlv on kindlustatud. Kuigi koguja-tüüp ma pole ja ühtegi panka pole tühjendanud, lõin ma endale rahavoo. Mida see tähendab, ma pikemalt avalikkuse ees selgitama ei hakka," jääb Vlassov siinkohal salapäraseks. "Nii et ma võiks jalad seinale lüüa, aga eks see rahavoo juhtimine nõuab samuti aega ning lisaks kõigele tuleb veel Kuldse Trio juubelituur. Nii et olgu siis ka sellega ilus lõpp. Mis tähendab, et homme (täna – J. K), pea ees, külma vette."
"Ta ütles, et poole kohaga ei saa teatrit teha."
"Kuna teatril oli Jürile pakkuda väga vähe tööd, ei oleks me saanud talle enam täit kohta võimaldada," selgitab Enda juht Ain Roost , miks Jüri Vlassovi ja teatri teed lahku läksid. "Meil on vaja võtta majja noori inimesi, aga teatri rahaline seis pole selline, et me saaks hoida palgal väga suurt truppi." Sellepärast ta pakkuski Jürile, et too jätkaks poole kohaga ja poole koormusega. "Jüri paraku sellega päri polnud, öeldes, et teatrit ei saa teha poole kohaga. Filosoofilises mõttes on see jumala õige, sest igaüks, kes teatrit armastab, teeb seda tööd kahe või isegi kolme kohaga. Oma südame järgi. Aga teiselt poolt peame tegema valikud ning, nagu ma ütlesin, teatrisse on vaja juurde noori inimesi."
Kommentaarid