«Küüditamine oli kole, kuid Siberist Eestisse tagasi jõudes sain tunda sellist alandust, et põruta või kohe tagasi!» Marta-Johanna Viks.Foto: MARI LUUD
Inimesed
10. juuli 2014, 07:00

101-aastane eestlanna: olen praegu ikka Nõo valla tšempion, ei ole teist nii vana enam kedagi (22)

"Jumala peale ei maksa liialt loota," ütleb 101aastane Nõo vallas Lukel elav Marta-Johanna Viks, kes loeb ajalehte ise, vahel koguni prillita ja peent kirja. Õmblustöö olla talle tableti eest ja valitsust ta ei kiru – aeg olevat selline, et nood seal üleval on mõistuse kaotanud ega saa aru, mis Eesti riigis tegelikult toimub.

"Mõne Õhtulehe numbri loen tilgatumaks läbi, teinekord jätan artikli pooleli ja keeran lehte. Aga eks te ajakirjanikud olete kõik vahel kolinal ämbrisse astunud."

Marta-Johanna ütleb, et üldiselt sünnib Õhtuleht lugeda, tal käib see viimased 20 aastat.

"Aga ärge minu nime küll pange. Kirjutage, nagu Õhtuleht tavaliselt kirjutab, et nimi muudetud," soovitab ta. Marta-Johanna mõistab hetk hiljem ka ise, et tema puhul ei tule kõne allagi "tundmatuks jääda sooviv 101aastane naisterahvas" ning rehmab nõusoleku märgiks käega:

"Mina olen praegu ikka Nõo valla tšempion, kui niiviisi öelda. Ei ole teist nii vana enam kedagi." Lisab, et kui tema eluloo otsast lõpuni ära kuulaks ja kirja paneks, saaks sellest raamatu või vähemalt järjejutu. Neid viimaseid aga enam ei avaldata.

Arsti juurde pole asja

"Ma olen juba 10 viimast aastat valmistunud surema. 90aastaselt jagasin kõik oma asjad, kangasteljed ja käsitööd laiali – kõik puhtaks! Pool maja müüsin ära, sest nii suurt majapidamist on üksi ilmvõimatu pidada. Aga selle maja müügiga astusin küll ämbrisse..."

Vanaproua elab oma majaosas vaikselt nagu hiir urus. Et kõrvakuulmine on kehvapoolne, ei julge Marta raadiotki lahti keerata – äkki naaber saab müra pärast pahaseks.

Arsti juurde pole Marta-Johannal olnud eriti asja: "Viis aastat tagasi oli sapipõletik, vägisi päris viidi mind arsti juurde. Kui tohtrid said teada, et olen nii vana, kus siis tuli neid juurde vaatama, et missugune see vanainimene on, ja kui veel minna haiglasse, no siis suurest imestusest jookseb 101aastase peale pool osakonda kokku."

Vanaproua leiab, et valutavate liigestega tuleb leppida, sest tema "organism on juba nii kõdu, et hää, kui silmad saavad selle ajalehetüki ära lugeda".

Marta-Johanna hääles pole kübetki kurbust. Praegusel ajal ei saa nooredki oma haigustele abi. "No kuis siis veel nii vana kui mina. Mõttetu!"

Aga mitte oma elust ja tervisest ei tahtnud vanaproua kõnelda, kui ta hooldaja Maire kaudu Õhtulehega ühendust võttis.

"Praegusest olukorrast Eesti riigis on ühel 100aastasel väga raske aru saada. Inimestel pole tööd ega töötegemise isu. Ma ei saa sellest aru. Mul olid vanasti lisaks loomadele ja põllumaale kolmed kangasteljed üleval. Seal pidi kõvasti kannatust olema. Tartus oli üks meister, kes minu mustrid üles võttis."

Marta-Johanna ütleb, et ta ei usu praegu ennast, et ta selle kõigega üldse hakkama sai.

Aga tööharjumus tuli isatalust pisikese plikana kaasa. 95 aastat pole kustutanud vanaproua mälust üht valusat seika:

"Isatalu oli suur, üle 100 hektari põllumaad, tõuloomad. Olin kuuene, isa matusepäeval tõmbasid mullikad saba selga, mina olin karjas ega suutnud karja koos hoida. Ema tuli, nägi seda kaost, tõstis kleidisaba üles, lasi laksu vastu mu sääri. Praegu ajalehest loen, et 20aastane inimene ei tohi tööle minna ja lähebki vargile, õigustus olemas – raha oli vaja. Aga kusagil pole kirjutatud, et tööle võiks minna."

Vanaproua tunnistab puhtast südamest, et ta ei saa paljudest asjadest aru: "Jumal tänatud, et Venemaa elu sai ära elatud.

