Hannes Kaljujärv: "Mul ei ole Rakvere teatris muid kohustusi peale selle ainukese töö ja ongi kõik. Saan tegelda endaga. Tartus mul ei ole enda jaoks aega." (1)

Kõik tema suvised tööpäevad Rakveres, kui tehti lavastuse "Üks pealuu Connemaras" proove, olid näitleja sõnul üksnes tema enda omad. Alates hommikuist, kui ta Tammikus tunnikese jagu jooksutiire tegi.

"Mis ma jooksen, ma kõnnin rohkem," naerab Hannes. "Minu eas on need jooksumehed sellised, kes on eluaeg jooksnud – see on neile harjumuspärane liikumisviis ühest punktist teise. Mina kulgen kuidagi keppide abil või teen ilma keppideta kiirkõndi Rakvere Tammikus, mis on nende Toomemägi. Tammik on palju võimalusterohkem. Seal on puutumatud rajad jooksmiseks ja olemiseks. Lähen ja olen seal tund aega, see tõmbab käima. Kes see Tartus keelab sama teha, keegi ei keela, aga Rakveres on teistmoodi. Ma naudin seda."

"Ma võtan seda kui privileegi."

Hannes tunnistab, et suvel Rakveres töötamine on olnud kui puhkuse erivorm. "Enda laadimine ja toimetamine sellel alal, millega tegeled," tähendab ta. "See kõlab kuidagi klišeelikult, aga mul on hea olla seal. Seda enam, et mulle on kogu aeg meeldinud väljaspool kõige suuremat tõmbekeskust tegutsevad teatrid. Kui Rakvere mind kutsub ja mulle seal meeldib, siis on see vastastikune."

Päris esimene kord, kui Hannes koduteatri kõrvalt Rakvere teatris kaasa lõi, oli lavastus "Arabella ja Taaniel", kus tal oli täita Taaniel Tina roll. "See oli 2000. aastate alguses," meenutab Hannes. "Siis oli paus vahepeal, seejärel tuli Tartus "Quevedo", kus Üllar Saaremäega koos mängisime, ning Rakveres "Noor Eesti" ja "Jane Eyre". Kui mulle seekord Rakveres rolli pakuti, tuli jah-sõna absoluutselt kohe. Sellepärast, et ma olen Saaremäega varem kokku puutunud ja ma olen kuidagi tajunud, et meil on mingisugune ühine andelaad või taju. Lisaks sellele on meile mõlemale ka Mati Unt tähtis olnud. See kuidagi ühendab."

Et tõmme Rakveres mängida on nii suur, pole Hannesele probleemiks olnud ka sügistalvisel teatrihooajal Tartust Rakverre külalisnäitlejaks käia. "Ega ma nüüd nii palju ka Rakvere ja Tartu vahet sõida, ma ei käi iga päev tööl 100 kilomeetri kaugusel," muheleb ta. "Kui see oleks iga päev, siis poleks see mul väljumine rutiinist, puhkus ja vaheldus. Mulle lihtsalt meeldib ja ma võtan seda kui privileegi."

Samas on Hannes nalja visanud, et Rakvere on tema meelest anomaalne paik. "Ano-maalne on ta selles mõttes, et ta on teistsugune," naerab näitleja. "Panin seda esimest korda tähele seal Raja poe ees, kui auto ei läinud piuksust kinni. Kesklukk ei töötanud, pidin võtmega tegema. Siis märkasin, et see on anomaalne koht, kus juhtub imelikke asju. Midagi seal linnas on. Rakverre lööb äike ka tihedamalt sisse kui mujal. Seal viib jälle tuul mõne katuse ära ja see on kuidagi mitmetähenduslik. Öeldakse, et katus sõidab. Kui tuul viib majakatuse, siis võib olla ka see, et inimkatuski vahel sõidab. Ongi anomaalne."

"See koht, kus mängime, on nagu Iirimaa."

Sellist suve, kui poleks ühtegi tööd olnud, pole Hannesel ette tulnud. "Kui vastata, miks paljudel näitlejatel suved töised on, siis rutiinne vastus oleks, et põnev on kohtuda uute kooslustega, uutes materjalides ja

uutes kohtades – see vastab ka tõele," lausub Hannes. "Lapsesuu võib ütelda sinna juurde, et põhjuseks on ka raha. Võib ju küsida, kas ma töötan raha pärast, aga tõesti, töötan ikka küll. Nagu kõik teevad. Nii ju on ja kõik on väga hästi. Ning et etendust mängitakse tsüklitega, jõuan ikka pere juurde ka. Siis on töö perega koos."

Seniks, kui lavastuse "Üks pealuu Connemaras" mänguperiood kestab, käib Hannes Tartu ja Lääne-Virumaa vahet. Tüki mängupaigaks on Tooma talu, mis on 40 kilomeetrit Rakverest. "See koht, kus mängime, on nagu Iirimaa," ütleb näitleja. "Midagi seal sellist on: taeva asend maa suhtes on sama kõrge või sama madal, loodus on sama roheline ja kuidagi sama metsik."

Näitleja mäletab, et ajal, kui ta mängis Vanemuise teatri muusikalis "Viiuldaja katuselt" Tevjet, kirjutati, et Kaljujärv on ses juudi loos väga hea, aga ta ei ole juut. "Jumala täpne! Võib-olla kirjutaja mõtleski nii hästi, et näe, ei ole juut, aga mängib väga hästi. Kas peab siis juut olema? Ei pea! Mingid märgid peavad olema, et aru saada, millist lugu mängitakse, aga kas siis mittejuut ei tohi seda lugu edasi anda? Ikka tohib! Ja ma pole ka iirlane. Mina olen aga ikka eestlane ning annan edasi oma ettekujutust, mismoodi mina Iirimaast ja sellest loost aru saan."

