Foto: TEET MALSROOS
Kommentaar
4. juuli 2014, 17:38

Heinz Valk | Eestluse hingeloits ja pidude pidu (6)

Esimest korda käisin laulupeol aastal 1947, kui olin üheteistkümnene.

Haljala kandist Aukülast sõitsime külarahvaga Tallinna kusagilt tutvuse kaudu renditud koliseva ja krigiseva vene veoautoga GAZ, mille kast sai peole ihkajaist pilgeni täis.

Mind ja venda tabas see õnn seetõttu, et meil oli Tallinnas kaks tädi, kelle juures peavarju saime.

Ehkki sõidutingimused olid kehvakesed ja auto keskmine kiirus kruusasel ja käänulisel Narva maanteel oli umbes 30 km/h, korvas sõitjate meeleolu ülevus kõik ebamugavused. Laulu armastav Auküla rahvas põrutas kogu teekonna vältel suvetaeva poole igihaljaid Eesti seltskonnalaule, sõjaaegset Eesti sõdurite repertuaari ja ka lorilaule, nagu oleksime pulma- või talgupeol.

Varemeis, kuid punase karraga ehitud Tallinn

Ja selleks rõõmuks oli ka põhjust. Sest mõelda vaid – pärast pikki ja masendavaid aastaid suutsid räsitud eestlased jälle korraldada rahvusliku suurpeo! Selles oli midagi erilist ja joovastavat, mis kiskus kogu aeg välja naerulõkerdusi ja ülemeelikuid nalju.

Meid vastu võtnud varemeis Tallinn polnud muidugi kuigi piduliku ilmega, mida püüti siluda kõikjale riputatud Lenini, Stalini ja teiste kompartei tegelinskite hiigelportreede, punalippude ja totrate loosungitega. Et aga lõõmas päike, oli suvi ja kõikjal kõlas naer ja pillimäng, siis vaadati nii viletsusest kui ka punapropagandast lihtsalt mööda. Äsjase sõja traagikat meenutasid Estonia teatrit taastavad Saksa sõjavangid, kes piidlesid okastraataia tagant nukralt pidurõivastes ja elevil rahvahulga liikumist.

Sellel esimesel nõukogulikul laulupeol elati hingeliselt veel ühe jalaga sõjaeelses Eestis. Polnud ju veel toimunud kurikuulsat EKP KK VIII pleenumit, märtsiküüditamist ega Eesti küla hävitamist kollektiviseerimisega, mis kõik olid suunatud eestluse purustamisele. Seetõttu oli ka laulupeo repertuaar veel üllatavalt eestimeelne. Küllap suutsid selle võimu kontrollist läbi suruda tuntud-teatud üldjuhid Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi, kes mõned aastad hiljem kõik Siberisse läkitati.

Ja eks sai laulude valikul oma kaaluka sõna öelda ka võimude silmis kõrge mainega Gustav Ernesaks, kelle ülev ja valulik „Mu isamaa" kõlas peol esimest korda ja kinnistus otsemaid eestlaste südameisse.

Ükskord prahvatab vimm...

Minu järgmine suur laulupeoelamus oli 1960. aastal, kui tudengikooriga laulukaare alla astusin. See pidu omandas nii laulupidude kui ka rahva elus erilise tähenduse. Esimest korda lahvatas punavõimu ja rahva vahel tõsine heitlus siis juba ärakeelatud „Mu isamaa" laulmise pärast. Küll püüti selle esitamist igasuguste manööverdustega takistada ja pandi meid laulma parteilisi laule, mille peale naiskoorid julgesid kiljuma pista võimsa hüüdega „Ei taha! Ei taha!" Nii see käteväänamine kestis tükk aega, kuni ühel hetkel haarasid meeskoorid initsiatiivi ja hakkasid omaalgatuslikult, ilma dirigeerimiseta „Mu isamaad" laulma.

