Elisabet Reinsalu: tundsin end laule sisse juhatades nagu laulva revolutsiooni ajal (50)

"Nagu ütleb Hamlet: valmisolek on kõik. Ja see on viidud minu teatritöökarjääri jooksul tippu. Need kuus tundi, mis seda valmisolekut nõudsid, ikkagi kurnavad ära, kuid annavad ka tagasi," räägib näitleja kogemusest, mille kirjeldamiseks pole tal sõnu.

Päris kohale polnud see kõik talle jõudnud veel päev pärast laulupeo lõppugi. "Täiesti hindamatu kogemus – selline võimalus, mis tuleb arvatavasti vaid kord elus ette. Minu jaoks võrdus see laulva revolutsiooni aegse tundega, mis mul oli siis, kui olin teismeline ja seisin öölaulupidude ajal kuulajate hulgas."

Reinsalu sõnul oli tal ühtpidi kahju, et ei saanud osa sellest peost kuulajana platsi peal. "Aga ma sain teistsuguse elamuse sellest – need on võrreldamatud! Üks asi on olla osaline selles protsessis, natukenegi nuusutada seda. Mina olin ju lühikest aega, aga osa inimesi on olnud sellega seotud aastaid. Ja siis see kulmineerub sellise ühise peoga – see on kirjeldamatu."

Muule mõelda oli pea võimatu

Reinsalu tunnistab, et oli ka veidi ärevil, kuid mitte sellepärast, et tuli astuda tohutu massi ette. Pigem hirmutasid teda ettearvamatud olukorrad. "Seal on nii palju asju, millega sa pead arvestama. Me ka improviseerisime väga palju üksteise toel asju, mis polnud stsenaariumisse sisse kirjutatud. Ja samal ajal pidime arvestama otse-eetriga: igasugu hõikamisi, helimehe kõlle, minu vahelelugemisi – pidime kõik sünkrooni viima telega."

Laulupeo teadustaja tööd tehes olevat aga millelegi muule mõtlemine peaaegu võimatu. "Paar korda, kui ma nägin oma abikaasat, kes tuli mulle lehvitama, ja oma tütart, kes tuli mudilaskooriga just lavalt maha raadiotorni eest, siis nende nägemine tõi hetkeks päriselu uuesti sisse. Või oli päriselu just raadiotornis? Ma ei oskagi öelda," naerab näitleja nüüd.

Oma emotsiooni kirjeldab Reinsalu hillitsetud eufooriana. "Oli mitmeid kordi, kus pisar tuli silma, hingeliigutus oli suur ning kananahk oli ihul," tunnistab ta. Üheks võimsamaks seigaks peab ta esimesel päeva okupatsiooniaegse laulupeo meenutushetke. "Kogu lauluväljak tõusis püsti ja see tõesti toimis. Kartsime väga, kas me suudame seda tekitada," meenutab Reinsalu kananaha ihule toonud momenti.

Muusikapaladest läks talle hinge Tõnis Kõrvitsa "Puudutus" ja Rein Rannapi "Ilus maa" orkestri saatega. "See saade seal taga oli nii imeilus!"

Ei kujuta ette, kui laulupidu ei oleks

"Minul sinna tulla ja rääkida – see oli köki-möki selle kõrval, mida need inimesed on teinud," mõtleb Reinsalu lauljatele, kes on kaua aega koos käinud, tihedale sõelale, mille nad on pidanud läbima ning ka kõigile neile, kes jäid sõelast väljapoole.

Laulupidu pole tema meelest pelgalt koori- või laulufestival. "Laul tingib selle, et me oleme eesti rahvas. Oleme laulnud ennast vabaks sõna otseses mõttes ja seda laul meie jaoks tähistabki. Kui panna ­korraks end sellisesse situatsiooni, et laulupidu ei oleks – ma ei kujutagi, mida see meile tähendaks," mõtiskleb näitleja.

"Et ka pealtvaatajad laulavad algusest lõpuni neidsamu nõudlikke koorilaule kaasa, nii et silmist purskavad pisarad – see on võõramaalasele arusaamatu. Me oleme heas mõttes metslased. Väega rahvas. See on selline ürgne asi."

Näitleja on õnnelik, et on saanud palju sooja tagasisidet ning on rõõmus, et saab võtta selle tunde endaga kaasa.