Hirvo Surva: saame jälle koos olla, koos laulda ja üksteist tunda

„See on meie kõigi pidu ja see sünnib ikkagi väga suures koostöös. See on kõige tähtsam,” rõhutab tänavuse laulupeo kunstiline juht Hirvo Surva. Nii tema kui ka paljude teiste koorijuhtide ühise loomejõu tulemusena kuuleb laupäeval ja pühapäeval Tallinna lauluväljakul Eesti ja tõenäoliselt ka maailma võimsaimat koori, laulupeo ühendkoori.

Hirvo, kas laulupeo üldjuhile on pingelisem aeg peo ettevalmistus või hoopis pidu ise?

See on tegelikult üks suur protsess. Alustasime talvel eelproovidega, kõigepealt olid esimesed eelproovid, siis teised, ning võis näha, kuidas koorid kogu aeg kasvavad. Repertuaar muutus kooridele ajapikku omasemaks. Lõpuproovides oli juba kuulda hoopis midagi muud kui esimestes. Koorid on ettevalmistust väga tõsiselt võtnud.

Eelproovides on pinge päris suur, sest proove on palju. On palju sõitmist, mõtlemist ja tegemist. Juba proovide ajal peab mõtlema ka sellele, et peame lõpuks ju kõik koos ühtemoodi laulma. Me valmistame ette Eesti ühist koori – laulupeo ühendkoori. Ja selleks, et see kõik hakkaks üheskoos hingama ja muusikat tegema, need proovid ongi. Eelproovide aeg on suhteliselt pingeline aeg.

Aga nüüd, kui laulupidu on juba käes, on minu jaoks kõige põnevam hetk tegelikult esimene proov lauluväljakul. Siis on kuulda, kuidas kõik koos kõlab ja välja tuleb. Ma võin ju seda ette kujutada ja ette aimata, aga ega seda enne ei kuule ega näe, kui see just tol hetkel sünnib. Eks muusikaga ongi nii, et ta tegelikult sünnib sellel hetkel.

Üritame ellu viia seda, mida oleme eelproovides püüdnud ette valmistada. Aga kontserdil lauldes sünnib iga lugu täpselt nii, nagu ta sel hetkel sünnib.

Mis on seekordset pidu ette valmistades teid enim liigutanud?

Neid hetki on palju. Näiteks väga soojad hetked on need, kui näha mõnda koori, kelle liikmed võib-olla pole enam nii noores eas, püüdmas ja tegemas kõike selleks, et omandada laulupeo laulud ning saada peost osa. Ja kui nad tulevad siis pisarsilmi tänama võimaluse eest koos laulda ja koos koori teha ning on õnnelikud selle üle, et jõuavad laulukaare alla, siis on väga hea tunne.

Laulupeo eel on räägitud siiski ka sellest, et kõik lauljad kahjuks laulupeole ei pääsenud. Mida neile soovituseks öelda? Tulgu ikka peole!

Loomulikult. Tegelikult on kõikidele kooridele, kes peole ei pääsenud, antud võimalus tulla kuulama. Ja eks nad saavad ikkagi kohapeal kaasa laulda. Me oleme siiski teinud kõik selleks, et maksimaalne arv lauljaid saaks osa laulupeo kontserdist.

Nii palju lauljaid ei olegi varem vist olnud?

Tundub jah, et see arv on tõesti hästi suur. Igal juhul üritasime laulukaare alla lubada nii palju lauljaid kui võimalik.

Seetõttu laulavadki ka mudilased vaid pühapäeval?

Jah. Tänu sellele saame täiskasvanutele natuke ruumi juurde. Midagi ei ole teha, tuleb teha ka kompromisse. Loomulikult on suur mure, et mudilased ei osale rongkäigul. Aga 2017. aastal on juba uus noorte pidu tulekul ja nemad saavad ju sinna tulla. Aga kindlasti on palju ka täiskasvanuid, kelle jaoks see pidu on võib-olla viimane. Peame nendele asjadele mõtlema ja sellega arvestama.

Kuivõrd on „Taandujate” laulu skandaal mõjutanud laulupeo üldist positiivset fooni?

See andis pigem positiivse tõuke. Eestlane on üks kummaline inimene: kui ta tunneb, et kuskil keegi on millegi vastu, siis ta hakkab selle vastu kohe laulma ka. Ja seda rohkem ta oma hinge selle laulu sisse paneb. Tegelikult ei ole see üldse mingi probleem. Skandaal, mis korraks tekkis, oli lihtsalt veidi üle võimendatud. Ja võib-olla oli see ka mõnes mõttes üksteisest mööda rääkimine. Sellesse laulu on väga palju panustatud ja ta on väga hea lugu.

Kas on seega reaalne, et rahvas võtab „Taandujad” omaks ja seda lauldakse laulupidudel ka tulevikus?

Seda ei oska kunagi öelda. Selle koha pealt on kõige parem lakmus koorid. Siis näeb ära, kuidas nad laulu vastu võtavad, ja sealt selgub ka selle laulu saatus.

Mis tunne üldse ühel dirigendil on, kui ta läheb dirigendipulti ja asub laulupeol dirigeerima?

See on keeruline küsimus. Ma ei oska sellele tegelikult vastata … see on lihtsalt väga võimas tunne.

Sõnadesse on seda emotsiooni raske panna…

Ma ei oska kahjuks seda võimsat tunnet kirjeldada.

