Inimesed

Mart Noorma: mida edukamad on meie kosmosefirmad, seda kõrgemaks tõusevad eestlaste pensionid (26)

Urmas Vahe, 6. juuli 2014 08:00
LÕBUS TEADUSTE DOKTOR: «Teadlasel on vaja alatasa motikaga mööda linna ukerdada, elada ka muud moodi lõbusat elu, et ta saaks ülevas ja heas meeleolus maailma parandada,» ütleb Mart Noorma. Tartu observatooriumi vanemteadur, Tartu ülikooli dotsent ning õppimise ja õpetamise arenduskeskuse juhataja; loodus- ja tehnoloogiateaduskonna õppeprodekaan ning kosmose- ja militaartehnoloogia töörühma juht. Foto: Mari Luud
"Kui meie, eestlased, ei võta tulevikus enda kanda kosmose koloniseerimist, siis kes seda teeb? Ameeriklased? Kogu lõbu neile jätta ka ei tahaks," ütleb Mart Noorma, füüsik, kosmosetehnoloog, Eesti tudengisatelliidi programmi juht ning teadust populariseeriva saate "Rakett 69" kohtunik.

Te olete praeguseks jaganud oma täismeheelu kahe naisterahvaga. Mis tundega nad teie füüsikukarjääri tegemisi, raputusi ja võnkeid on kõrvalt vaadanud? Olete olnud nende silmis pigem kummaliste huvidega veidrik, kes võib suvalisel hetkel võrgu haarata ja liblikaid püüdma minna? Või olete oma kosmoseuuringutega paistnud neile pigem margikogujana, kelle täpsetest püüdlustest ei pruugi ristiinimene mõhkugi aru saada…

Samal teemal

Suurema osa oma õnnestumistest – eriti teadusrindel – saaksin veeretada mind ümbritsenud naiste õlgadele, sest nii minu kolme lapse ema kui ka praegune elukaaslane on äärmiselt toredad ja toetavad inimesed. Nagu ka lapsed, ema ja vend ning mullu lahkunud isagi. Peaasjalikult tänu nendele ma olengi järjest julgemate ettevõtmistega saanud tegelda.

Kui toetav ei ole väliskeskkond, mõjub see pigem ärritavalt ja sunnib end pidevalt tõestama. Ent kui toetavad ei ole lähedased inimesed, on see tõeline motivatsiooni tapja.

Tõsi – osa inimesi vaatavad ja jäävadki vaatama teadlasi imeliku pilguga. Kui ma 1995. aastal abiellusin, küsiti minu kaasalt ikka, et millega tema mees tegeleb. Kui naine ütles, et mees on füüsik, pidi ta pingete mahavõtmiseks öeldut kohe täiendama vabandussõnadega, et "ärge mõelgegi, mitte selline…"

Nüüdseks on seesuguste vabandussõnade aeg Eesti teaduses möödas. Praegu pole teadlase kuvand enam kaugetki selline kui üheksakümnendate alguses, kus au sees olid ametid, nagu kelner, taksojuht, turva- ja ärimees. Viimast võis tol ajal samastada naha üle kõrvade tõmbajaga. Ajad, kui inimest hinnati ainult rahakoti paksuse järgi, on minu arvates enamikus möödas. Nüüd on Eestis väärtustatud pigem teotahe, nupukus ja intelligentsus. Mina olen aga oma füüsikutiitlit alati auga kandnud, sest kergelt see kätte ei tulnud.

Olete 41aastane, kas praegu juba pole märgata nähte, et otsite prille, endal prillid ninal – nagu ehtne professor…

Prille ei saa ma veel kuidagi otsida, sest mul polegi prille, ning professor ma ka veel ei ole. Aga ega meie professorid tegelikult olegi sellised. Vastupidi, tänapäeval on professorid pigem mööda maailma ringi seiklevad aktivistid, kes Eesti rahvale au ja kuulsust toovad.

Arhailistest asjadest on mul ainult külgkorviga mootorratas Jawa, millega alustasin sõitmist 14aastasena. Tegelikult oli see juba minu isa esimene tsikkel, siis minu venna ja minu, ning nüüd ka mu vanema poja esimene ratas.