Seda, et "Üks pealuu Connemaras" on sünge lugu, Hannes ei leia. "Mina hooman seal ikka väga suurt helgust nende tegelaste vahel. Vaatamata sellele, et nad võivad minna põlema ja üksteise peale röökida, on nende vahel ka väga suur hoolivus. Ja need terakesed tulebki üles noppida, sest morbiidsus tuleb niigi välja."

"Ega kogu aeg saa ju priisata."

Suvepuhkuse töö vastu vahetanud näitleja tõdeb, et ka sügistalvisel teatrihooajal on tal tööd parasjagu. Kevadhooajal tegi ta Vanemuise teatris rolli lavastuses "Madisoni maakonna sillad", ees on kahemehetükk. "Seda saad ju ise reguleerida ja peab ikka mõistuse järgi võtma," räägib ta. "Nii enam ei ole, et peaksin kõik pakkumised vastu võtma, ma ei anna kätte ennast. Kõike tuleb teha parajal määral, kaks uut rolli aastas on piisav, et saaksin ka katsetada uute kooslustega uutes kohtades."

Hannes on "Madisoni maakonna sildu" nimetanud viguriteta armastuslooks, mille vaatajagrupp on väga suur. "Mulle on tulnud mõni inimene, enamikus on need naised, siiralt aitäh ütlema selle loo eest – ju läheb see lugu sellises variandis väga paljudele korda," jutustab Hannes.

"On ka neid, suuremalt jaolt meesterahvaid, kes ütlevad, et see lugu on selline, nagu oleks rasvaleivale veel pekki otsa pandud. Et on liiga lääge. See on aga paras väljakutse mängida kahe tunniga teatud määral psühholoogilise realismi võtmes ning see pole ju film, vaid oled ainult sina ja lava. See on võrdlemisi keeruline." Hannes lisab, et ta ise pole kaugelt seda tüüpi, nagu on tema lavaroll fotograaf Robert Kincaid.

"Ma ei ole rännumees. Kujutan ette, et Jaan Tätte tuleb kui viiking ja kõik on põlvili maas. Aga mina ei ole viiking, kuid pean ometi tulema ja kõik peaksid olema põlvili maas. Ma pean mingeid teistsuguseid vahendeid leidma." Väite peale, et hord naispublikut on Hannese puhul ka ilma viikingi-olekuta oimetu, puhkeb ta naerma: "Mul on lava taga kõrval pump, kust ma enne tulekut pihustan testosterooni, et see pimestaks naisvaatajat."

Lavastuse "Üks pealuu Connemaras" puhul arvab Hannes, et teda ennast on iiri mehe rollis päris palju. "Temas on teatav pidurdamatus, mis on mullegi omane," poetab ta. "Et pilt läheb ees mustaks, on kontrollimatut tegevust ja asjadega liialdamist – ei oska elus pidada piiri ega ole mõõdukas."

Ise paistab Hannes küll olevat mõõdukuse musternäide, kuid tema enda sõnul see päris nii ei ole. "See on taotluslik, tuleb jätta selline mõtlik ja mõõdukas mulje," muigab ta.

"Kasutan seda sisemist pulbitsust nii, et jätan selle enda sisse ja vajalikul hetkel purskan välja. Ega kogu aeg saa ju priisata."

Tume, kuid humoorikas lugu Lääne-Virumaal

Tähenduslikul reedel, 13. juunil esietendus Lääne-Virumaal Tooma talus iiri näitekirjaniku Martin McDonagh’, "Üks pealuu Connemaras". Üllar Saaremäe lavastatud iiri draama räägib loo mehest, kes igal sügisel palgatakse kohalikule surnuaiale vanu luid välja kaevama, et uutele haudadele ruumi teha. Kui ta aga peab välja kaevama oma surnud naise luud, tõstavad külakeses pead kuulujutud, et ta ise on oma naise surmale kaasa aidanud.

"Üks pealuu Connemaras" on Martin McDonagh’ näidendi-triloogiast viimane, mis Eesti teatrites veel lavastamata oli. Rakvere teatri mängukavas on samuti Saaremäe lavastatud esimene osa "Leenane’i kaunitar" ning 1999. aastal mängis teater Jaanus Rohumaa lavale toodud viimast osa "Üksildane lääs".

"Üks pealuu Connemaras" on Martin McDonagh’ üks mustemaid ja humoorikamaid näidendeid, mis viib vaatajad rännakule salapärasel ja veidral Iirimaal. Saaremäe sõnul jutustab lavastus ühe tumeda loo, mida võib teha sõna, kui see on lendu lastud. Osades on Ines Aru, Hannes Kaljujärv, Velvo Väli ja Imre Õunapuu. Lavastust mängitakse veel 8.–13. juulil ja 27.–30. augustil.

KORRAKS POOLIKUS HAUAS: "Tegelikult vehin labidaga kalmistul vaid ühes lavastuse "Üks pealuu Connemaras" pildis, mulje on aga selline välja kukkunud, et muud ei tee, kui olen seal poolikus hauas," muigab näitleja Hannes Kaljujärv. "Too on vaid üks pilt, ülejäänud tegevus toimub sees." HEIGO TEDER