Saade, kommentaator Rein Karemäe, Estonia kaevandus. Veebruar 1976Foto: ERR
Inimesed
9. juuli 2014, 07:00

Kuidas Karemäe oleks reportaži tehes peaaegu tanki alla jäänud (3)

"Režii järgi pidi lugu algama polügoonil kusagil tankide vahel. Ja ülevalt vaatetornist suunab mingi kindral – ma ei mäleta ta nime – tankid läbi lume rünnakule. Kõlavad plahvatused, keevat lund trotsides järgnevad jalaväelased. Seejärel sõidab üks tank minu juurde, hüppan talle otsa ja tornist vaatab välja... eestlane. Alustan temaga juttu. Vaat nii pidi lugu toimuma.

Kindral üleval tornis oli otsustanud, et käske oleks labane lõuata. Nõnda otsustas ta operatsiooni radiofitseerida ja kõnelda märksõnade abil: siin Buk; kas, Kljon, sa kuuled mind? Nii nagu vestles Janek kauni radistiga raamatus "Neli tankisti ja koer".

Temal ei tulnud sellest midagi välja. Kõik läks segamini. Ma ei tea sõjandusest palju, sest pole sõjaväes käinud, aga seda ma teadsin, et kui rünnak algab, peavad tankid ees minema. Ja siis jalavägi järel. Pidanuks olema...

Seal läks kõik vastupidi. Paugud käisid, ees sööstis jalavägi, tankid veeresid neile järele. Jalavägi ees, tankid järel. See tank, millele pidin kokkuleppe järgi hüppama... nalja kui palju, oleks mu peaaegu lömastanud. Ma ei tea, kas ta ei näinud mind või mis. Kaameras oli näha, kuidas tegin raadiomikrofoniga metsikult kiireid liigutusi ja jooksin seejärel tanki teelt eest, kes – vuhdi! – edasi kihutas. Kindral vaatetornis pani "matte". Õnneks ei läinud saade otse-eetrisse, vaid lendas läbi Aegviidu õhu telemajja lindile. Linti monteerida ei saanud, režissöör Koppel ütles, et seda näidata ei saa.

Selge sott, tuli korrata. Saime kindraliga kaubale, et pärast lõunat teeme duubli. Järgmisel päeval, 23. veebruaril oli ju juba armee aastapäev ning saade oli välja kuulutatud. Kindral kutsus enda juurde kapteni auastmes sapööri ning käskis mokka läinud õppelaengute asemele uued lumme pista, sest lugu tehakse kahe tunni pärast uuesti. Siis ma nägin, kuidas see mees läks näost valgeks. Kahe tunniga oli võimatu uusi õppelaenguid paigaldada. Aga inimese võimetel ei ole piire. Kapten mineeris välja kahe tunniga, võttes vist küll kellegi appi. Mineeris kehvemini kui esimese võtte jaoks, aga mineeris.

Paugud käisid, lumi lendas üles ja nõnda edasi. Jälle läks jalavägi ees, tankid loomulikult järel, ent nüüd sain siiski vajaliku tanki peale hüpatud. Ühesõnaga, üksus polnud võimeline televisioonile seda pokazuhhat tegema. Kui sellel hetkel oleks läinud ehtsaks sõjaks, oleksid nad mättasse löödud esimese viie minutiga, sest nad poleks suutnud kodumaa kaitsmiseks midagi teha. Muidugi oli toimunu kindralile jube kogemus. Ta hakkas jälle tornist lõugama. Ütles: "N***** eto ratzija!" See oli ikka väga naljakas." (Allikas: Mart Raudsaar "Vormiotsing Aegviidu polügoonil: avaldamata peatükk Rein Karemäe memuaaridest" Favoriit 1994)