Käisite siis mõned nädalad tagasi Tallinnas ka Harley-Davidsoni meeste ja nende ratastega tutvumas?

Mulle meeldib mu Moto Guzzi California. Stiilne eurooplane, üks pikaaegsemalt tootmises olnud tsikkel. Trikke võin tegema minna poja enduroga.

Hüppame kosmosesse. Millest tuleb väikse Eesti kosmosehuvi?

Vastus on lihtne: on praktiline pool ja on üldinimlik teadmistejanu ja uudishimu. On väljakutse ning on seiklus.

Kosmosetehnoloogia paneb meie tehnoloogilise võimekuse eriliselt proovile. Mis omakorda sunnib kosmosega seotud firmasid ja teadusasutusi töötama välja uusi ülilahedaid asju. Ning inimestele meeldib sellest lugeda: "Robotkäsi teeb kosmoses…".

Ettevõtted, kes suudavad toota midagi kosmosesse, suudavad luua uusi rakendusi ka maapealsesse elektroonikasse või tööstuskeemiasse.

Kõrgtehnoloogiline tööstus peaks olema riigi prioriteet peale õnneliku rahva. Edasist polegi vaja lahti seletada. Kui Eesti firmadel läheb hästi, tähendab see kõige muu toreda hulgas ka meie pensionide või õpetajate palkade tõusu.

Lühidalt: tegeleme kosmosega selleks, et Eesti inimestel oleks parem elada. Kosmos ei ole mingi fanaatikute eralõbu, kes vaid iseenda meele lahutamiseks riigi või kellegi muu raha tuuri panevad. Eesti kosmoseuuringud on kõigi eestlaste hüvanguks.

Loodan väga, et niisugusest arutlusest motivatsiooni leidnud lapse ema või isa ei pea õhtul pragama, et kodutööd tehtud saaks.

Muidugi mängib teaduses kõva rolli ka lihtne uudishimu rahuldamine. Kosmosest teame me tegelikult maru vähe. Seepärast kütab kosmos ka meeletult kirgi ja haarab igast aistingust. Ühtlasi kajastub see ka meediahuvis – näiteks ESTCube-1 on olnud Eesti iga vähegi arvestatava väljaande esikaanel.

Eesti kosmoseteadlased ja -insenerid usuvad, et Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumi, mis on rahastuse poolest suurim kosmoseagentuur maailmas, ja NASA kõrvale mahub ka väike Eesti. Meiegi suudame – see on suur tunne!

Kas ESTCube kohta kõlav kangelaseepos pole pisut olematu upitamine?

Aga see "olematu" lendab ju meie peade kohal! Selle kangelaseepose kohta on kaitstud üle 40 bakalaureuse- või magistritöö. Kuubikurühmas on osalenud rohkem kui sada tudengit üheksast riigist. Veidi aega tagasi kutsusime Facebooki kaudu tudengeid kogu maailmast Tartu observatooriumi ESTCube’i suvepraktikale. Ja nüüd on meil suvetudengeid Indiast, Soomest, Sloveeniast ja muidugi Eestist. See kõik ei saa olla rajatud sõnavahule.

Jah, minu jutus on teatud standardseid väljendeid, mis on juba nagu pähe kulunud. Kuid me oma tiimi sees räägimegi nõnda, toetame sel moel üksteist vastastikku. Oleme koos selleks, et teha suuri asju. Kui meie, eestlased, ei võta tulevikus enda kanda kosmose koloniseerimist, siis kes seda teeb? Ameeriklased? Kogu arendustöö lõbu neile jätta ka ei tahaks.

Meie rolliks ei tohiks jääda konkureerimine Aasia masstööga. Muuseas – hiinlased on praegu kosmosemaailmas kõige kiiremad arenejad ja juba USAd kinni püüdmas. See on uskumatu, milliseid rahasid hiinlased praegu kosmosearendusse investeerivad. Ja ikkagi on Eesti satelliit tänu oma põnevale missioonile kõigil viimase aasta konverentsidel pidevalt kolleegidelt heakskiitvat tähelepanu saanud.