Venemaa üheksa aasta eest läks kirja kolm pensioniaastat iga tööaasta eest, Eestis töötad kolm aastat hariliku palga peal ja saad ühe pensioniaasta."

Toas valitseb vaikus. Laual on maasikad ja rabarberikook. Hooldaja Maire on hoiatanud, et Marta on väga otsese ütlemisega, et tea, kas kõike saabki lehes kirjutada. Ja sealt siis tuleb: "Meil on siin ka oma Stalin olemas. Kui Vene valitsus oli, käis Lukest buss päevas seitse korda Elva poole, seitse korda Tartu poole. Tuli Laar, tegi nii puhta töö, et siin pole enam midagi. Hullem kui Stalin. Kõik on kinni, poodi pole, postkontorit pole. Kõik puhas, pole enam inimesi."

Vanaproua räägib, et ega kõigil ei ole omakseid, pole autosid. Et valitsuseliikmed ei arva lihtrahva elust midagi:

"Nad ei arva ka seda, et nemad kunagi vanaks saavad. Ja häbitunne neil puudub. Ega nad seal valitsuses süüdi ole, praegu on selline ajajärk, mis inimestelt mõistuse ära võtab."

Jumalaga uks vahelt kinni

Marta-Johanna ütleb, et on eluaeg olnud kirikuinimene, kuid nüüd on tal 101 aasta vanusena õigus nii karmilt öelda:

"Ole sa kirikuinimene või ei, Jumala peale ei maksa loota. Kui isa suri, magasin kuueaastase lapsena ema selja taga. Ema õpetas meieisapalvet lugema, alguses ei saanud ma kõigest aru... Kasvasin usus ja teadmises, et Jumal ei pane iial nii suurt karistust, mida inimene kanda ei jõua."

Oma ainsa poja 24 aastat tagasi matnud naise silmas helgib leinapisar.

"Kas on veel suuremat karistust emale kui oma ainukene poeg matta, see on ületamatult suur karistus minu elupäevade lõpuni. Tubli poeg tuli mul mulda sängitada."

Marta-Johanna leiab, et "Jumalaga olen kõrdapidi pahuksis, ma olen tema poolt välja lülitatud, sellepärast ta ei tulegi minu surma tahtma", sest poeg võeti temalt ülekohtuselt ära.

Vanaproua pigistab sõrmedega minu kätt: "Olen ehk ise selles süüdi, et leppisin ühe lapsega. Mööda ilma rännates oleks võinud noore naisena igast paigast lapse saada, küll ja küll oleks olnud võimalusi, aga ma ei tahtnud sellist elu ei endale ega lapsele. Nagu praegusel ajal, naine ei tunnegi veel meest, aga laps pannakse hakkama."

Marta-Johanna jõuab jutuga tagasi Jumala juurde:

"Ka ema käis armulaual ja pidas kirikupühadest väga, ikka tuli tal Siberi mulda minna. Nii et vahet polnud, oled sa kirikuinimene või ei. Kui prostalt paavstid elavad, ka seda on Õhtulehes kirjutatud. Võib-olla on mingi kategooria neid, keda Jumal kuulda võtab, aga minul on küll nüüd Jumalaga uks vahelt kinni."

Juhi õnnitlus tegi rõõmu

Vanaproua ütleb, et oleks tore, kui saaks ajakella kas või kümne aasta võrra tagasi keerata, 90aastaselt oli elu hulga ilusam, meelespidamine parem:

"Vahel lähen mitu korda sahvrisse, ei ole enam meeles, mille pärast sinna lähen. Ja kõik vanad tuttavad on ammuilma taevastel radadel, mina üksi."

Marta-Johanna räägib, et vahepeal kadus elutahe.

Imestab südamest, et vallavanem koos ametnikega käis teda 100 aasta juubeli puhul ja ka nüüd 101. sünnipäeval, 20. mail õnnitlemas.

"Kui suur rõõm see minu jaoks oli, võtsid oma töös vahe sisse ja tulid nii ilusate lillede ja kingitustega vanainimest meeles pidama. Nad äratasid mu surnust üles, nüüd on mul kergem uut elusajandit alustada!"

 

Uus aeg, uued kombed

Miks mees ja naine vaid lapsi teevad ja koos ei ela, sellest on proua Marta-Johanna ajalehest artikleid lugenud.

"Vanasti olid nii lollid inimesed, et abielluti selle inimesega, kes oli enne juba tuttav mitu aastat. Möödaminejaga es abiellutu. Täna abiellud ja homme lahutad, tuu es tule kõne allagi. Nüüd ei ole lapsel ei isa ega ema, vanasti toda es tunta," räägib vanaproua, kes on sündinud aasta enne Esimese maailmasõja algust.