Esimese salmi ajal valitses võimude leeris täielik peataolek. Laululavalt oli hästi näha, kuidas nad üksteisele jahmunud nägudega otsa vahtisid ja abitult kätega vehkisid. Lugu oli võtnud mässumaigulise pöörde. Siis tormas äreva ilmega oma laulu kuulava Ernesaksa juurde EKP ideoloogiasekretär, karastunud ja puruloll bolševik Leonid Lentsmann ja aimamata, et iga laulukaare all lausutud sõna kostab võimendunult kõigi lauljateni, käratas punetava näo ja irevil hammastega: „No mis te siin veel passite! Näete, mis juhtus – minge kohe dirigeerima!" Eks sellega püüti päästa mis veel päästa andis ja kanaliseerida rahva mässumeelsust näiliselt justkui ametlikult lubatud esituseks.

Pisarais silmadega Ernesaks tegi seejärel, mis suutis ja pigistas lauljailt välja niisuguse hingeväe, et tekkis maast lahti tõusmise tunne. Laulu lõpuridadesse pandi aga lausa hingekäristavalt kogu meie rahva uhkus, kangekaelsus ja viha. Kõik see jõudis publikuni, kes paiskus samal ajal naerma, nutma ja vaimustunult karjuma. See hetk väärib meie rahva ajaloos põlistamist.

Sestpeale saigi Ernesaksa isamaalaulust edasiste laulupidude peamine eesmärk, mida oodati hingevärinaga ja raudse tahtega näidata veel kordselt võõrvõimule, et meid pole suudetud ei murda ega hävitada.

Võõrastele võis see näida arusaamatuna, mis imevägi sunnib üht rahvakildu viis aastat pingsat ettevalmistustööd tegema, rakendama sellesse tuhandeid eestvedajaid ja kümneid tuhandeid lauljaid, et siis koguneda enam kui sajatuhandelise kuulajaskonnaga ühe mereäärse kõrgendiku jalamile ning siis kõik koos rõõmu ja valuga laulda üht püha isamaalaulu, millest saadud erilise hingejõu abil jälle viis aastat samasuguseks ülevaks hetkeks valmistuda.

Selle mõistmiseks tuli olla eestlane, võõrvõimu alistatud, kuid endiselt iseendaks jäänud.

Mida tähendab laulupidu meile nüüd?

Loomulikult on see laulu pidu, meie kõrgetasemelise koorilaulukultuuri pidu. Ja samas on ta ka Eesti rahva kokkusaamise või siis raadio ja TV vahendusel eestluse aatele kaasaelamise pidu.

See on ülevate tunnete pidu. Oleme ju selliste tunnete näitamisel enam kui tagasihoidlikud.

Üks võimas loits

On küllalt palju selliseid Eesti kodusid, kus ei heisata sinimustvalget isegi iseseisvuspäeval ega võidupühal. Lipu ostmine ju kallis asi ning tuisus või vihmas välja pannes kulub see liiga ruttu ära. Seetõttu on siis vähemalt ükski kord nelja aasta jooksul võimalus lasta oma hingest välja paista armastust selle väikese ja ilusa maa vastu ning selle argipäevadel tihti liigagi kiusliku ja vastastikku nääkleva rahva vastu. Selline ülevatest tunnetest osasaamise hetk puhastab meie hinge argisest prahist ja saastast ning me saame lühikestki aega olla sõbralikud, sallivad ja ühtehoidvad.

Kuid kõigist neist äsjaloetletud põhjustest veelgi enam on laulupidu meile saanud eriliseks pühaks riituseks, võimsaks eestluse hingeloitsuks, millest saadud vägi ei lase meil lahustuda suures maailmas ja selle pakutavas võimaluste ja ahvatluste virvarris.

Kõike seda on rohkem, kui laulult loota ja tahta võib.

Laulupeo rõõmu ja sära meile kõigile! Pole me veel mingi hääbuv rahvas.

Elame veel! Ja uhkesti.