Kui aga rääkida puht tehnilisest aspektist, siis kuidas dirigent suudab nii suure koori laulma panna?

Dirigente on erinevaid. Kui ka kontsertidel käia, siis on ju näha, et ühel kontserdil on asi ühtmoodi lahendatud, teisel ehk natuke teistmoodi. Kõik sõltub dirigendist. Minu jaoks on põhiline koostöö. See, mida sa annad lauljale, tuleb ka sulle tagasi.

Lauljate emotsioon tõmbab siis ka dirigendi kaasa?

Jah, kui annad lauljale õige emotsiooni, siis ta annab selle sulle ka tagasi. See on vastastikune.

Rääkisite meediale, et teil on ka omamoodi rituaal: pesete enne dirigeerima minemist käsi. Kas seegi aitab sisse elada?

Igaühel on mingi väike mitte just traditsioon, aga mingi hetk, kus tehakse seda, mida ollakse harjunud tegema või tahetakse teha. Aga eks emotsiooni kogumine ja selleks hetkeks valmistumine on ikkagi hoopis pikem protsess.

Kas oskate varasematest välja tuua mõne enda jaoks erilisema peo?

Kindlasti oli 2004. aasta üldlaulupidu üks sellistest. 1997. aastal olin esimest korda ja 2002. aastal samuti noorte laulupeo kunstiline juht – need on kindlasti minu jaoks erilised. Aga ma ütlen ka seda, et iga laulupidu on eriline. Laulupidu on ikkagi sündmus, mis kunagi ei kordu. On küll natukene etteaimatav, millised emotsioonid tekivad ja milline pidu välja tuleb, aga samas jääb laulupidu igal korral eriliseks.

Samas rahva jaoks on laulupeo lõputunne vist igal korral enam-vähem ühesugune?

Muidugi. See on see tunne, et saime koos olla, koos laulda ja üksteist tunda. Inimene ja ühiskond arenevad, aeg muutub, aga ikkagi jääb alles vajadus tulla kokku ja saada just nimelt seesama emotsionaalne laeng.

Laupäeval ja pühapäeval on rahvas lauluväljakul koos ja tunnetatakse ühtsust. Aga järgmisel päeval on võib-olla jälle nii, et ühtsus kaob. Kuidas eestlased võiksid igapäevaselt end rohkem ühtsena tunda? Kuidas hoida laulupeolt saadavat ühtehoidmise tunnet?

Eestlane juba on kord selline, et erilistel hetkedel muutub ta avalaks ja lahtiseks. Huvitav on jälgida, kuidas laulu- ja tantsupeo nädalal käitutakse ühissõidukis, kuidas inimesed hästi viisakalt pakuvad istet ja ütlevad, et oi, meil on veel ruumi, läheme veel natuke kokku ja mahume kõik ilusasti ära. Üksteisesse suhtumine on kuidagi hästi soe… Muidugi oleks tore, kui see kestaks igal argipäeval. Aga ma ei oska öelda, kas see on võimalik. Eks me kõik peame ennast jälgima. Mida me tavaargipäevas teeme? Kuidas me üksteisesse suhtume? Meid pole palju ja me peaksime ka argipäeval üksteisele veidi rohkem tähelepanu pöörama.

--------------------------------------------

Dirigeerib nelja lugu

Hirvo Surva dirigeerib seekordsel laulupeol nelja lugu. Esimesel kontserdil juhatab ta Rein Rannapi ja Hando Runneli lugu „Ilus maa”. Pühapäevasel kontserdil dirigeerib ta poiste- ja meeskooride esituses Priit Pajusaare ja Aapo Ilvese laulu „Laulutuli”. Ühendkooride esituses dirigeerib Surva peo lõpus laule „Puudutus” (Tõnu Kõrvitsa muusika, Kristiina Ehina sõnad) ning „Mu isamaa on minu arm” (Gustav Ernesaks / Lydia Koidula).

Surva jaoks on pidu selleski mõttes eriline, et esimese päeva kontserdil dirigeerivad ka tema õpetajad Silvia Mellik ja Ants Üleoja. Teisel päeval astuvad dirigendipulti tema õpilased Kaspar Mänd ja Kuldar Schütz.

--------------------------------------------

Kahes osas laulupidu

*Laupäeval kell 14 saab Vabaduse väljakult alguse laulu- ja tantsupeo rongkäik, mis kestab ligi kuus tundi. Kella 20 paiku algab laulupeo avatseremoonia, süüdatakse tuli tuletornis ning kõnega esineb president Toomas Hendrik Ilves. Ühendkooride esituses kõlavad Mihkel Lüdigi „Koit”, Eesti hümn ja Gustav Ernesaksa „Helin”. Sellele järgneb valikkooride kontsert „Aja puudutus”, mis kestab südaööni.

*Laupäevase kontserdi „Aja puudutus” kava on tagasivaatav. Igalt seni toimunud laulupeolt kõlab üks lugu, eranditeks on juubelipidu kahe looga ning 1950. aasta laulupidu, mida mälestatakse.

*Laulupeo teine kontsert „Puudutuse aeg” algab pühapäeval kell 14. Kavas on palju uudisloomingut, esitusele tuleb 14 selle peo jaoks kirjutatud uudisteost. Kontserdi lõpus kõlab ühendkooride esituses nii tänavuse peo nimilugu „Puudutus” kui ka armastatud „Ta lendab mesipuu poole” ja „Mu isamaa on minu arm”.

*Loe lisa: www.laulupidu.ee.