101 aastat vana naine naerab muhedalt, et tema ei kujuta seda küll ette, et täna saad tuttavaks ja homme on juba mees kodus. Veel üks mõte paneb Marta-Johanna itsitama:

"Nii vana meest kui mina, no toda ma ei kujuta enda kõrvale. Nii vana ja kortsus. Ei kujuta ette! 80aastane mees, see oleks paras poiss. Ise ei taha enam toitu puutuda, mis siis võõras inimene, kes näeb, et vana inimene teeb veel sööki."

Proua Martat huvitas omal ajal söögitegemine küll. Kui ta siia Lukele elama tuli, siis käis ta küla peal matuselaudu katmas.

"Milliseid sööke sai tehtud, mul oli isu elada. Nüüd on kõik läbi, kurb lihtsalt."

Siiski, oma 101. sünnipäeva lauale keetis Marta ise süldi.

 

Uus repressioon sotsialistlikus Eestis

"Eile või üleeile (14. juunil, leinapäeval – toim.) oli Õhtulehes kirjutatud, mispärast küüditatud ei anna seletust, kuimoodi Siberis tuu elu iks oli. Noid on väga vähe enam elus ja vanus on selline, et seda Siberi elu enam ei saa kirjutada."

Marta-Johanna Viks küüditati koos kuueaastase poja Mardiga 1949. aasta märtsis Novosibirski oblastisse Kuibõševi rajooni.

"Küüditamine oli kole ja elu Siberis oli seni kole, kuni Stalin elas. Kui ta ära suri, oli Venemaal jumalik elu. Kes tööd tegi, see ei pidanud puudust tundma. Ma südamest kahetsen, et sai sealt 1958. aastal üldse tagasi Eestisse tuldud. Oleks Venemaal parem elu olnud."

Marta-Johanna oli märtsiküüditamise ajal 36aastane:

"Ma ei osanud midagi karta, 45. aastal arreteeriti abikaasa, viidi tapiga Sahhalini saare peale, seal ta oma otsa leidis. Venelased olid selleks ajaks kõik väärtusliku talust juba minema tassinud. Aga paberid jäid alles, et oled süüdi ja kulak."

Marta-Johanna usub, et Moskva käsku täitsid truualamlikud eestlased. Oligi Siberisse minek, koos väikese Mardiga. Et ema sama rongikoosseisu teise loomavagunisse aeti ja Marta seda kogemata nägema sattus, olnud puhas ime. Ema ja tütar lubatud kokku.

Siberi elust on Martal rääkida ainult head:

"Venelased käitusid väga sõbralikult. Kui oled tööline, elad igas paigas ära. Kes oli looder, tollel oli ka elu vilets. Minu elu muutus, kui õel õnnestus mulle Eestist õmblusmasin järele saata. Päeval olin sigalas tööl, öösel õmblesin kõike, pesust kleitide ja mantliteni, nii et patent taheti peale panna."

Vanaproua mäletab sedagi, et õde harutas kodumaal meeste ülikonna lahti, sealt pealt sai lõikeid võtta. Elamine oli väike, riidevirn aga nii suur, et kui komandant käis kontrollimas, ütles, et siin on riideid rohkem kui magasinis.

"Pärast Stalini surma tulid Siberisse traktorid ja kombainid. Viljapead olid rasked ja pikad. Normipäevade aastapalgaks neli tonni vilja, mis sa hing teed. Nemad tahtsid ainult nisu. Kodumaale tulin, sain riigi teraviljasalvest kaks tonni rukist."

Eestisse tagasi jõudnud, hädad alles algasid.

"Talu tagasi ei saanud, es lubatud sisse. Rändasin mööda Eestimaad. Poeg Mart lõpetas Tihemetsa kooli, sai töökoha Jõgevale. Töötasin Kambjas Lenini sovhoosis, Jõgeval... Kui otsaga Nõkku jõudsin, siis öeldi külanõukogus, et vaheta enne veri, siis saad siin elada," meenutab Marta-Johanna toonaste ametnike suhtumist. Küüditatuid põlati rohkem kui venelasi.

Siberist naasnu kinnisideeks oli rajada oma talu: "Pika palumise ja otsimise peale õnnestus Lukel osta talumaja. Maja tahtis palju remonti, sovhoosiametnikud olid tigedad kui herilased. Ega eestlane eestlasel elada lasknud... Ma ikkagi rahvavaenlane, mis sest, et rehabiliteeritud.

Sovhoosiajal ei tohtinud sa oma talusse elektrit sisse panna ega telefoni. Niivõrd julmalt käituti, mul oli nii halb tunne, ära kohe elagi.

Käsitöö oli tol ajal viimane, et kes seda moodsal ajal enam tahab. Aga mina olin nii kange, et mul on terve Eestimaa vaipu täis kootud, kangastelgedel kudusin. Praeguseks on see õmblustöö vaid 101aastase "tabletid" – üksinda oled, siis pole midagi muud peas, kui igavesti halvad mõtted."