Hirvo Surva: ma ei julgenud alguses Ernesaksa taktikeppi kättegi võtta! (14)

Maestro Eri Klas kinkis lauluisa taktikepi Survale enne Gustav Ernesaksa loo "Mu isamaa on minu arm" esitust. "Mulle kinkis Ernesaks selle taktikepi oma 70. sünnipäeval," rääkis Klas.

"Mul on tunne, et pean selle nüüd edasi andma."

"Ma ei julgenud seda isegi kätte võtta, aga lõpuks võtsin," tunnistab Surva.

"See on nii suur usaldus, et ma ei suuda seda sõnadesse panna! See, et Eri Klas andis kepi edasi, on kõige tugevam näide sellest, et kui me üksteist usaldame, on kindel ja tugev tunne, et laulupidu kestab edasi."

Surva ütleb, et tal ei olnud õrna aimugi, et talle selline au osaks saab. Oma emotsioone ta sõnadesse veel panna ei oska. Pisaraid valas ta peopäevade jooksul aga palju.

Eile toimus laulu- ja tantsupeojärgne pressikonverents, kus Hirvo Surva korralikult rääkida ei saanud, sest oli omal lausa hääle ära laulnud. "Ma olen lihtsalt nii tänulik kõikidele inimestele, kes sellest peost osa võtsid ja seda korraldasid," ütleb ta.

"Sa näed, kuidas inimesed panevad sinna oma panuse ja hinge. Ainult nii saabki midagi sellist sündida," räägib mees ja lisab, et tunne, mis teda peo järel valdab, on vägev – tühja tunnet dirigendi hinges veel ei ole.

"On ju tore, kui saab kõik koos midagi sellist ära teha. Ma tahan veel kord rõhutada, kui tähtis on hea meeskond eesotsas Aet Maateega, kes suudab kindlustada kõik selle, mille meie – tantsu- ja laulupeorahvas – ellu tahame viia. Ta loob seljataha kindla seina, mis annab tuge ja jõudu."

Puhkab alles juuli lõpus

Kui peorepertuaar lauldud sai, ei tahtnud lauljad ega publik kohe kuidagimoodi peole kriipsu alla tõmmata ning hakkasid omal algatusel, ilma dirigendita, laulma peo nimilugu "Puudutus". Surva tormas poole loo pealt pulti ja juhatas laulu lõpuni. "Nendega on lihtsalt nii hea koos olla," ütleb ta, miks. "On hea, kui saime kauem nautida seda tunnet, mis on võimalik ainult lauluväljakul – inimesed tunnevad end ühe suure perena. Emotsioon oli nii üleval, et kõik võtsid veel viimast, mis aitab meil jälle tükk aega päris hästi edasi olla."

Lauljad ja publik nõudsid, et esitusele tuleks "Koit", mida kahjuks ei juhtunud. "Orkestril polnud lihtsalt noote enam kuskilt võtta, kuna see lugu oli laupäevasel kontserdil," selgitab Surva.

"Ilma saateta ei ole see lugu sama. Mul on väga kahju muidugi, see oleks vägev olnud."

Magama sai Surva alles eile varahommikul. "Meil oli väga tore – jalutasime linnas ringi ja lihtsalt laulsime. Lõpetasime laulmise Vabaduse väljakul umbes kella 4-5 ajal hommikul," räägib ta.

Kui Surva aga ükskord koju voodisse jõudis, ei tahtnud uni kohe kuidagi tulla. "Sellises olukorras ei raatsigi magama jääda, tahaks seda tunnet edasi hoida."

Puhata ei saa Surva aga veel niipeagi. "Täna sõidan ma Riiga, sealt edasi Arizonasse ja siis veel Türki. Puhkama hakkan alles juuli lõpus."