Timo ei ole üksik hulljulge. Ühes teiste omasugustega sõitis ta seljakott seljas, liftiga 21. korrusele, et siis korruse võrra kõrgemalt Pirita metsade poole hüpata.
Seejärel pakitakse langevarjud paarikümne minutiga hoolikalt kokku, kotid jälle selga ning uuesti lifti. Täna ja homme võib igaüks teletorni juures vaadata, kuidas 50 langevarjurit ligi kahekümnest riigist "Base Boogie" ürituse raames torni äärelt alla viskuvad.
BASE-hüppamist (lühend sõnadest building, antenna, span, earth – hooned, antennid, sillad ja kaljud, millelt hüpatakse) ei saa siiski igaüks proovida.
Enne, kui võib hakata alla hüppama liikumatutelt objektidelt, peaks tutvust tegema langevarjuhüpetega lennukilt. Seda vähemalt 200 korda, sest BASE-hüpped on palju ohtlikumad.
Umbes 175 meetrine langus kestab napilt mõne sekundi. Ligi 100 BASE-hüpet teinud Aivar Luht räägib, et hüppe ajal tal mõtteid peas ei ole.
"Emotsioon on põhiline. Töömured on peast pühitud, oled momendis kohal ja see teebki hüppe eriliseks."
Hollandlane Roland, kes alles eile hommikul Amsterdamist Tallinna jõudis, sõitis taksoga lennujaamast otse teletorni juurde.
"Enne hüpet on kõige hirmsam osa, sest sa kardad kukkuda. See on loomulik tunne," räägib ta teletorni betoonäärel seistes. Mõned minutid enne hüpet ei peegeldu mehe näos küll mingit hirmu, seal laiutab hoopis elevil naeratus. "Ma olen hirmuga harjunud," muigab ta.
"Kui hirm ära kaob, siis on ilmselt midagi juba valesti," märgib Aivar Luht. "Mingi hirm peab alati jääma. Siis mõtled läbi, mida sa teed, ja ei lähe suvaliselt hüppama."
Valgevenelane Leonid Blotnikov sattus BASE-hüppeid tegema pärast seda, kui oli näinud filmi, kuidas Norras hiiglaslikelt kaljudelt alla hüpatakse. "Ma sain aru, et see on minu asi."
Kas neljandat aastat hüppeid tegev mees soovitaks seda ka teistele?
"Ei, ei, ei, kindlasti mitte. See pole teie tervisele kasulik," vangutab ta naerdes pead ja pakib langevarju hoolikalt kokku. Ikka selleks, et uuesti üles minna ja mõnesekundilist adrenaliinivoogu tunda.
Kommentaarid