Millised väljavaated on kosmoseturismil?

Need on juba praegu muljetavaldavad. Maailmas on uuringute põhjal sadu tuhandeid inimesi, kes oleks nõus miljonikese välja käima, et nädalapäevad Kuul veeta. Kui hinnad pisut langeks, oleks turiste veel rohkem.

Muide, kosmose vallutamist vajab ka arvutitööstus. Mõned protsessorites kasutatavad metallid hakkavad Maal otsa saama ja neid ei osata veel muu materjaliga kompenseerida, nii et praegu paistab sobiva lahendusena kosmoseressursside kasutuselevõtt.

Ilmselt on tulekul kulla- ja naftapalavikule sarnane kosmoses võidujooks ja ehkki praegu tundub mõte sellest veel üsna hullumeelne, teevad mitu firmat ettevalmistusi, et alustada metallide ammutamist asteroididelt juba aastal 2020. Neist ühes, ettevõttes nimega Planetary Resources mängivad esimesi viiuleid mehed, kelle mõistuses võib kõige vähem kahelda – Google’i asutaja Larry Page ja Google´i juhatuse esimees Eric Schmidt koos kinomaailma absoluutse tipu James Cameroniga, kes, muuseas, on hariduselt füüsik.

Sellesse projekti on juba investeeritud miljardeid dollareid, aga asteroididel kaevandamine tasub end kindlasti ära. Osa selleks kasutatavaid tehnoloogiad on väga sarnased nendega, mida oleme rakendanud ESTCube´i juures. Tunneme neid inimesi, käime samadel konverentsidel meeste ja naistega, kellesse USA on investeerinud kaks miljardit dollarit.

Ma ei tea, kas eestlased leiutavad kunagi valguse kiirusest kiiremini lendamise tehnoloogia, aga kui meil õnnestub koos soomlastega elektriline päikesepuri suurena välja ehitada – just see on ala, kus ESTCube teeb maailmas esimese sammu –, saame planeetide vahel liigelda mitu korda kiiremini kui seni. Näiteks "Voyageri", mis on maailmaruumis meist kaugenenud juba aastakümneid, püüaksime kinni umbes viie aastaga.

Suurte asteroididega seondub muidugi ka üks suur häda. Nad kipuvad Maaga kokku põrkama keskeltläbi iga 60 miljoni aasta järel. Ja 60 miljonit aastat eelmisest kokkupõrkest – mis viis maailmast saurused – sai hiljuti ümber. Paha küll öelda, aga me ei oskaks sarnase asteroidiga mitte midagi peale hakata. Praeguse seisuga oleks sellise tulek viimnepäev ja tuleku tõenäosus on 100 protsenti.

Muusikas on küllalt niinimetatud ühelooansambleid. Kui kaugel on EstCube-2 ehitamine?

Ehitamisel on nii ESTCube-2 kui ESTCube-3 ja lisaks on tekkimas veel huvitavaid projekte, millest kõva häälega rääkida veel ei saagi.

Tähtsaim on see, et Eesti tudengeid on märgatud. Mis tähendab, et meid võetakse ilmselt pardale ka Euroopa kosmoseprojektides. Kuigi jõuame Euroopa Kosmoseagentuuriga liitumiseni alles aastal 2015, on kosmoseuuringutest esimesed võidud Eesti majandusel juba käes. Näiteks tänu kosmoseprojektidest leitud kontaktidele sai üks Eesti firma sisse seada suhted suure Euroopa autotootjaga, kellele ta nüüd müüb oma elektroonikakomponente.

Eesti kosmoseteadus, mida inimesed tegelikult teavad, peitub selliste nimede taha nagu Charles Villmann ja tema helkivad ööpilved, alati väga eredalt plinkiv Jaan Einasto, Ene Ergma ja nüüd ka Mart Noorma.

Villmann oli mõistagi see, kes kunagi nõukogude ajal kosmosetehnoloogia arendamise Eestis käima pani. Teda peetakse tänaseni meeles – Tartu observatoorium annab välja temanimelist preemiat.

