Enn Eesmaa: "Valdo Pant on võib-olla läbi aegade kõige parem telekommentaator, aga Rein Karemäe oli Pandist kindlasti palju parem reporter." (9)

"Rein Karemäe on läbi aegade kõige parem reporter Eesti televisioonis, kellest küll tollal ei räägitud sellises terminoloogias nagu "staar". Täna ütleks igaüks, et ta oli telestaar," on Enn Eesmaa veendunud kahe päeva eest siitilmast lahkunud kunagise kolleegi suuruses.

"Samas tuleks täpsustada, Valdo Pant on olnud võib-olla läbi aegade kõige parem telekommentaator, aga Rein Karemäe oli Pandist kindlasti palju parem reporter. Selles mõttes on neid raske võrrelda," ütleb Eesmaa.

"Räägiti lihtsalt Pant ja Karemäe ning kõikidel oli selge, kellest jutt käib. Nende taset on muidugi raske ja isegi võimatu tänapäevasega võrrelda, mitte ainult teise sotsiaalse süsteemi tõttu, sest täna on vabadus ja voli rääkida millest iganes ning ükskõik kuidas. Kui Rein Karemäe tegi oma saateid, oli alati tarvis teada, mida sa räägid, ja see tegi tollastest telemeestest ja -naistest võib-olla suuremad sõnameistrid, kui enamik tänastest tegijatest on. Pidid piiratud tingimustes rääkima kõike seda, mida ka praegu räägitakse, aga siis oli üsna mitu filtrit, kuigi tollal oli enamik saadetest otse-eetris.

Mäletan tänaseni tema reportaaže "Ratastel", mis läksid samuti otse-eetrisse. Karemäe tegi väga palju head tööd, ta oli väga paljude asjade alustaja. Karemäe nime teatakse kindlasti veel vähemalt kaks põlvkonda, tema tööd hinnatakse, aga alatiseks jääb ta Eesti televisiooni ajalukku kui üks vähestest, kes tõepoolest jõudis oma ala tippu," on Eesmaa kindel.

Naisvaatajate lemmik

"Lisaks oli ta väga hea välimusega ja mõjus naisvaatajatele kindlasti hästi. Pikka kasvu, sarmikas. Kui meie Mati Talvikuga alustasime, oli Karemäe oma võimete ja kuulsuse tipul. Koos Valdo Pandiga. Samas läks Karemäe ju suhteliselt vara telest ära ja põhjust ma isegi ei tea. Võib-olla oli tal raskusi ülemustega.

Mäletan, Karemäel oli kunagi jutuajamine Johannes Käbiniga, kui too ei olnud enam ülemnõukogu presiidiumi esimees. Ta olevat küsinud Käbini käest, et kuidas ta siis ka televisiooni juhtis, sest partei juhtida oli ju kogu Eesti elu. Mille peale Käbin oli kostnud, et tema ei retsenseerinud ega pannud paika saateid, vaid andnud eetriõiguse nendele, kes saateid teevad. See oli üsna suur vahe ja seda rohkem tuleb imetleda Karemäe tööd ja tema saavutusi," ütleb Eesmaa.

Rahvas sai, mida tahtis

"Et ta oskas nagu ka Valdo Pant teha saateid nii, et ülemused ei pidanud väga pahandama ning rahvas sai selle, mida tahtis. Nende aegade tegijatel oli loomulikult üsna suur oskus rääkida ridade vahelt. Oli ta ju ka nende hulgas, kes kommenteerisid oktoobri- või maiparaade, aga see oli see, mis käis ameti juurde, kui sa olid rahva seas populaarne. Paraade kommenteerima ei pandud ju tundmatuid tegijaid."

Karemäest kui inimesest rääkides tuleb Eesmaal esimesena huulile sõna "lahkus". "Aga et ka tema abikaasa Ruth Karemäe töötas televisioonis, oli ta rohkem oma seltskonnas koos selle brigaadiga, kellega ta saateid tegi, ennekõike mõtlen ma siin Virve Koppelit (ETV toimetaja ja režissöör aastatel 1956–89 – toim). Ei mäleta, et ma oleks koos Karemäega lõunatanud, nagu ma tegin seda näiteks koos Hardi Tiidusega. Ja me ei lävinud ka väljaspool televisiooni, sest meil oli siiski märkimisväärne vanusevahe, ja mis seal salata, eks ikka teatud konkurents televisioonis oli samuti olemas," tunnistab Eesmaa.

