POOS SISSE: Märt Agu demonstreerib liigutusi, mida saavad näha tänavuse tantsupeo külalised.Foto: TEET MALSROOS
Inimesed
3. juuli 2014, 07:00

Märt Agu tantsupeoproovis: öeldi, et võiksin suu kinni hoida (6)

Eelmise tantsupeo üldjuht astub tänavu üles tantsijana

"Eile sain just vastu päid ja jalgu, et ma aitan teisi liiga palju: võiksin vahepeal natukene oma suu kinni hoida," räägib koreograaf Märt Agu, kes oli eelmise üldtantsupeo üldjuht, kuid keerleb ja keerutab nüüd tantsupeol nagu võrdne võrdsete seas. "Meile kõigile ju meeldib, kui paarimees on hea ja tugev, tema najale saab toetuda ja abi küsida," kommenteerib ta seda ise.

Uus roll ei välista otse loomulikult ka näpunäidete jagamist.

"Aga õpetangi!" pole Agu kade, kui tantsijad tulevad professionaalilt nõu küsima. Pealegi näeb tants tema sõnul välja täpselt nii hea, kui hästi tantsib kõige nõrgem lüli. Kui tahad välja paista, peab teisi endale järele aitama.

Pedagoog ei võtnud tänavusel suurpeol endale meelega ühtegi kandvamat ülesannet. "Kuigi ma oleksin võinud suruda ja paluda, et keegi mind appi võtaks. Aga ma lihtsalt ise tahtsin ennast kõrvalt näha, ma ei ole sellises rollis olnud," jutustab ta.

"Teine põhjus on see, et tantsu puhul ei tee asja ainult need, kes on pukis, vaid suures osas ikka inimesed, kes on muru peal."

Elava kunstiga olevatki juba kord nii, et autorid jõuavad lõpuks ise samuti lavale.

"Kõige ülevam (ma pole küll kindel, kas see on kõige sobivam sõna) moment tantsupeo juures on see, kui tunned, et oled kolm-neli aastat seda asja ajanud ja siis äkki: hops! Saab läbi."

Raskeim osa tantsupeoprotsessi juures – olgu sa siis lavastaja, tantsija või kes iganes – olevatki nimelt hetk, kui ärkad esmaspäeva hommikul üles ja ongi tehtud.

"Mõtled, et mis nüüd edasi, kuhu veel ja mida teha," kirjeldab Agu oma emotsioone.

"Need kaks-kolm päeva on ikka väga nukrad: käid mööda tube ringi ja mõtled, et kõik on kuidagi tühine selle kõrval, kui on mitmetuhandekesi koos tantsitud," räägib Agu. Elamus õnnestunud peost on lihtsalt nii võimas, et midagi võrdväärset vastu panna on raske.

Tantsuguru on kogemusest õppinud: esmaspäeva hommikul tuleb varakult viksilt tööle minna, muidu võibki manduma jääda.

Konkurss tantsupeole on kõva

Filosoofiliseks minnes on Agu rahul, et peo formaat pole aja jooksul liiga palju muutunud.

"Selle üle on hea meel, laulu- ja tantsupidu on ikkagi traditsioon, mida eestlased naudivad ja hoiavad väga kiivalt. Ajaga on kaasas käidud väga delikaatsel viisil!"

Agu on valmis kommenteerima aeg-ajalt üles kerkivaid süüdistusi, nagu oleks kogu rahva pidu muutunud ehk liiga elitaarseks ja sügavaks.

"Kes tahab ­näha konflikti, siis siin ongi tegelikult suur vastasseis: laulupeole pääseb praktiliselt igaüks – ma ei taha nüüd öelda, et kergemini või raskemini," analüüsib ta

"Aga tantsimisega on ikka nii, et vahet pole, mis pidu täpsemalt – siia pääseb Eestimaa koorekiht. Konkurss on ikka päris kõva, nii kaks inimest ühele kohale. Võin lubada, et alati võetakse hetke parimat!"

Kuidas pidulikul ja tähtsal päeval kõik lõpuks täpselt välja näeb, ei oska Agu isegi veel pakkuda.

"Täna on see päev, kus tekib üldpilt, siiani oleme igaüks oma saalinurgakeses või staadionil omaette harjutanud. Aga siin (Kalevi staadionil – J. M.) on koht, kus kõik need mosaiigitükid servasid pidi kokku pannakse ja tekib ühtne aja puudutuse tunne."

Agu, 34aastasena veel üsna noor mees, ei julge lubada, kas tema käekiri jääb külge igale tantsupeole, mille ajal hing veel sees.

"Raske öelda. Tantsijana võib alati proovida, aga kas ulatud ka nõutud tasemele, on omaette küsimus. Kuid ma arvan küll, et mis saaks olla parem, kui, jalad ees, tantsumurult ära!"

Olnud tantsupeol lavapoisina ja koerakostüümis

Agu ettevõtmised laulu- ja tantsupidudel on olnud mitmekesised läbi aegade. Esimesel korral, 1994, oli ta lavapoiss.

"Tegelikult olin laulupidudel ka varem kooliga käinud, aga ei mäleta hästi," meenutab Agu.

1997. aastal kehastus noor Agu maskotiks ja pidi ronima koerakostüümi. "Poisid olid koerad ja tüdrukud kassid, möllasime mööda väljakut," meenutab ta peo temaatikat. 1999. aasta pidu möödus juba soolotantsijana.

Järgnes 2004. aasta tantsupidu A-rühmade ehk tantsuansamblite liigijuhi assistendina. Ja lõpuks, veel viis aastat hiljem, kandis ta pidulikku tiitlit "A-rühmade lavastaja ja üldjuht".

Niisiis on Agu näinud pidude köögipoolt küllaga.

"Aga asjas kogu aeg sees olles ei pane ise tähele, kuidas üritus kasvab. Kui näed ka näiteks kolmekuust last järgmine kord uuesti alles üheksakuuselt, vaatad kohe: oi, ikka kuradima palju on kasvanud!" mõtiskleb koreograaf.