Heli Lääts: "Ma ei olnud Peetri kõrval, kui ta läks. See oli vaid üks agoonia. Ma poleks saanud teda enam millegagi aidata." (32)

Heli hääl on küll natuke väsinud, aga on tunda, et ta oli saatusega tegelikult juba ammu leppinud.

"Olin terve öö väga ärevil ja eks ma aimasin midagi ette. Kui inimesed on sedavõrd pikalt koos on elanud, tekib ju selline ühteelamine, kus otsekohe tunnetad ära, kui midagi on lahti või halvasti. Ei saanud kuidagi magada ning ikka ja jälle vaatasin videolt paari vana salvestust, kus me koos esineme."

Ei tihka küsida, milliseid salvestusi Heli unetul ööl vaatas, kuigi samas hakkab tahtmatult kõrvus kummitama: "Sel korral olid üksi sa, kui varjuriiki endaga sind loojang viis. Nüüd mälestus vaid saadab mind, kui ärkan öösel koju sind ma kutsun siis."

"Nii ta siis läkski ära täna (eile – J. K.) hommikul natuke enne kella kaheksat. Sellepärast ma tõenäoliselt helistasin mitte rohkem kui veerand tundi enne seda, kui Peeter minema hakkas. Need on sellised asjad, mida ei saa seletada. Inimesega peab elama külg külje kõrval 56 aastat, et selliseid asju mõista," ütleb Heli väga vaikselt ja mõtlikult.

"Ma ei olnud ta kõrval, kui ta läks. Isegi kui ma oleks jõudnud haiglasse, sain aru, et sel poleks olnud mõtet, sest see oli vaid üks agoonia ning ma poleks saanud teda enam millegagi aidata."

Heli Lääts helistas haiglasse hooldusõele kuskil kolmveerand kaheksa. Õde vastas, et midagi head öelda ei ole, asi läheb kiiresti allamäge.

"Et tõenäoliselt on see paari tunni küsimus. Et ta helistab, kui aeg käes on. Ei läinud kümmet minutitki, kui õde helistas tagasi, et Peeter ongi läinud teispoolsusesse. Nii et see ei tulnud ootamatult, aga et ta nii kiiresti ära läheb, seda poleks ma osanud arvata. Kuigi omamoodi oli see õnn selles õnnetuses, kui nii võib öelda. Jumal tänatud, et Peetril polnud vaja kaua piinelda. Seda kartis ta kõige rohkem, et ta jääb abituks ja lamavaks haigeks.

Õnneks oli tal lamamisperiood suhteliselt lühike. Viimast korda nägin teda eile, kui käisime teda pojaga vaatamas ja ka üleeile, kui tal oli atakk ning ta hooldushaiglast kiirabiga ära viidi," võtab Heli kokku viimased päevad ja tunnid, mis ta oli Peetriga. Nii tema sängi kõrval seistes kui ka mõtetes.

"Tegelikult oli Peeter keskhaiglas juba 10. juunist ja 20. juunist Diakooniahaiglas, kus tal oligi veel üks atakk. Ta oleks pidanud juba ammu haiglas olema, aga ta rippus nii kõvasti kodu küljes kinni. Nii raske on inimest kodunt välja viia, kui oled terve elu temaga koos elanud!"

"Olen talle väga tänulik."

Heli ütleb, et loomulikult saab tal olema raske, kui korraga on su kõrvalt kadunud inimene, kellega olid 56 aastat koos elanud.

"Õnneks on meil kaks väga toredat poega, kes on suureks toeks. Kuigi see tänane (eilne – J. K.) päev on olnud kui üks suur pööris, on kõik asjad nende poolt enam-vähem ära korraldatud."

Nüüd juba sunnitult minevikus rääkides ütleb Heli, et õnneks oli Peetris palju helgemaid pooli, mis teda meenutama jäävad.

"Ta armastas head nalja ja oskas mul alati tuju üleval hoida. Meil olid sellised väikesed naljad, mis elu jooksul välja kujunesid. Minul oma Saaremaa keel ning temal naljakad ja rumalad vigurid. Mõnikord, kui ta kodunt välja läks, pani ta autosse istudes jalad kuidagi risti ja mängis Quasimodot," ütleb Heli.

Ning korraga on ta häälest kadunud isegi kurbus. Vähemalt tundub nii.

"Juba see kokkukasvamise ühine töö, mis me Peetriga koos oleme teinud…" meenutab Heli korraga nende ühist elu muusikas.

"Kui nüüd tagantjärele kuulata ja vaadata salvestusi ja laule, kus me koos üles astume, ning tema orkestripalu, siis ma arvan, et me oleme oma võimete piires suhteliselt märkamatult teinud ära päris suure töö. Mis mulle kuni tänase päevani siiamaani polnudki nagu kohale jõudnud, aga nüüd hakkab juba tasapisi jõudma. Ning ma olen talle selle eest väga tänulik.

Et ta on mu kõrval olnud, et me oleme kogu aeg ühte vankrit vedanud, et ta on mulle nii palju orkestratsioone teinud ning et ta on tunnetanud minu hääle optimaalseid võimeid ja omadusi. Igat nooti maalinud ja mõnda fraasi kakskümmend korda ümber teinud.

Kõrvaltvaataja ei pruugigi sellest aru saada, kui palju on selleks teineteise mõistmist vaja olnud ning kui ülikriitilised me oma tegemistes tegelikult oleme olnud. Samas ei ole Peeter ennast kunagi üle tähtsustanud. See ongi meid püsti hoidnud ja edasi viinud," ütleb Heli.

Ka kahe aasta taguses intervjuus Õhtulehele tunnistas ta, et peab oma elu üheks suureks eluallikaks abikaasat:

"Sest tema on see, kes suudab vaadata minu hingepõhja ja kes oma armastusega minu vastu on mul nii mõnestki raskest eluhetkest aidanud üle saada."

Arranžeerinud ligi 5000 muusikapala

• Peeter Saul sündis 26. jaanuaril 1932 Tallinnas. Tema ema oli dirigent ja laulupedagoog Linda Saul, isa oli viiuliõpetaja Voldemar Saul ning vend näitleja ja lavastaja Jaan Saul.
• Peeter Saul oli nooruses kõva poksija ning on tulnud sellel alal ka Eesti meistriks. Tema peetud 70 matšis tõsteti Peeter Sauli võidukäsi 66 korral.
• 1957–1961 õppis Peeter Saul klaverimängu Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Bruno Luki juures.
• 1970. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi orkestridirigeerimise alal ja täiendas end hiljem Leningradi konservatooriumis.
• Aastatel 1960–1964 oli ta ENSV Riikliku Filharmoonia estraadiorkestri dirigent.
• 1964–1998 tegutses Peeter Saul Eesti Raadio estraadiorkestri dirigendina. Selle kõrvalt on ta juhatanud sümfooniaorkestreid ja operetietendusi.
• Interpreedina on Peeter Saul osalenud Swing Clubi ja Emil Laansoo ansamblites, samuti oma abikaasa Heli Läätse saateansamblis. Ta on arranžeerinud ligi 5000 muusikapala Eesti Raadio estraadiorkestrile ning teistele ansamblitele ja solistidele.
• 2006. aastal sai Peeter Saul Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Allikad: Wikipedia, Postimees, Publik