Tegijaid on aga veel, näiteks eelmisel aastal presidendilt noore teadlase preemia saanud Tartu observatooriumi kosmoloog Elmo Tempel ja Mihkel Kama, kes uurib Leideni ülikoolis elu teket kosmoses; loodetavasti tuleb ta varsti Eestisse tagasi. Te ei maininud ka osakestefüüsika professorit Martti Raidalit, kes töötab peaasjalikult CERNis, kus uuritakse universumi teket.

Jaan Einasto on muidugi lihtsalt ime. Ta sai mõne nädala eest Gruberi kosmoloogiapreemia, mis on sisuliselt võrreldav Nobeli auhinnaga.

Maailma kosmonautikas esilekerkinud eestlasi on tegelikult palju. Ja nende sajakonna tudengi seast, kes on Eesti kosmoseprojektides osalenud, on tulemas veel palju säravaid tähti!

Millal sünnib Eesti esimene kosmo-astro-taikonaut? Kas ta üldse sünnib?

Ta on juba sündinud. Internetiärimees Raivo Heina plaanib osaleda tulevases Richard Bransoni korraldatud kosmoseekskursioonis, mida tasub võtta täiesti tõsiselt.

Eesti riigil ei ole muidugi mingit mõtet lennutada suure raha eest ühte inimest tühjusesse. Kui paneme selle raha tehnoloogia arendamisse, on kasu palju suurem. Vahest saab tulevikus hiinlastega odavamalt ja lihtsamalt kosmosesse kui praegu ameeriklaste ja eurooplastega. Möödunud aastal Pekingis sellesisuline üleskutse igatahes tehti. On üsna kindel, et paarikümne aasta sees nad oma kosmosejaama püsti panevad ja kõik, kellel vähegi lusti ja raha, võivad kampa lüüa. Hiina muutub kosmoses aina koostöövalmimaks.

Mis tundega juhib Mart Noorma saadet "Rakett 69"?

"Rakett 69" on hästi hea saade toomaks välja noori, keda on rõõm nende arukuse eest kiita ja tunnustada. Näitamaks, et ainult musklijõud või ilus lauluhääl ei ole need, mis teevad noore populaarseks ja annavad talle head tagasisidet. Tean koole, kus elatakse oma Raketi-võistlejale mehiselt kaasa.

Kuidas saab tähe lapsele huvitavaks rääkida?

Seal on tohutult tähtsaid aspekte, ent kõige olulisem on öelda, et oleme kõik

tähainest tehtud. Aatomid üldiselt ei kao kuhugi. Nad on alles Suurest Paugu järgsetest aegadest saadik. Kui inimene sureb, lähevad tema aatomid mujale – kas vette või mulda – ning hakkavad ringlema. Nii on see olnud juba miljardeid aastaid. Ja see on ülipõnev.

Aga eks põhiliselt sõltu kõik pedagoogi õpetamisoskustest. Elu võib siin tuua väga eripäraseid näiteid. Mina olen füüsik hoolimata sellest, et minu esimeste füüsikaõpetajate hulgas oli joodikuid, kes tulid tundi purjuspäi ja aasta jooksul vahetus kolm õpetajat. Ent gümnaasiumi viimase klassi õpetaja Tanel Mullari oli nii särav noor mees, et tegi põnevalt ja süsteemselt tagasi kõik kaotsiläinud tunnid. Õpetamises on kõik kinni inspireerivas rääkijas.

Rahvatarkus, et noored on hukas, on maailma saatnud antiikajast peale. Kas see on nii ka XXI sajandil?

Noored teavad üldiselt alati vähem kui vanad. Kui oleme ise noored, siis teame ka meie vähem. Kui saame vanemaks, saame üldjuhul targemaks. Ja tulevad taas peale noored, kes teavad esialgu vähem.

Siit maalt algavad aga väikesed varieeruvused. Noored, kes õpivad meie kandadel, õpivad alati pisut teistsuguseid asju ja pisut teisiti, kui meie õppisime. Meie põlvkonna meelest võivad need asjad, millele langeb noorte nõelaots, olla pisut tobedadki. Sest meie ju hindasime asju ja oskusi, mida meie õigeks pidasime. Nii tunduvadki vanad endale normaalsete ja noored vanadele justkui tobedatena.