"Aga ta oli sarmikas ja professionaalne, just selline, keda Eesti Televisioonil oli vaja."

Eesmaa mäletab tänaseni esimest värvitelevisiooni saadet, mille juht oli Rein Karemäe. "Nii et ta oli etapilise tähtsusega inimene, ning kahtlemata jääb ta Eesti televisiooni ajalukku suure ja olulise tegijana."

Rein Karemäe – Eesti Televisiooni reporter number üks

Rein Karemäe (20. august 1934 – 7. juuli 2014) lõpetas 1957. aastal Tallinna pedagoogilise instituudi füüsika eriala. Seejärel töötas alates 1958. aastast reporterina Eesti Raadios ning hiljem Eesti Televisioonis. Tema tuntuimad saatesarjad olid «Kolmnurk», «Reporter vahetab elukutset», «Ringliiklus» ning Soome–Eesti ühisviktoriin
«Naapurivisa».

Rein Karemäe kuulus algul Keskerakonda, seejärel alates 1996. aastast Arenguparteisse, alates 1999. aastast oli ta Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige. Ta oli VIII riigi-kogu liige 1995–99.

Ta on pälvinud ENSV teenelise ajakirjaniku tiitli (1975), Valdo Pandi nimelise Eesti Televisiooni publitsistikapreemia (1980), Valgetähe V klassi teenetemärgi (2002) ning Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (2011).

Karemäe trepp Nõukogude Liitu

«Just Karemäe oli see, kes Eesti Televisiooni mainet Nõukogude Liidus teadvustas ja kinnistas,» meenutab Enn Eesmaa.

«Mäletan, käisime koos Mati Talvikuga mingil seminaril, kus räägiti sellisest terminist nagu «lesnitsa Karemjae» ehk siis Karemäe trepp või redel, mis lahtiseletatult tähendas seda, et oma intervjuusid ette valmistades nägi ta alati ette, mida ta järgmiseks küsib. Arvates ette, mida esimesele küsimusele vastatakse. See oli nagu malemäng, mille ta enne kaamera ette astumist enda jaoks varakult selgeks tegi. Mis loomulikult oli vajalik, sest tuleb arvestada, et saated läksid eetrisse otse.»

Paadam: Rein oli sündinud reporter

«Hakkame ilma jääma Eesti Televisiooni esimesest põlvkonnast,» ohkab endine telemees Juhan Paadam, kelle sõnul sidus teda Rein Karemäega sõprus aastast 1970.

Järgnesid kümned saated ja sarjad, mida koos tehti. «Esimene sõna, mis Reinu puhul keelele tuleb, on «professionaalsus». Rein on väheseid, keda me võime pärjata aunimetusega reporter. Kellele oleks saadet tegema minnes tulnud mikrofon padjal ulatada,» muigab Paadam.

«Kahjuks lõi ja kandis ta edasi reportaaži kui žanrit televisioonis suhteliselt üksikuna. Ei tahaks hakata rääkima, mis oli ja mis on praegu, aga reportaaž oli see, millega Rein julgesti tõstis reportaaži kui žanri ja enda Eesti televisiooni ajalukku. Ta oli ilmselt sündinud reporter, kuigi miski ei sünni ilma tööta. Siit koorubki välja järgmine teema, mis on töökus. Rein oli inimene, kes ei osanud puhata. Ei suvel ega talvel. Mis ei tähendanud, et ta poleks puhanud. Aga üldiselt töötas ta kogu aeg. Kui ta just parajasti saadet ei teinud, ehitas või remontis ta midagi. Ta oli sportlane, mängis võrkpalli. Sealt pärineski arvatavasti tema spordimehe hasartsus, aga samas ka meeskonnamängu oskus,» iseloomustab Paadam lahkunud sõpra.

Paadam ütleb, et viimaste tundide jooksul on talle taas meelde tulnud aja puudutus, mis võib vahel olla kohutavalt valus. «Olen mõelnud sellele, et miks viimastel päevadel, kui meil on olnud puudutuse aeg, on aeg viinud järsku ära nii palju olulisi Eesti kultuuriinimesi. Mul pole sellele vastust.»