Nutitelefonide vasikavaimustus? Seekordne jutuke intrigeeris mind lausa auti, pean tunnistama. Olin ma ju just-just saanud sünnipäevakingituseks vinge telefoni, seetõttu arvasin blogiteemaks digitehnika. Aga võta näpust! Hoopis maalähedane muda-mälestus. Aga ei hullu. Mäletan endagi ajast, kuidas tädipojaga end poriga silmini täis mätserdasime - nii naljakas oli see tol aal. Lapsepõlv ju. . Aga üks tõsisem aforism vilksas siin tekstis ka. "Kui sul on igav, siis puudub sul fantaasia."
Aitäh õnnesoovi eest, armas Ave! Kuigi see mobiil, mis mulle kingiti tantsib, laulab ja teeb pilte, kasutan ma teda endiselt vaid äratuskellana... Mis puutub fookuskaugusesse, siis mu viimaseks aparaadiks oli teleobjektiiviga peegelkaamera Zorki-4. Lühim pildistusvõimalus 50 cm, kaugeim 500 meetrit. Teleobjektiivi ma ei kasutanudki, pildistasin põhiliselt sünnipäevaläbusid.
Väga tore jutt ja vahvad meenutused. Kahjuks tänapäeval pole enam sama palju neid maal elavaid sugulasi, kelle juurde linna lapsed puhkama võiksid pääseda. Aga võiks olla! Olid ajad, olid ajad.
Täiesti nõus sellega, et vähemalt lapsepõlves peaksid inimesed saama võimaluse rohkem maaeluga ja loodusega kokku puutuda. Kahjuks iga lapse perekond ei saa vähemalt Eestis veel majanduslikel põhjustel lastega autoga mööda Eestimaad ringi tiirutada, rääkimata Puhketaludes aega veeta.
Armas Tädi Maali, aitähh. Lapsevanemad võiks alustada kasvõi sellest, et lapsi teleka eest tihemini õue mängima saata, ja erinevalt mitmetest Ameerika supluskohtadest, on Eestis randa pääsemini siiski veel tasuta. Kus tahtmist, seal oskamist!
KOMMENTAARID (11)