Seepärast on ka omaette teaduseks saanud see, kuidas õpetada õpetajaid õpetama tulevikumaailmas vajaminevaid oskusi.

Rahvatarkus, et noored on hukas, töötab praegugi. Ainult et naljana. Tegelikult on praegused noored piisavalt targad. Küll mitte põllukündmises või teatud raamatutarkustes – siin on liidrid veel nii-öelda vanakesed.

Kas võivad tagasi tulla vanad, meie ajad, kus kullast käekell ja täitesulepea olid kõva sõna?

Ilmselt ei tule. See on küll selge, et trükitud raamatud surevad välja. Maailm pöördub lugerite ja arvutite poole. Kindlasti ei toimu see aga kiiresti. Kusagil ei hüüta välja, et 1. jaanuariks peab maailm olema seda või teist usku.

Tulevikus läheb teadmiste omandamine muidugi veel lihtsamaks – kogu info siiratakse otse ajju – kuid selleni läheb veel aega. Muidugi ei saa uuendustega minna äärmusse ja panna kogu maailma mängima ainult arenenud riikide tudengite mängureeglite järgi.

Vahel näikse ajakirjandus hoolivat hoopis rohkem strippar Marco või nõia-Intsu sugustest tegelastest kui Nobeli preemia potentsiaaliga noortest teadlastest – on see normaalne?

No nii hull see lugu ka pole. Kui mitu korda on strippar Marco olnud "Postimehe" esikaanel? Minu teada mitte ainsatki. Meie kosmosekuubik on seal olnud vähemalt neli korda.

Eks meedia tarbimine sõltub inimesest. Kui mina lähen teleka ette, ei taha ma tavaliselt vaadata dokumentaale. Pigem mingit kindlasti õnneliku lõpuga rumalat action’it – sõnaga: ma tahan meelelahtust, puhata ja lõdvestuda.

Kui ma tahan areneda, siis lähen ma tööle. Usun, et samad soovid on paljudel teistelgi. Kodus tahetakse lugeda pigem Igor Mangi või nõia-Intsu naljakatest tegemistest, või sellest, kuidas Brasiilia vutitähe kallim kaotas rinnahoidja. Inimene ei saa 24 tundi päevas ainult oma tööle mõelda, isegi kui see on väga põnev.

Kui noored teadlased suudaksid samasuguses rahustavas vormis pakkuda meelelahtust, võiksid nemadki selles maailmas kaasa lüüa ja palju head teha. Patt öelda, et teadlased on sellest võimalusest vähe aru saanud. Nad ei taha nimme seda mängu mängida – kartuses, et pärast ei võta neid enam keegi tõsiselt. Aga et see põnev, millega nad tegelevad, inimesteni viia, tuleb sellest rääkida hästi arusaadavas keeles. Iga inimene mõistaks oma seost kosmosega paremini, kui ta teaks, kuidas kõik tema aatomid on käinud läbi supernoova plahvatusest.

Teadlaskond on planeedi eriüksus

"Selgitan ikka lastele, et teadlased – nad on põhimõtteliselt kui eriüksus.

Millega tegeleb politsei, armee ja tuletõrje, on üldteada. Aga samadel põhimõtetel tegutsevad ka teadlased. Ainult et nemad ei kõrvalda tavaliselt hetkekahjusid. Teadlased lahendavad ülesandeid, mille ees seisab kogu ühiskond kui mitte sajandeid, siis kümnendeid kindlasti.

Globaalne soojenemine, toidupuudus, energianappus, asteroidi võimalik tabamus maale – need on esimesed pähetulevad probleemid, mis tuleb teadlastel lahendada.

Kui üks asteroid oleks meie poole teel, ei piisaks inimkonna praegusest tarkusest, et end päästa. Kas saja aasta pärast piisaks? Mille poolest oleksime tuhande aasta pärast targemad?

Peame praegu tublisti tööd tegema, et siis, kui asteroid tuleb, oskaks meie järeltulijad sellest jagu saada."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee