Baltoscandal tõi friigid Rakverre kokku (1)

See pole siiski selline festival, kuhu võiks kutsuda igaühe tänavalt, öelda „Hei, lahe festival, tule lähme!" ning siis rõõmsalt muru peal õlut juua. Loomulikult joodi ka Rakveres õlut, aga vahepeal käidi teatrisaalis ka. Või siis jalutati ühest teatrisaalist teise, sest lisaks Rakvere teatri ruumidele etendati teoseid veel näiteks Rahu hallis, Spordikirikus ja Rakvere Gümnaasiumis. Kõik nad olid üksteisest täpselt sellise mõnusa jalutuskäigu kaugusel, et kultuurielamuste vahepeal saaks Lääne-Virumaa pealinnas ka ringi uudistada.

Igaüks tänavalt ei sobi Baltoscandalile seepärast, et nagu ka festivali kunstiline juht Priit Raud Sirbis on öelnud, on Baltoscandal friigifestival. Rakvere teatri direktor Velvo Väli selgitas, et sõnaga „friik" on eelkõige tahetud öelda, et festival ei ole mõeldud laiadele massidele. „Nii mõnedki etendused nõuavad mõistatamist, kaasamõtlemist ja tugevamat sotsiaalset närvi," lisas ta.

Tõepoolest, Baltoscandali kavas leidus palju enamat, kui lihtsaid klassikalisi etendusi. Spordikirikus toimunud Benjamin Verdonki etenduse „NOTALLWHOWANDERARELOST" kohta kirjutab festivali kodulehekülg, et see on „inimlik, kergesti mõistetav ja lähedane." Lavastus kujutas endast suurt kastilaadset installatsiooni, mille sees kunstnik ringi liikus ja erineva suurusega geomeetrilisi kujundeid ringi liigutas. Sõnu polnud, muusikat polnud ja inimesed plaksutasid lõpus tormiliselt.

Maroko lavastaja Bouchra Ouizgeni teost „Madame Plaza" etendati teatri suures saalis, mis laupäeval küll ei olnud täiesti täis, kuid reedene etendus oli välja müüdud. „Muusikaline tantsuetendus. Araabia keeles, aga arusaadav kõigile," kirjutab festivali koduleht. Inimene tänavalt ootaks tantsuetendusest palju muusikat, rõõmsat liikumist ja lihtsalt mõistetavat koreograafiat. Ilmselt ta ühtegi tantsuetendust vabatahtlikult vaatama ei läheks. Rakverre kogunenud „friigid" aga mõistavad marokolannade veidrana näivat kaootilist liikumist, karjuvat loitsumist ja seda, miks nad neljakesi reas madratsi peal istuvad. Ja nad plaksutavad lõpus.

Rakvere kogemuse põhjal ei arvanud etenduse lavastaja Ouizguen, et eesti teatripublik oleks konservatiivne. Ta rääkis, et neid võeti vastu soojalt, publik läks laval toimuvaga kaasa ja reageeris nii, nagu mujalgi maailmas on tehtud. Ouizguen on etendust mänginud üle 120 korra, muideks, ja seda kolmel erineval kontinendil.

Hakkate mõistma, miks Baltoscandal ei ole just igamehe festival ja „keskmine eestlane" valiks pigem samal nädalavahetusel toimunud Schillingu või eelistaks laulu- ja tantsupidu?

Festivali korraldajad on loomulikult sellest teadlikud, et nendel kolmel üritusel on täiesti erinevad sihtgrupid. Siiski üritavad nad pakkuda ka midagi inimesele tänavalt. Tasuta, et keegi pärast nuriseda ei saaks, et arusaamatu kunsti eest kõrget hinda pidi maksma. „Isegi kui see pole sinu maitse, tule vaata tasuta etendus ära ja alusta enda harimist," ütles Väli ja lisas, et nii ei tunne keegi end kõrvale jäetuna.

Tasuta programmi kuulusid näitused, skulptuurikilomeeter, õhtused peod festivali klubis ja salapärane Guerilla impro.

Tegelikult oli ka põhiprogrammis asju, mida eesti teatrikülastajad on harjunud vaatama. Loomulikult käib jutt (vähemalt tallinlaste seas) palavalt armastatud NO99 trupist. Nende „Mu naine vihastas" ei olnud üldsegi nii alternatiivne, et mõni „mittefriik" ei võiks sellest rõõmu tunda. Tõsi, reedeselt etenduselt kõndisid poole pealt minema umbes kümmekond inimest, kuid see oli just enne seda, kui etendus hakkas lahedaks minema ja hoogu sisse saama! Koomiliselt väljatoodud karakterid ja täiesti üle võlli aetud huumor sobiks kindlasti ka vähenõudlikumale teatrikülastajale.

Iggi Malmborg ja Johannes Schmit sobiksid samuti lihtsama inimese teatri-toidulauale. „White on white #6" oli kaasaegne teater, aga mitte alternatiivne ja sürrealistlik. Kõik oli arusaadav, kui vaid inglise keelt osata. Etenduse alguses seletasid mehed ära, mis juhtuma hakkab. Vaatajana pidi meeles pidama vaid seda, et kõik, mis laval räägitakse, on tõde. Kui seda kogu aeg enda teadvuses hoida, sai kõvasti naerda ja sai elu üle sügavalt järele mõelda. Täpselt selline kombinatsioon, mis minule kui teatrikülastajale meeldib. Ka festivali koduleheküljel olev info pidas siinkohal paika.

Usun, et Baltoscandalit nautisid kõik külastajad, olenemata sellest, kas nad on siis friigid või ei ole. Õnneks või kahjuks lõppes see juba laupäeval ning kõik laulupeohuvilised said veel hilisööl tasuta festivalibussiga rahulikult Tallinna poole loksuda. Kahe aasta jooksul saab end jälle klassikalise teatriga kostitada ja 2016. jälle Rakveres Baltoscandalil alternatiivi nautida.